"Meid kutsub signaal"

Aino Tigane
"Meid kutsub signaal"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1953.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Aino Tigase raamatutest meeldis mulle kõige rohkem "Klassi noorim" (1950) - ehe tüdrukuteraamat, balletikoolist ja omavahelistest suhetest. Aga seda mul enam alles pole, mällusööbinud kaanepilti saan ainult internetist vaadata. Balletti polnud ma selle raamatu lugemise ajal veel ise näinud, aga kui esimeses klassis meid "Estoniasse" "Kullaketrajaid" vaatama viidi, kujunes see nii tohutuks elamuseks, et on detailideni meeles tänini. Balletitantsijaid teadsime nime ja nägupidi, nad olid tõeliselt popid.

"Lugu väikesest Annest" (1949) ja "Esimene veerandaasta" (1946) mulle nii ei meeldinud. Samuti ka "Meid kutsub signaal". Aga viimatinimetatu tegi huvitavaks tema peategelase tüüpilisus - see oli täpselt mõni mu oma klassi poiss. Ja üldse oli kirjas tollele ajale väga iseloomulik poiste sekeldamine, kõikjale jõudmine, igale poole oma nina toppimine, pahanduste kokkukeeramine, aga selle juures ka oskused oma kätega midagi teha, õhinaga meisterdada ja nikerdada, vähemasti selle poole püüda. Ses suhtes on ka raamatu kaas väga ajastuomane.

"Mis võiks olla selle mootori metallkesta sees?" arutleb ta. "Kuidas tekib seal tiirlemine? Oi, kui saaks järele vaadata, kesta lahti kangutada! Kas selle all näeb umbes niisamuti välja nagu näiteks ratta mootoris? Või hoopis teisiti?"

"Meid kutsub signaal" oli hea poisteraamat:

"Hommepäev konstrueerin midagi hiirte jaoks. Kinnitan augu kohale näiteks automaathaamri. Niikui hiir nina välja pistab, saab koksti! pähe - mehhaniseeritult!"

Kui tänapäeval räägitakse vabakasvatuse olulisusest, siis "Meid kutsub signaal" oli, hoopis vastupidi, lugu peategelase Tiidu kasvatamisest, tema ülevoolava energia kanaliseerimisest, pahanduste vältimise püüdest ja võib-olla ehk isegi poisi hingeelu mõningast ahistamisest. Kuni ta üsna ajastuomaselt hakkas mõtlema... näiteks heast tunnistusest:

"Hea tunnistus - see mõlgub nüüd Tiidul rohkem kui kunagi varem meeles. Saavutada ikka paremat soovib lõpuks igaüks, pealegi kui kantakse punast kaelarätti... Ja siis - eks edukus õppetöös ava ka muud võimalused, noh, kas või uksed tehnikaringidesse!"

Olgu selle kaelarätiga, kuidas oli - ju need Tiidu taolised poisid on tänaseks päevaks astunud pika elutee tehnikameestena, teadlastena, inseneridena, ehitajatena, füüsikute ja keemikutena, igasuguste muude ametimeestena.

Aga too raamatu-Tiit on mulle meelde jäänud eelkõige sellega, kuidas ta konstrueeris seinapeeglist ja kolmejalgsest raamist niisugust seadeldist, mis pidi haigele naabritädile päikese tuppa toimetama. Nii et süda oli tal hea.

* Aino Tigane (12. mai 1912 - 12. oktoober 1991) oli eesti lastekirjanik, 9 raamatu autor. Neist ühe ("Meie Ott", 1959) kirjutas ta koos abikaasa Elar Kuusiga.