„Koduvõimleja ABC“

Enn Loo
„Koduvõimleja ABC“
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1976.
Kaas: H. Mikiver.
Joonised: M. Torim.

Jooga ei olnud Nõukogude Liidus soosingus. Hulk aastakümneid oli see lausa keelatud. Sestap ei mäleta ma oma lapse- ja noorpõlvest ühtegi joogaraamatut, mis praeguste noorte jaoks elu elementaarne osa on. Üht-teist jooga kohta avaldati küll moeajakirjas Siluett, kuid enamasti varjati joogat neis kirjutistes mõne muu nimetuse taha.

Kui 1976. aastal ilmus 20 000-lise trükiarvuga „Koduvõimleja ABC“, muutus see kohe väga tagaotsitavaks raamatuks, sest lugejad said silmapilkselt aru, et tegelikult on Enn Loo sellesse üsna väikeseformaadilisse raamatusse kogunud hulga joogaharjutusi. Kusjuures sõna „jooga“ selles raamatukeses polnud.

Vajalik tarkus oli nii hästi ära peidetud, et võimud raamatukesele ilmumisloa andsid, sest kuidas ikkagi hakata vastu võimlemisharjutustele, mille saatesõnas autor tragilt isegi tollase riigimehe Kliment Vorošilovi sõnu tsiteeris: „Kes järjekindlalt ei tegele kehaliste harjutustega, sarnaneb inimesega, kes on teadlikult otsustanud vananeda 45. eluaastaks ja forsseerida oma raugastumist“.

Enn Loo pealkirjastas oma raamatukese peatükid tagasihoidlikult: harjutused kaelale, õlavööle ja kätele, puusavööle ja jalgadele, kerele; spetsiaalsed hingamisharjutused; harjutused kaaslasega ja koduvõimlemise kompleksid. See oli tõeline väike joogavaramu, mis mind läbi elu saatnud on.

Üheksa aastat hiljem ilmus Enn Loolt veidi värvikam ja suurem raamat. Selleks ajaks olid võimurid aru saanud, et jooga on nii kasulik asi, et Nõukogude inimesed võivad sellega tegeleda. Selle raamatu pealkiri oli küll veel „Võimle terviseks!“ (kirjastus Valgus, Tallinn 1985), kuid nutika kaanepildi kaudu oli kaanele paigutatud sõna „jooga“ – tolle aja ja ajastu kohta väga kõva sõna. Selle joogaraamatu tiraaž oli juba 50 000 ja võib öelda, et selle raamatuga algas jooga täielik võidukäik Eestis.

Selles kirjutati joogast esmakordselt täiesti avalikult ja põhjalikult ning Enn Loo ütles saatesõnas, et on joogat harrastanud üle 20 aasta ning oma tervise ja töövõime säilitamisel saavutanud üpris tõhusaid tulemusi. Enam ei pidanud raamatu autor enesele ja joogale kaitsekilbiks tsiteerima Nõukogude riigijuhte ja võis vabalt kirjutada India filosoof Patandžali joogasüsteemist, soovitada kasulikke aasanaid (tollane kirjapilt), mis kergendavad ja soodustavad paranemist mõnede haiguste puhul, nimetada neid sanskriti keelest pärinevate nimetustega. 

Eelmise raamatukese tagasihoidlikud joonistused on asendunud märksa tugevamate ja avameelsemate B. Grodinski joonistustega ning äratuntavate asanasooritajate fotodega.

Seegi raamat kadus lettidelt nagu soe sai. Mina sain selle ühelt kolleegilt kingituseks.

Kolmas joogaraamat, millest läbi aastate lugu pidanud olen, on Anti Kidroni ja Holger Oidjärve „Harrastame joogat. - Elamistarkus. Harjutused. Enesetervendamine“ (Mondo; Tallinn 1996).

Selles raamatus on kirjeldatud „pehmet joogat“, mis erineb mõnes suhtes india joogide praktikast, kuid saatesõna kirjutaja teadmamees Gunnar Aarma arvates leiab ilmselt just sellisena siinmail ka enam järgijaid. Veel tõdes Aarma, et selles käsitluses on kõik tasakaalus – miski pole liigne ning midagi olulist pole ka puudu.

„Harrastame joogat“ illustreeris hästi mõistetavate lihtsate joonistustega tuntud joogatreener Holger Oidjärv.

Need on senini kolm olulisemat joogaraamatut minu riiulil.

„Buhaara“

Sadriddin Aini
„Buhaara“
Mälestused.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Vene keelest tõlkinud Eugen Hange.

Kaua aega pidasin Sadriddin Ainit usbeki kirjanikuks, sest, kuigi ma lapsena „Buhaarat“ mitu korda lugesin, ei jäänud ta mulle meelde tadžikina. Tegevus kulges ju Buhaaras ja see oli minu teada ajalooline Usbeki linn, nagu seda oli ka teine vanade ehitistega kuulus linn Samarkand. Aga Aini „Buhaarat“ oli põnev lugeda – see oli ju hoopis teine maailm, tadžiki rahva elu Buhaara khaaniriigi tingimustes 19. sajandi lõpul.

„Buhaaras“ sisaldub kaks osa Aini mitmeköitelistest „Mälestustest“. Esimeses osas kirjutab ta oma lapsepõlve kerjuslikest küladest viletsate savimajakestega. Ta meenutab isalt ja emalt kuuldud lugusid oma esivanematest ja kaugetest aegadest, aga kirjutab ka tollal kõigile idamaa poisikestele osaks saanud valusast ümberlõikamisest ja nendesamade poisikeste suurest unistusest õppima minna.

Iseäranisti jäi mulle meelde halvaa tegemise kirjeldus. Minu lapsepõlves ei olnud halvaa meie poodides igapäevaselt müügil, vaid seda sai harva, kui õnnestus juhuslikult peale sattuda. Nüüd, täiskasvanuna seda raamatut uuesti sirvides, olen hämmastunud, kuidas peatükk majast, kus keedeti halvaad, mulle nii domineerivana meelde jäi. Seda on ju ainult kaks lehekülge, aga ju siis kasvas selles kirjeldatud halvaatükk mu mälus aastatega ihaldatud maiusena ikka suuremaks ja suuremaks.

Kurb oli lugeda võitlusest liivatormiga, mis hävitas niigi vaeste meeste viinamarja-aiad.

Toredad on muinasjutud, mida Aini külalapsena kuulis. Eriti meeldisid mulle lood, mida lastele jutustas Printsess Tutaa – vanakene, kellele muinasjutuvestmise eest tasuti leiva ja piimaga. Lisaks muinasjutuvestjale kirjeldab Aini kohtumisi poeetidega ja kirjaoskajate meestega, kes äratasid temas igatsuse ka ise poeediks saada.

Aini oli sündmuste hea kirjeldaja ja inimeste tabav iseloomustaja. Tema tegelased ärkasid lugeja jaoks otsekui ellu, tulid välja raamatulehekülgedelt ja tegid idamaad põnevaks. Neile, kel tänapäeval õnnestub Usbekistani sõita, soovitan ma „Buhaara“ lugemist reisieelse või -järgse lektüürina kindlasti, sest selle kauge maa värvikast ajaloost ja elanike hingeelust saab Aini teose kaudu palju teada.

Raamatu teine, Buhaara-osa käsitleb peamiselt tulevase kirjaniku õpiaega sealses Mir Arabi medressees. Õppurid elasid kongides:
 
„Ainult otse kongi lae all võlvi sees oli pilu, kitsas nagu laskeava. Selle kaudu langes päikesepaistelise ilmaga täpselt keskpäeval põrandale kausisuurune valguselaik. See särav sõõrike tumedal põrandal, keset kongi igavest hämarust, näis oma ohvrit uuriva koleda kiskja silmana.

Mu elu selles kongis kulges üksluiselt. Hommikul ja õhtul – kuiv leib, mille olin toonud maalt kaasa, ja tee. Kell üks päeval valmistas vend mingit sooja toitu. Ka see oli lihtne ja üksluine: riis või puder veega, või mašš – kohalikud herned, mida keedeti vahel riisiga, või piobaa, väga maitsev süüa kuiva leivaga.“

Kuigi see 1949. a valminud teos sai 1950. a Stalini preemia, puudub selles igasugune nõukogude võimu ülistus ja ammustest aegadest pajatav raamat on minu arvates huviga loetav ka nüüdisaegse lugeja jaoks.

* Sadriddin Aini (15. aprill 1878 - 15. juuli 1954) oli tadžiki kirjanik ja poeet, kes kirjutas mitu teost ka usbeki keeles. Teda pidasid oma kirjanikuks mõlemad rahvad.
Foto on pärit „Buhaara“ eestikeelsest väljaandest.

„Džamilja“

Tšingiz Aitmatov
„Džamilja“
„Loomingu“ Raamatukogu, nr. 15 (127).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1960.
Vene keelest tõlkinud Ardo Sivadi.

Kui see väike raamatuke, mille pealkirjaks on kaunis idamaine naisenimi Džamilja, eesti keeles ilmus, oli see siinsete lugejate esmatutvus kirgiisi kirjaniku Tšingiz Aitmatoviga. Selle teose ilmumisega (1958) oli temast saanud väga tuntud nõukogude kirjanik.

Kirgiisi keelest pärit nimede kirjutamine eestikeelsetes tekstides oli tollal lapsekingades, Džamiljast sai hilisemates väljaannetes Džamila, kirjaniku enda nimi muutus Tšingiz Aitmatovist Tšõngõz Aitmatoviks ja Ajtmatoviks. Tema järgmiseidki teoseid loeti Eestis suure huviga.

„Džamiljat“ on nimetatud kauneimaks armastuslooks nõukogude kirjanduses. Tohutult vaimustusid sellest jutustusest prantslased, kellele armastuskirjandus on alati südamelähedane olnud.

See jutustus meeldis mulle juba selle ilmumisjärgsel esmalugemisel, mil ma Kirgiisiast ja kirgiisidest peaaegu mitte midagi ei teadnud. Nüüd seda üle lugedes tulevad mulle meelde ajakirjanikuna Kirgiisias kohatud inimesed, nende mäed, järved ja jõed, nende põllud, karjamaad, kalmistud ja külad. Ka „Džamilja“ autorit ennast kohtasin, küll mitte tema koduvabariigis, vaid hoopiski Turkmeenias, ühel sealsete kirjanike mammutkoosolekul, kus ta aukülalisena viibis.

Aga see kõik pole kuigi tähtis, oluline on, et ilmselt loen nüüd „Džamiljat“ teistmoodi tunnetega kui noorena. Pääsu selle armastusloo ilu eest pole ikkagi kuskile, kuigi raamatus kirjeldatud sõja-aastate tagalana muserdunud Kirgiisias kellelgi kerge polnud.

Aitmatov on sellesse jutustusse mahutanud lisaks armastusloole ka noormehe mehistumis- ja kujunemisloo, kirgiisi naiste raske allasurutud elu, traditsioonide tugevuse ja nende murdmise valu, rindemeeste kogetud raskused, kolhoositöö koormava olemuse, Kirgiisia omamoodi looduse ja üllad laulud kodumaast ja armastusest. Armastus on laul, armastus on vaba inimese õnn – niimoodi on kriitikud kokku võtnud „Džamilja“ põhiteesi.

Eesti kunstnik Allex Kütt on Džamilat raamatus „Muinasjutu järellugu“ (1976) kujutanud niimoodi:

Kõrgõzstani postmargil (2009) on Džamila aga selline:

„Ma jätsin jumalaga kõige kallimad ja lähedasemad inimesed. Alles nüüd, maas lamades, sain ma äkki aru, et armastasin Džamiljat. Jah, see oli mu esimene, alles lapselik armastus.

Nii lamasin ma tükk aega, nägu vastu märga käsivart. Ma ei lahkunud mitte üksnes Džamiljast ja Danijarist, ma jätsin jumalaga ka oma lapsepõlve.“

* Tšingiz Aitmatov (Tšõngõz Aitmatov; 1928-2008) oli kirgiisi kirjanik, kes saavutas oma loominguga maailmakuulsuse ja kelle teoseid on praegugi huvitav lugeda. Eesti keelde on neist olulisemad ka tõlgitud.