"Päikesepaisteline päev"

Ljubov Voronkova
"Päikesepaisteline päev"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1952.
Tõlkinud R. Malla.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Minu lapsepõlve väga tähtis raamat. Põhitooniks veel senini päikesepaistelise päeva tunne. Ei midagi erilist, aga nii kodune ja soe lihtsate asjade võlu. Tegelasteks väike Tanja, tema ema, vanaema, vanaisa, sõbratarid, loodus, loomad, linnud.

Õigupoolest oli see omamoodi lastetriloogia: "Päikesepaisteline päev", "Sajab lund" ja "Kuldvõtmekesed", mis minuni järjepanu jõudsid, kui olin nende peategelaste vanune. Nüüd jõuavad nad järjest siia blogisse.

Suureformaadilised kõvade kaantega raamatud on üpris hästi säilinud, vaatamata suurele lugemisele. Pildid on ühtaegu igapäevased ja erilised, just niisugused, nagu elu, ja seejuures täidetud sellest lustakast tulevikutundest, mis igas lapsepõlves peitub.

Lapsepõlves on iga päev eriline. Tanja ärkab, "vaatas üles sinisesse taevasse, rohelistele kaskedele... vaatas emale näkku, ta rõõmsatesse silmadesse, naeratas..."

See naeratus kulgeb läbi kogu päikesepaistelise päeva. Läbi vanaisa istutatud kassinaeriste, väikese mustade pääsukeste parve, vanaema pirukate, tasside, mis olid igaühel isesugused: "Vanaemal - helesinine, emal - marjakestega, Tanjal- kukekestega. Vanaisal polnud tassi. Ta jõi teed klaasist. Sellel aga oli ainult üks sinine triibuke."

Veidi ka ajastu kaja, kolhoosnikud läbi päeva heinamaal töötamas. Aga Tanja mängib koos sõbratar Aljonkaga nukkudega, kaaslaseks noor vallatute silmadega lontkõrvaline koer Lumepall. Kanad, põrsas, just ilmaletulnud varsake - tüdrukul on põnev. kuid kuna Tanja oskab Aljonka nuku ära kaotada, peab ta tegema otsuse, missugune oma nukk sõbratarile asemele anda.

"Tanja nukud olid kaltsudest, maalitud põskede ja takuste
juustega. Tanja istus süngelt nende ees, toetades lõuga rusikale.
"Kas ehk anda Aljonkale Gruša? Kahju... Tal on punane jakike. Matrjoša? Samuti kahju. Dunka? Aga Dunkast pole sugugi kahju, - ta on üsna määrdunud ja juuksed on peaaegu ära. Kuid Aljonka arvatavasti ei võta Dunkat.""

Niisugused kaltsunukud tunduvad nüüdislastele, Barbie'dest hellitatud põlvkonnale kindlasti mannetud. Aga tollal olid need meie armsad nukud. Ega minu omadki Tanja omadest palju erinenud, kuigi mul oli ka uhkemaid, mitte enam kaltsudest, vaid külge kinnitatud tselluloidpeadega või üleni tselluloidist.

Lapsed on päeva jooksul palju õues, looduses, suplevad, mängivad. Kogu külast käib üle ka vihmavalang, kuid see ei suuda päikesepaistelist päeva rikkuda. Kaks suurt sündmust on selles päevas: varsa sünd ja see, et vanaema õmbleb uue nuku. Täielik pidu! Õhtul jutustab vanaisa munasjuttu. Teguderohkest päevast väsinud Tanja uinub trepil Lumepalli kõrval...

Tõepoolest lihtsalt üks päikesepaisteline päev.

Любовь Воронкова "Солнечный денёк" (1948).