„Tiivasirutus“

Villem Gross
„Tiivasirutus“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Illustreerinud Edgar Valter.

Homme saaks ühiskondlikult tundliku närviga kirjanik Villem Gross saja-aastaseks. Tema paljudest raamatutest on mulle kõige rohkem meelde jäänud jutustus „Tiivasirutus“ (1958) ja palju vastukaja tekitanud romaan „Müüa pooleliolev individuaalelumaja“ (1962). Mõlemaid lugesin nende ilmumisajal.

„Tiivasirutuse“ kinkis mulle mõned aastad vanem naabritüdruk Luule, kellele see raamat oli väga hinge läinud. „Tiivasirutus“ meeldis meile sellepärast, et kirjanik oli tabanud noorte elluastujate erilist hoogsust ja seda rohkete lootuste aega, mida tuntakse elus vaid korra, kui noorele inimesele näib, et kõik on alles ees ja võimalik.

Sisuliselt oli see jutustus meie vanemate põlvkonna noorusest. Selles suurel määral autobiograafilises teoses rääkis kirjanik Eesti keskkooliõpilaste saatuse kujunemisest 1939-1941. aastal. Valikutest ja teedest, mis mõne tegelase juba noorukina surma viisid, teistel aga läbi mitmesuguste raskuste, vaeva ja sõja eluga tagasi jõuda lasksid.

Tegelastele oli lihtne kaasa elada, nad jäid meelde. Teismelisena tundusid minust veidi vanemate koolilaste elu ja ettevõtmised põnevatena ja jutud esimesest armastusest hakkasid ka juba huvi tekitama. Nii olid Õie Heinaru, Heino Saalep, Henn ja Edna ning nende kaaslased mulle mõistetavad ja näisid tuttavatena. Ka meeldisid mulle Edgar Valteri illustratsioonid.

„Linn, sära tuledes ja oota veel! Tuleb aeg ja su nime ei nimetata ainult sellepärast, et siin asub raudteejaam, kalevivabrik ja linnus. Miks peaks kõlama imelikuna, kui kunagi aastate pärast kirjutatakse: siin õppis kuulus pianist Heinaru, siin sündis ja kasvas üles ajaloolane Saalep, kelle uurimused on toonud kasu inimkonnale.

On vaja tahta. Kui rumal ja vilets on öelda: niikuinii ei saa enam midagi teha. Miks ei saa? Kes ütles, et ei saa? Ainult mahajääjad, kes ei suuda võistelda, ütlevad nii, sest neid häirib kadedus ja pessimism. Ei mingit allavandumist elule!“

* Villem Gross(11. jaanuar 1922 – 6. aprill 2001) oli eesti kirjanik, kel tuli läbi elada Eestimaa murdeline saatus alates sõjaeelsest Eesti Vabariigist kuni selle taastamiseni ja kes läbielatut suutis ka loomingus talletada.
 
Foto „Tiivasirutuse“ ümbriselt.

Huvimõõdik 8.

Millistest raamatutest tehtud blogipostituste vastu on „Tütarlaps linnast“ lugejad blogi ajaloo vältel kõige rohkem huvi tundnud?

Eelmine huvimõõdik oli siin 1. jaanuaril 2021. Huvimõõdikutest on ilmnenud, kui vähe on blogilugejate huvi muutunud: ikka ja jälle korduvad samad teosed ja esinelik püsib juba mitu aastat, muutes aeg-ajalt järjestust.

1. Nagu juba hulk aastaid nii ka nüüd olen sunnitud arvama, et tõenäoliselt ei suuda mitte kunagi mitte miski esikohalt väärata lugejate tohutu ülekaaluga postitust Ivan Krõlovi „Valitud valmide“  kohta (6950 lugejat).

2. Eelmise huvimõõdiku 3. kohalt on nüüd teiseks kerkinud Baudelaire’i „Kurja lilled“, mis sisaldab ka luuletust „Raibe“ (1880 lugejat).

3. Eelmise mõõdiku 4. kohalt on kolmandale tõusnud Aleksander Puškini luuletus „K***“ (1640 lugejat). Muide, „K***“ oli kolmandal kohal ka üle-eelmises mõõdikus, nii et võttis nüüd oma koha tagasi.

4. Neljandaks on langenud varasemate huvimõõdikute kindel 2. koha omanik Mark Twaini „Tom Sawyeri seiklused. Huckleberry Finni seiklused“ (1420 lugejat). Muide on sellel postitusel eelmisel aastal olnud ainult 10 lugejat, aga varasem suur lugejate hulk on hoidnud veel rohkem allapoole langemisest.

5. Samal kohal oli ka eelmises huvimõõdikus Oskar Lutsu „Soo“ (754 lugejat). Küllap on põhjuseks jutustuse alusel tehtud film.

6. Uustulnukana on tabelis 6. kohal postitus „Kaks Jaan Kaplinski luuletust" (629 lugejat). Olid ju mullu poeedi elus suur juubel, mille puhul see postitus tehtud sai, ja jäädav lahkumine.

7. Kuuendalt kohalt seitsmendale on langenud meie folkloorikogumik „Üle õue õunapuu“, kuid lugejaid ei ole lisandunud ja kohta aitab hoida selle postituse varasem populaarsus (524 lugejat).

8. Samuti koha võrra on langenud Victor Hugo „Jumalaema kirik Pariisis“ (512 lugejat).

9. Sel kohal püsib teist aastat Juhan Smuuli südamlik koeralugu „Meremees Murka“ (506 lugejat).

10. Kahe koha võrra on langenud, kuid püsib endiselt TOP-10s, postitus Rabindranath Tagore „Aedniku“ ja „Gitandžali“ kohta (442 lugejat).

Eelmise huvimõõdikuga võrreldes on selle blogi ajaloo kümne popima postituse loetelust ainsana välja langenud varasemas huvimõõdikus 10. kohal olnud „Anne Franki päevik“.

Lisaks nimetatutele on siin blogis juttu veel rohkem kui 400 raamatust. Sel korral ei pannud ma huvimõõdikus nimetatud postituste juurde linke, huvilised leiavad need blogi leheküljelt „Raamatute loetelu pealkirja järgi“.

Head uut lugemisaastat kõikidele!

„Rob Roy“ ja „Rummu Jüri“

Walter Scott
„Rob Roy“
Sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Tõlkinud I. Torga.
Illustreerinud Hugo Mitt.

Walter Scotti ajaloolisi romaane on lugenud ja kiitnud paljud põlvkonnad. Minu lemmikute hulka pole ta siiski kunagi kuulunud. „Ivanhoe“ meeldis tiba rohkem, „Rob Roy“ aga tundus raskepärasena. Võib-olla peaksin selle nüüd vanas eas uuesti läbi lugema, et aru saada Scotti teoste igikestvusest. Pildid uljast kangelasröövlist aga olid lennukalt köitvad.

Siiski rohkem meeldis mulle tollal meie oma Rummu Jüri, kellest mu lapsepõlves veel liikusid lood rahvasuus, raadios mängiti kuuldemängu, mille aluseks vist oli näitemängu raamatuke, mis meil mõnda aega ka kodus oli ja mida ma hästi palju lugesin.

Sagedase lugemise ja tihti korratud kuuldemängu või opereti (1954, Leo Normet ja Edgar Arro) tõttu jäid mulle sealsed laulud hästi meelde ja ujuvad aeg-ajalt ka praegu kuskilt mälusügavustest esile. Ikka see: