Ljubov Voronkova
"Sajab lund"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1952.
Tõlkinud V. Last.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.
"Sajab lund" on "Päikesepaistelise päeva" järg - ikka väikese Tanja igapäevaelust koos ema, vanaisa ja vanaemaga. Ikka ka ajastu vaimu, "hommikust õhtuni undab viljapeksumasin kolhoosi rehalas ja kostavad üksteise võidu kahe tuulamismasina hääled". Kuid nende raamatute kiituseks tuleb öelda, et kuigi need on kirjutatud stalinlikul ajal, ei ole nende tegelaste hulgas Stalinit ega kommuniste mainitud. Põhirõhk on pildikestel tüdrukukese elust. Ja seda on hästi taibanud ka kunstnikud.
Tanja sööb Aljonkaga kapsajuurikaid, avastab lumesaju ja helveste ilu, sööb kohupiimakooke, imetleb uusi kalosse, mis jätavad lumele jäljed nagu präänikud, aitab tormisel päeval vanaema koduaskeldustes ja imestab, et vanaema töödel ei tulegi lõppu.
Ühel lumisel päeval läheb ta emale kaerakiislit viima - selle ununenud sõna tähendust pean ka mina praegu juba sõnaraamatust vaatama, seikleb jõe ääres, käib külas karjalaudas, ehitab lumimemme (raamatus on kirjas just "lumimemm", mitte "lumememm" - sõnad muutuvad ajas), käib saunas, toob koos vanaisaga metsast näärikuuse ja laulab koos teiste lastega uuele aastale laulukese.
Säraküünalde saatel tuleb uus aasta, kuid rahmeldamisest väsinud Tanja magab juba magusasti.
Nii palju lustakaid tegemisi, mida praegustel arvutiajastu lastelgi oleks ehk põnev lugeda kui kauget kaja unustatud eludest.
Любовь Воронкова "Снег идёт" (1949).
See oli minu lapsepõlve üks lemmikraamatuid, kusjuures ma küsisin seda raamatukogust kui Tanja-raamatut, sest õiget pealkirja ma ei mäletanud. Raamatukoguhoidja ei osanud seda minu suureks pettumuseks leida. Aga polnud viga, ma leidsin selle tarbe korral ise riiulilt üles. Ja seda, mis on kaerakiisel, ei teadnud mina ka. :-)
ReplyDeleteAitäh kommentaari eest! Need kolm Tanja-raamatut olid mu meelest lausa suurepärased nii lihtsa ja südamliku teksti poolest kui ka illustratsioonide meeldejäävuse tõttu.
Delete