17/07/2013

"Kuldvõtmekesed"


Ljubov Voronkova
"Kuldvõtmekesed"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Tõlkinud L. Karolin.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Kui ojakallast mööda minna, jõuab mereni välja. Vahepeal võib sellel teekonnal koos koerarakatsiga vareseid taga ajada, konni püüda, lilli korjata...

"Kuidas siis meie lilledega jääb?" küsis Aljonka. "Kas jäävadki siia?"
"Las jäävad!" vastas Tanja, "mina neid enam ei võta - konn nuusutas neid."


Aga mere asemel jõuavad lapsed kolhoosi hüdroelektrijaama ehituseni. Takseerivad seal töötavaid lausa elusatena tunduvaid masinaid, räägivad inimestega juttu, käivad ka põllul traktoreid vaatamas, elavad läbi igasuguseid äpardusi, on juba üsna väsinud, siis aga leiavad mäekünkalt lugematul hulgal nurmenukke.

Kui Tanja lõpuks oma seiklustelt koju jõuab, on vanaema päris pahane.Ja see tekstiosa raamatust on kirja pandud tõelise üksteist armastavate eri põlvkondade omavahelise suhtlemise õpetusena.

Kui õhtuvarjud õuele jõuavad, võtab vanaisa laste päeva kokku, seletab, et kõige lähema mereni on kodukülast oma seitsesada kilomeetrit, räägib elektrivoolu andvatest masinatest ja lõpetab muinasjutuga nurmenukkudest - kuldvõtmekestest, mis kevadele ukse avavad.

"Maikuu avas väravad, aga kuldsed võtmed pillas ta kogemata maha. Võtmekesed kukkusid niidule ja nendest kasvaski see lilleke."

"Kuldvõtmekesed", mille esimese klassi lõpus koolilt kingituseks sain, oli kolmas raamat mu lapsepõlve "triloogiast", kuhu kuulusid ka "Päikesepaisteline päev" ja "Sajab lund". Voronkova on neile küll veel mõne Tanja kooliminekuga seotud järje kirjutanud, mis aastaid hiljem ka eesti keelde olevat tõlgitud, aga neid ma enam ei lugenud - olin juba suuremaks sirgunud ja neist tolleks ajaks n-ö üle kasvanud.

Nüüd, täiskasvanuna, on olnud seda "triloogiat" tore aeg-ajalt uuesti sirvida, imetledes kunstnike ilusaid pilte ning kirjaniku oskust tegelikult ju raske sõja järgsete laste elust nii päikeselisi raamatuid kirjutada. Märkab ka seda, mida lapsena neid lugedes ei märganud: palju on juttu emadest, vanaemadest, vanaisadest, aga isasid on neis raamatutes vähe... Kas nad olid sõtta jäänud või põhjustas seda miski muu?

Любовь Воронкова "Золотые ключики" (1950).

No comments:

Post a Comment