„Tuhk ja teemant“

 
Jerzy Andrzejewski
„Tuhk ja teemant“
Sarjast „XX sajandi raamat“.
Eesti Raamat. Tallinn 1966.
Poola keelest tõlkinud Ruth Karemäe.
Kujundanud Hugo Hiibus.

Võib-olla peaksin selle blogipostitusega ootama tänase õhtuni, mil ETV2 näitab filmiklassika sarjas taas kuulsa Andrzej Wajda 1958. aasta filmi „Tuhk ja teemant“ („Popiół i diament“), mis minu sugupõlve jaoks oli üks tippfilmidest, mis meid mõjutas, mille peategelased vaimustasid ja iidoleiks kujunesid.

Maciek Chelmicki rollis astus üles alati tumedate prillide taha peituv Zbigniew Cybulski, noorte jaoks toonast põlvkonda sümboliseerinud ebajumal. >>>

Aga film ja sellele aluse andnud kirjandusteos on erinevad. Seda nii sisult kui mõjult. Seetõttu ei hakka ma siin filmimuljeid raamatu omadega kõrvutama.

Jerzy Andrzejewski romaan „Tuhk ja teemant“ (1948) on minu jaoks selle esmalugemisest alates olnud raamat elu mõttetusest, asjata elamisest ja lootusetusest. Isegi sellele vaatamata, et romaanile pealkirja andnud read 19. sajandi poola romantiku Cyprian Kamil Norwidi luuletusest „Kulisside taga“ just elumõttest räägivad.

Romaani 10. peatükis loeb Maciek neid ridu surnuaias hauaplaadilt:
„Kui tõrvatungalt tuleleek sind rabab,
nii üle elad sa neid raskeid aegu;
veel teadmata, kas saad sa peagi vabaks
või kaotad sellegi, mis on sul praegu?
Kas järele sust jääb vaid tuhk ja kadu,
mis tormirajus lendab kuristikku?
Või tekib teemant alla tuhasadu
ja kannab võiduvilja igavikku…“

See on omamoodi igavene olla ja mitte olla küsimus, mille lahendamiseks romaani peategelasel Maciekil on aega ainult mõned päevad vahetult Teise maailmasõja lõpus. Lahendus on traagiline.

Tsitaat romaanist:
„Maciek ei leidnud endale mingit õigustust. Kõik rääkis tema vastu. Pime solidaarsus, millest kõneles Andrzej? Au ja truudus kuni lõpuni, isegi vastu enda äratundmist? Maciek tajus, et kõikidest neist tõdedest ja seostest kõrgemal on inimeses veel üks tõde, mida on õnnistatud palju tundlikuma ja püsivama õigluse mõõduga. Ja äkki vapustas teda hämmastus. Kuidas võis juhtuda, et ta kahel ööl oli hoidnud oma embuses Krystyna keha, tundmata seejuures hirmuvärinat? Talle päeval julgesti silma vaadanud, temaga rääkinud, olnud õnnelik? Kuidas oli ta julgenud talle avaldada oma armastust? Kuni tänase päevani oli kogu tema elu kulgenud eri teid pidi. Ühel neist ta tappis, teisel oli sõber ja seltsimees, kolmandal juhuslike tütarlaste kallim. Uus elu? Esmakordselt mõistis Maciek, et elu on üksainus. Ei ole olemas vana elu ega uut elu. Miski ei kao elust jäljetult ja ühtki tegu ei saa teha olematuks.“

* Jerzy Andrzejewski (1909–1983, fotol kõrval) hakkas varakult tegutsema ajakirjanikuna. Tema esimesed novellid ilmusid, kui ta oli 17aastane, 1938. a ilmunud esimene romaan „Südame käsk“ aga sai Poola kirjandusakadeemia auhinna. 1958. a ilmus eesti keelde tõlgituna tema jutustuste õhuke valimik „Kuldne rebane“, mis oligi mu esimeseks tutvuseks tema loominguga. Foto internetist.

* Zbigniew Cybulski (1927–1967, fotol ülal) oli erakordselt populaarne poola näitleja. Publiku lemmik paljudest filmidest, teatri- ja telelavastustest. 8. jaanuaril 1967 püüdis ta filmivõtetelt koju sõites Wrocławi raudteejaamas hüpata juba liikuma hakanud rongile, kuid kukkus vagunirataste alla ja suri tund aega hiljem haiglas. Foto: 1960ndate aastate minipostkaart.

Jerzy Andrzejewski „Popiół i diament“ (1948).