„Altarite varjus“

Vincas Mykolaitis-Putinas
„Altarite varjus“
Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1964.
Tõlkinud A. Erleman ja Mihkel Loodus.

Ma ei liialda, kui ütlen, et see on mu lemmikraamat leedu kirjandusest. „Altarite varjus“ ilmus eesti keeles minu jaoks just õigel ajal, siis, kui olin täis noorusaja kujunemise hoogu ehk õppisin keskkooli lõpuklassis.

See romaan paelus mind. Sisukord loetleb kolme osa pealkirju: „Katsumuste päevad“, „Elu läheb“ ja „Vabanemine“ ja sellest ei nähtu raamatu erilisus. Võib ju öelda, et raamat on usuni jõudmisest ja sellest loobumisest. Aga sedagi on teose kirjeldamiseks vähe. 

Selle raamatu kirjutamise ajaks oli vaimuliku seminari lõpetanud ja preestriks pühitsetud Mykolaitis-Putinas juba tuntud kirjanik, filosoofiadoktor ja leedu kirjanduse õppejõud Kaunase ülikoolis. „Altarite varjus“ esimese osa kirjutas ta valmis kolme kuuga 1931. aastal ja on ise selle kohta hiljem tunnistanud:

„Ma ei oska praegugi täpselt öelda, mis oli minu eesmärk, kui asusin tollal nii riskantse teema juurde. Tundub, et mul ei olnudki mingit selget eesmärki. Tahtsin lihtsalt välja öelda seda, mis hingel pakitses, mis sinna oli kogunenud pikkade aastate vältel. Pidin selle välja valama."

Romaani kõigi kolme osa ilmumine 1933. aastal tõi Leedus kaasa tohutu menu, aga ka vaimulikkonna rünnakud. Teost peetakse leedu psühholoogilise romaani tippteoseks ja leedu romaani arengu suureks mõjutajaks. Oma hingepakitsuste mõjul loobus autor vaimulikuametist ja abiellus. Ta pandi kirikuvande alla...

Võiks ehk öelda, et autor kirjutas endast. Või et ta kirjutas endast sellisena, nagu nägi ennast ja oma arenguteed oma ettekujutuses. Igatahes on peategelane, noor Liudas Vasaris juba esimestest lehekülgedest paeluv kuju ja tema mõtisklustele, loomingulistele saavutustele, armumise sügavusele ja armastatust loobumisele, tema hinge- ja vaimurännakutele elab lugeja väga kaasa.

Ma ei taha kohe mitte üks raas kirjeldada, millest romaan täpsemini räägib, sest loodan, et see praegugi lugejaid leiab ja köidab ning milleks siis liiga põhjaliku eeltutvustusega lugemispingest saadavat mõnu vähendada. Liiatigi on see romaan, mis ka korduvalt lugedes ikka ja jälle uusi varjundeid pakub.

Mõned tekstinäited:

„Vasaris ei teadnud, et Tundmatusse olid koondunud kõik tema müstilised igatsused, mida ei suudaks rahuldada ükski maapealne naine, Liuce aga tähendas talle elurõõmu ja õnne – kuivõrd tema süda säärastele tunnetele siin, seminari süngete müüride vahel, veel vastuvõtlik oli.“

„Kohvrid käes, hakkasid nad jala üksteise võidu hõikavate voorimeeste vahelt läbi astuma Aušra värava suunas. Pühale paigale liginedes võtsid seminaristid juba eemal mütsid peast. Ent kui nad olid võlvkaare alt läbi jõudnud, siis valdas neid sügav hardus ja hirm. Tagasi vaadates nägid nad kõrgel värava kohal väikest kabeli ja õlilambi punast vilkuvat tulukest, mõlemal pool müüri ääres põlvitas maas terve trobikond inimesi: ka nemad kolm laskusid põlvili, et palves pöörduda imettegeva Leedu jumalaema poole. Tänav oli siin laudadega sillutatud, mistõttu ei sõidukid ega jalakäijad ei tekitanud vähimatki müra. Kõik möödusid siit vaikselt, langetatud päi. Küllap oli nii mõnigi kuulnud hirmuäratavaid legende sellest, kuidas jumal on üks- või teinekord nuhelnud neid, kes pole jumalaema vastu lugupidamist üles näidanud: kuidas ta ühel sakslasel pea vastu seina puruks löönud, kuidas kellelgi juudil näo kuklasse keeranud või kuidas ta ühelt üleannetult katoliiklaselt nägemise võtnud sellepärast, et too jumalaema kuju vaadates naerda julges.“

„Mõtiskledes oma elu sündmuste üle, tuli ta viimasel ajal järeldusele, et saatus veab teda mööda keerulisi teid, mis on tulvil kahtlusi, meelehärmi ja siseheitlusi, aga et just neid teid käies võib ta kõige täiuslikumalt ja viljakamalt avaldada oma sisemist mina ja saavutada viimaks talle veel praegu teadmata, kuid suure eesmärgi.“

* Vincas Mykolaitis-Putinas (6. jaan 1893 – 7. juuni 1967) oli leedu vaimulik, kirjanik, poeet ja kirjandusteadlane, akadeemik ja Leedu NSV rahvakirjanik. Fotol on ta vaimuliku seminari õpilasena.

Vincas Mykolaitis-Putinas "Altorių šešėly" (1933).