28/02/2016

"Anna kaelas"


Anton Tšehhov 
"Anna kaelas" 
Kogumikust "Novelle ja jutustusi".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud V. Linask.

Modest Alekseitš, 52aastane "keskmist kasvu ametnik, kaunis tüse, lihav, täissöönud, pika põskhabemega ning ilma vurrudeta ja tema raseeritud, ümmargune, teravalt piiritletud lõug sarnanes jalakannaga", ütles pärast laulatust rongis sõites oma noorele naisele Annale, et ei saa meelde tuletamata jätta üht juhtumit:

"Viis aastat tagasi, kui Kossorotov sai püha Anna teise järgu ordeni ja tuli tänu avaldama, lausus tema hiilgus nõnda: "Tähendab, teil on nüüd kolm Annat: üks nööpaugus, kaks kaelas." Peab aga ütlema, et sel ajal oli Kossorotovi juurde parajasti tagasi tulnud tema riiakas ning kergemeelne naine, kelle nimi oli Anna. Loodan, et kui mina teise järgu Anna saan, siis tema hiilgusel ei saa olema põhjust mulle sedasama öelda." 

18aastane Anna mõtleb oma elust, sellest, kuidas pärast ema surma hakkas ta õpetajast isa jooma ning jäi koos vendadega suurde puudusesse. Aga jõukal abielumehel on pangas umbes sada tuhat ja on olemas ka rendile antud pärusmõis.

Anna lootis isa abistada, aga abielumees pani ta kiirelt paika. Isegi teatris, vaheaegadel, ei laskinud ta noort naist sammugi võrra eemale ja õpetas talle lakkamatult, kuidas ta peab istuma ja astuma, keda teretama, ja kuidas teretama, et mitte solvata kasulikke isikuid.

Anna harjus rikkusega, "vana mehe juuresolek ei alanda teda põrmugi, vaid, vastupidi, vajutab talle pikantse salapärasuse pitseri, mis meestele nii väga meeldib." Ta õppis ka oma abikaasasse suhtuma kui tolvanisse. Vennad aga jäid, endiselt vaestena, hoolitsema isa eest...

Nii lihtne see 1895. a kirjutatud lugu oligi, aga mulle tüdrukutirtsuna millegipärast väga meeldis. Küllap aitas sellele meeldimisele kaasa 1954. a tehtud samanimeline film (rež Isidor Annenski), milles olid tegelastel kaunid kostüümid, Anna oli oma balliriietuses väga kaunis ja Alla Larionova (pildil),  tollane tuntud filminäitlejanna, mängis teda hästi. 1957. a sai film "Anna kaelas" Itaalias rahvusvahelisel filmifestivalil Kuldse Oliivioksa auhinna.

 

Huvitav oli see, et tuntud nõukogude filmirežissööridele (Mihhail Romm jt) Annenski film ei meeldinud. Nad süüdistasid teda, et Anna languse asemel näitas ta filmis Anna triumfi, mille Alla Larionova hästi välja kandis.

А. П. Чехов "Анна на шее" (1895).

20/02/2016

"Naljakad armastuslood"


Milan Kundera
"Naljakad armastuslood"

Kolm melanhoolset anekdooti.
"Loomingu" Raamatukogu 39 (411).
Kirjastus Perioodika. Tallinn 1965.
Tšehhi keelest tõlkinud Lembit Remmelgas.

Pean tunnistama, et Milan Kunderast ma tema esimese eesti keeles ilmunud õhukese jutukogu mõjul ei vaimustunud, mistõttu olen ka tema hilisemaid raamatuid lugenud üsna juhuslikult. Aga selle puudujäägi teen ehk veel kunagi tasa, sest tahaksin ju minagi mõista, miks nii paljud teda oma suureks ja kõige-kõigemaks lemmikkirjanikuks peavad.

Kui päris aus olla, siis tuli ju tema lugemisele pärast seda "esimest pääsukest" ka aastateks pikem vahe sisse, sest tema seotus 1968. a Praha kevade sündmustega ja lahkumine koos naisega Tšehhoslovakkiast Prantsusmaale ei soosinud Nõukogude Eestis tema tõlkimist.

"Naljakad armastuslood" sisaldas "kolme melanhoolset anekdooti", nagu autor ise neid nimetas. Nüüd tõlgitakse nende pealkirja naljakate asemel veidraks, mis vist ka Kundera üldisele loomelaadile paremini vastab.

Esimeses jutus "Olen õnnetu looja" tunnistab Kundera, et vihkab higistavaid elulookirjeldajaid, kuid jumaldab elus üleelatud lugude autoreid. Ta jaotab inimesi elu autoriteks ja elu osatäitjateks. Samas, tundub mulle, kirjeldab ta ka esimese jutu elu autoris pigem elu osatäitjat, oma armumisel neiu Janasse vopsu saanud jutustajat. Too püüdis neiu Janale kätte maksta, kuid langes ise oma kättemaksu ohvriks ja peab nüüd seda igakord meenutama nähes imeilusat tütarlast väikese lapsega.

Samasugust nukrameelsust hoovab justkui lõbusasti kirja pandud loost "Minu õdede õde". Kaunis valge kitliga tütarlaps muutub autori muusaks, kuid peagi selgub, et ta ei soovi olla selles rollis, vaid on hoopis oma mehe muusa ja kaaslooja.

Kolmas, "Ja keegi ei naera", on samuti veidi äraspidine lugu sellest, kuidas retsensiooni kirjutamine või mittekirjutamine võib mõjutada nii retsensenti kui ka retsenseeritavat, aga lisaks veel hulka inimesi, nende elu, suhtumist, armastust, lahkuminekuid ja kokkujäämisi.  Pan Záturecký kuju sellest loost muutus eesti loomenoorte omavahelistes vestlustes väga populaarseks.

* Milan Kundera (sündinud 1. aprillil 1929) on tšehhi-prantsuse kirjanik, kes kirjandusse astus 1953. a küpse luulekoguga. Lembit Remmelgas nimetas teda oma eestinduse saatesõnas sügavalt iseseisvaks, kultuurseks, otsekoheseks ning kompromissita mõtlejaks.

* Milan Kundera uuemast raamatust "Tühisuse pidu" (e.k 2016) kirjutasin oma blogis Kruusatee, lugeda saab siit.

Milan Kundera "Směšné lásky" (1963).

15/02/2016

Vahepala: lapsepõlve lemmikkunstniku mälestuseks

Siima Škop
(18. juuni 1920 - 11. veebr 2016)

Kaader filmist "Siima Škopi muinasjutuline maailm" (2009, rež Rein Raamat).

Illustratsioonid raamatutele, millest said mu suured lemmikud:

"Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi"



Eesti Rahvusraamatukogu illustratsioonikogus:
https://www.nlib.ee/html/digi/rmt_ill/autorid/skop_s/skop_lumi.html

Minu teises blogis (Suleke):
http://suleke.blogspot.com.ee/2008/05/jah-sber-vilista.html

"Pöial-Liisi"



Eesti Rahvusraamatukogu illustratsioonikogus:
https://www.nlib.ee/html/digi/rmt_ill/autorid/skop_s/skop_poial.html

Minu teises blogis (Suleke):
http://suleke.blogspot.com.ee/2011/04/poial-liisi.html

Illustratsioonid muudele mu lapsepõlveraamatutele:


Siin blogis:
http://tutarlapslinnast.blogspot.com.ee/search/label/Siima%20%C5%A0kop

A. H. Tammsaare "Tähtis päev"



Eesti Rahvusraamatukogu illustratsioonikogus:
https://www.nlib.ee/html/digi/rmt_ill/autorid/skop_s/skop_tahtispaev.html

Aitäh, armas Kunstnik!

06/02/2016

"Hang nagu härg magas akna taga"

Panen siia ka ühe veebruari sobiva talveluuletuse, kuni talve veel on.

HANG NAGU HÄRG MAGAS AKNA TAGA
Juhan Smuul

Hang nagu härg magas akna taga.
Talv oli täie võimu sees.
Ilm oli külm ja ilm oli vaga.
Siis tuli meile võõras mees.

Sõna temal suust tuli välja kisku,
olnd nagu õiget oidu tal.
Ise oli kasvult siuke pisku,
habemes ja hülgehall.

Äi temalt küsis: kust ta pärit?
Ämm temalt küsis: mis ta teeb?
Kas a'ab kaladega äri
või on mõni muidumees?

Vastas aga mees, et kuulge, nähke,
olen mina Hiiu laiult ja
pole mina mõni kohvilähker
ega ole vandiraiuja.

Ämm küsis, mis tema meile toonud.
Laiu mees ütles: tee ja külm.
Et pole jumal kiiret loonud,
asjaga on aega küll.

Siis minu eit talle süüa pakkus.
Hülgehall ütles: "Ootaks veel.
Mul kukkus naine mereprakku
Väikses väinas taliteel."

Ämm pani hüüdma: "Oh sina looja!
Anna mulle vits selle hullu jaoks1
Ise tema istub kambris soojas,
aga naine ulbib praos."

Ämm võttis köie, mina võtsin lati,
ohjad käes - nii jooksis äi.
Habe ees ja hallis vatis -
võõras kõige järel käis.
(1960)
/Kogust "Valus valgus", Eesti Raamat.
Tallinn 1972./

02/02/2016

"Tee ellu"


Frida Vigdorova
"Tee ellu"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Tõlkinud Jaan Rummo.
Illustreerinud Silvi Väljal.

See raamat, kuigi teise autori kirjutatud, on oma sisu poolest otse seotud Anton Makarenko "Pedagoogilise poeemiga". Vigdorova ütleb oma saatesõnas, et tahab jutustada "Pedagoogilise poeemi" ühe kangelase, Semjon Karabanovi elust ja tööst:

"Nagu ta õpetajagi, pühendus Karabanov laste kasvatamisele.
Mul oli soov jutustada Anton Semjonovitš Makarenkost tema õpilase, tema töö jätkaja suu kaudu - inimese suu kaudu, kel on õigus kõnelda mitte ainult Makarenko pedagoogilistest vaadetest, vaid ka tema elavast inimpalgest."


Tegelikus elus oli Karabanovi nimi Kalabalin. Ta oli üks esimesi Gorki-nim koloonia kasvandikke. Algul tahtis ta saada agronoomiks, kuid pärast töölisfakulteedi lõpetamist otsustas asuda tööle koloonia kasvatajana. Makarenko oli selle valiku üle muidugi väga rõõmus.

Karabanovist sai  raskestikasvatatavate laste kodu juhataja Berjozovaja Poljanas Leningradi lähistel. Juba esimesel tööpäeval korraldavad poisid talle katsumuse: hommikuse rivistuse ajal lastakse lahti tige härg. Kui see Karabanovit ründab, ei käitu too loomaga kuigi leebelt, sest talle meenub, kuidas ta karjapoisina mõisniku tigedat härga oli ohjeldanud. Osa lastekodu kasvandikest võtab uue juhataja omaks, osa jääb äraootavale seisukohale, aga on ka päris vastakaid.

Raamat ongi sellest, kuidas Karabanov koos teiste kasvatajatega saavutab poiste usalduse, aga ka tema elu kõige suuremast tragöödiast, kui üks uus kasvandik tapab ta väikese poja.

"Lastekodus oli kõik nii nagu alati ning poisid ja kasvatajad püüdsid teha, et midagi ei muutuks, et kõik läheks endistviisi. Ainult kõik oli nagu vaiksem, summutatud. Mitte ainult seepärast, et haletseti mind ja Galjat, ei, Kostik oli olnud kõigile kallis, kõik armastasid teda. Ja keegi ei suutnud sellega leppida, mis oli juhtunud.
 

Kord poisikese kalmule lähenedes kuulsin ma hääli ja siis nägin ka poisse - nad seadsid üles tara. Nad töötasid ilma tavalise kärata, vahetades ainult mõne sõna.
"Kaeva sügavamalt! On vaja panna tihedamalt..."
Vaikus. Siis Koroli hääl:
"Istutame vahtra. Ta armastas vahtrat. Rääkis: kui ilusad lehed...""


See kõik on kirja pandud Vigdorovale omase soravuse ja südamlikkusega ning paneb lugeja kaasa elama. Ühtlasi kirjutab ta palju tolleaegse pedagoogika meetodeist ja põhimõtetest. Kooli- ja kasvatusteema on Vigdorovale ammu enne selle raamatu kirjutamist oluline, siingi blogis on olnud juttu tema 1949. a kirjutatud raamatust "Meie klass".

"Tee ellu" on tegelikult triloogia esimene raamat, millele järgnesid "Tšernigovka" ja "See on mu kodu" (1961). Kaht viimast minu teada pole eesti keeles ilmunud. Kõigi nende peategelane on Semjon Karabanov, sisuks aga tema areng pedagoogina ja kasvatajana, kes suudab raskestikasvatatavatest noorukitest kujundada tööka ja asjaliku noortekollektiivi.

Фрида Вигдорова "Дорога в жизнь" 1954

Vaata ka:
"Pedagoogiline poeem"
"Lipud tornidel"
"Minu klass"

 EDIT: Seda teksti olen kasutanud artikli "Pedagoogiline kultusraamat ja selle järjed" (Õpetajate Leht, 4. märts 2016) kirjutamisel. Vt http://opleht.ee/29881-pedagoogiline-kultusraamat-ja-selle-jarjed-3/