„Altarite varjus“

Vincas Mykolaitis-Putinas
„Altarite varjus“
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1964.
Tõlkinud A. Erleman ja Mihkel Loodus.

Ma ei liialda, kui ütlen, et see on mu lemmikraamat leedu kirjandusest. „Altarite varjus“ ilmus eesti keeles minu jaoks just õigel ajal, siis, kui olin täis noorusaja kujunemise hoogu ehk õppisin keskkooli lõpuklassis.

See romaan paelus mind. Sisukord loetleb kolme osa pealkirju: „Katsumuste päevad“, „Elu läheb“ ja „Vabanemine“ ja sellest ei nähtu raamatu erilisus. Võib ju öelda, et raamat on usuni jõudmisest ja sellest loobumisest. Aga sedagi on teose kirjeldamiseks vähe. 

Selle raamatu kirjutamise ajaks oli vaimuliku seminari lõpetanud ja preestriks pühitsetud Mykolaitis-Putinas juba tuntud kirjanik, filosoofiadoktor ja leedu kirjanduse õppejõud Kaunase ülikoolis. „Altarite varjus“ esimese osa kirjutas ta valmis kolme kuuga 1931. aastal ja on ise selle kohta hiljem tunnistanud:

„Ma ei oska praegugi täpselt öelda, mis oli minu eesmärk, kui asusin tollal nii riskantse teema juurde. Tundub, et mul ei olnudki mingit selget eesmärki. Tahtsin lihtsalt välja öelda seda, mis hingel pakitses, mis sinna oli kogunenud pikkade aastate vältel. Pidin selle välja valama."

Romaani kõigi kolme osa ilmumine 1933. aastal tõi Leedus kaasa tohutu menu, aga ka vaimulikkonna rünnakud. Teost peetakse leedu psühholoogilise romaani tippteoseks ja leedu romaani arengu suureks mõjutajaks. Oma hingepakitsuste mõjul loobus autor vaimulikuametist ja abiellus. Ta pandi kirikuvande alla...

Võiks ehk öelda, et autor kirjutas endast. Või et ta kirjutas endast sellisena, nagu nägi ennast ja oma arenguteed oma ettekujutuses. Igatahes on peategelane, noor Liudas Vasaris juba esimestest lehekülgedest paeluv kuju ja tema mõtisklustele, loomingulistele saavutustele, armumise sügavusele ja armastatust loobumisele, tema hinge- ja vaimurännakutele elab lugeja väga kaasa.

Ma ei taha kohe mitte üks raas kirjeldada, millest romaan täpsemini räägib, sest loodan, et see praegugi lugejaid leiab ja köidab ning milleks siis liiga põhjaliku eeltutvustusega lugemispingest saadavat mõnu vähendada. Liiatigi on see romaan, mis ka korduvalt lugedes ikka ja jälle uusi varjundeid pakub.

Mõned tekstinäited:

„Vasaris ei teadnud, et Tundmatusse olid koondunud kõik tema müstilised igatsused, mida ei suudaks rahuldada ükski maapealne naine, Liuce aga tähendas talle elurõõmu ja õnne – kuivõrd tema süda säärastele tunnetele siin, seminari süngete müüride vahel, veel vastuvõtlik oli.“

„Kohvrid käes, hakkasid nad jala üksteise võidu hõikavate voorimeeste vahelt läbi astuma Aušra värava suunas. Pühale paigale liginedes võtsid seminaristid juba eemal mütsid peast. Ent kui nad olid võlvkaare alt läbi jõudnud, siis valdas neid sügav hardus ja hirm. Tagasi vaadates nägid nad kõrgel värava kohal väikest kabeli ja õlilambi punast vilkuvat tulukest, mõlemal pool müüri ääres põlvitas maas terve trobikond inimesi: ka nemad kolm laskusid põlvili, et palves pöörduda imettegeva Leedu jumalaema poole. Tänav oli siin laudadega sillutatud, mistõttu ei sõidukid ega jalakäijad ei tekitanud vähimatki müra. Kõik möödusid siit vaikselt, langetatud päi. Küllap oli nii mõnigi kuulnud hirmuäratavaid legende sellest, kuidas jumal on üks- või teinekord nuhelnud neid, kes pole jumalaema vastu lugupidamist üles näidanud: kuidas ta ühel sakslasel pea vastu seina puruks löönud, kuidas kellelgi juudil näo kuklasse keeranud või kuidas ta ühelt üleannetult katoliiklaselt nägemise võtnud sellepärast, et too jumalaema kuju vaadates naerda julges.“

„Mõtiskledes oma elu sündmuste üle, tuli ta viimasel ajal järeldusele, et saatus veab teda mööda keerulisi teid, mis on tulvil kahtlusi, meelehärmi ja siseheitlusi, aga et just neid teid käies võib ta kõige täiuslikumalt ja viljakamalt avaldada oma sisemist mina ja saavutada viimaks talle veel praegu teadmata, kuid suure eesmärgi.“

* Vincas Mykolaitis-Putinas (6. jaan 1893 – 7. juuni 1967) oli leedu vaimulik, kirjanik, poeet ja kirjandusteadlane, akadeemik ja Leedu NSV rahvakirjanik. Fotol on ta vaimuliku seminari õpilasena.

Vincas Mykolaitis-Putinas "Altorių šešėly" (1933).

"Mai tuli"

Maikuu luuletus, mis mu noorusajal peaaaegu kõigil peas oli ja raadios sageli kostis:

MAI TULI
Juhan Smuul

Juba jürikuu tujukais ilmades
oli aimata kevade algust.
Oli päikses ja õite silmades
väike piisake soojust ja valgust.

Mai tuli ja hallad ta soode pealt
kauge põhjala tundraisse ajas.
Oli laidudes, metsades, mere peal
linnulaulude kilavat kaja.

Ja rannale lõbusalt laineid lõi,
tuuled riivasid väinu ja lahti.
Mai tuli, mai võitis ja päikese tõi,
tegi südame suvele lahti.

Mai tuli. Ta hämarad, hõõguvad ööd
olid jaanikuu õhtute vennad.
Süda rinnus on muutunud põlevaks söeks
töörõõmust ja kevadest endast.

(1950?)
/Kogust "Valus valgus". Eesti Raamat. Tallinn 1972./

Neile sõnadele on viisi teinud nii Lydia Auster kui ka Gustav Ernesaks. Sellel aadressil kõlab Gustav Ernesaksa/Juhan Smuuli "Mai tuli" esimese lauluna:
https://arhiiv.err.ee/vaata/maimotted-muusikas/latest

 Agu Pihelga maal "Maihommik" (1961).

„Pea püsti, poisid!“

Vladimir Beekman
„Pea püsti, poisid!“
Eesti Riiklik kirjastus. Tallinn 1961.
Illustreerinud Olev Soans.

Kõige paremini avab selle raamatu sisu autori pöördumine lugeja poole, mis on piisavalt lühike, et see siin ära tuua.

„See raamat jutustab sellest, mis sai edasi Aleksist ja tema sõpradest, kellest on kirjutatud eelmine raamat „Karmil kevadel“. Pärast vintsutusi Leningradi blokaadis evakueeriti lastekodu Volgamaile. Need paigad olid rindest küll kaugel, kuid ometigi mitte niivõrd, et sõja vastukajad sinnani poleks kandunud. Kogu elu lastekodus ja selle ümbruses kandis raskete aegade pitserit. Ning neil raskeil aegadel pandi proovile ka inimesed. Mõned osutusid aganaiks, ei kannatanud proovi välja. Kuid suurem osa elas nii, nagu oli tarvis.

Proovile ei pandud üksnes täiskasvanuid, vaid ka lastekodu poisse. Mõned üksikud vedasid alt, suuremast osast aga said tublid mehed, kes õppisid varakult raskustest jagu saama.

Neile poistele, kes niisama vanalt, kui olete teie, tänased lugejad, olid pandud suure sõja katsumuse ette, ongi pühendatud see raamat. Püüdke neid mõista ja nendega sõbraks saada!“

Beekmani poisteraamatud olid minu lapsepõlves omamoodi erand selle poolest, et neis ei kirjutatud sõjast paatoslikult. Ta kirjutas lihtsalt, aga mõjuvalt, ja enamasti mitte eriti meeldivatest seikadest – aga sõjaaegne elu ei olnudki meeldiv, vaid raske. Tema raamatu kohatine jämedakoelisus – sündmustikus, mitte stiilis – oli vist põhjuseks, miks need tüdrukuid eriti ei tõmmanud. „Karmil kevadel“ mäletan end lugenud olevat mitu korda, „Pea püsti, poisid!“ ei paelunud mind nii palju, aga raamat ei olnud tegelikult halvem, vaid mina ise olin nende mõne aastaga, mis esimese osa ilmumisest lahutasid, palju muutunud ja huvid olid teisenenud.

Samamoodi oli nende kahe raamatu sündmustiku jooksul teisenenud ka Aleks, kes  läks lastekodust ära, et hulkuma ja juhutöödega teenima hakata ning ise eluga hakkama saada, kuni talle sai selgeks, et õigus on tema uuel sõbral treial Sergeil, kes ütles:

„Teiesugused poisid peaksid praegu samuti olema omal kohal. Te peate tarkust ja ametit õppima. Ükskord pärast sõda tuleb ju teil hakata tööd tegema, üles ehitama kõike seda, mis sõda on lõhkunud. Kui te selle raske aja niisama maha hulgute, mis töötegijaid teist pärast saab? Labidaga mulda oskate tõsta, muud ei midagi…“