"Soo"

Oskar Luts
"Soo.
Kirjutatud on..."
Jutustus, 1914.

Siinse teksti aluseks on "Jutustused" II.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Illustreerinud Ilmar Linnat.

Lutsu "Jutustused" kuulusid mu tüdrukupõlve lemmiklugemisvara hulka, iseäranisti meeldis mulle tema romantiline "Soo". Selle peategelase Tooma mõttekerglus vaheldus sügavusega, tundeerksus nakatas lugejat, armastuseaimus oli põnev, traagika ja naljameele vaheldumine kõnetas ja kohati ehmataski.

Tänavu saja-aastaseks saav "Soo" on ka praegu oma erksusega midagi erilist. Iseäranisti oli ta seda aga just noil aastatel, mida iseloomustavad "Jutustuste" 1953. a järelsõnast toodud ja lugemisest eemaletõukavatena mõjuvad tsitaadid:  

""Soo" kuulub Lutsu varasema loomingu sellesse perioodi, kus kirjanik sattus ajutiselt antidemokraatliku, dekadentliku kirjanduse mõju alla..."

"Tänapäeva nõukogude lugejaile, kes kolhoosikorra avarates tingimustes on alustanud pealetungi soodele, et muuta neid viljakandvaiks põldudeks, võivad jutustuse nimetatud leheküljed pakkuda huvi vahest sellepoolest, kuivõrd seal kujukalt kajastub mineviku ühiskonna inimeste jõuetus ja hirm looduse ees."

"Soo" oli avastus, pani tütarlapse peakese tööle, pani tegelaste, eriti Tooma ja Metskassi saatusele kaasa elama. Hiljem olen lugenud, et Toomas oli omamoodi järg Arno Tali tegelaskujule, aga toona lugedes ma seda muidugi ei mõelnud.

"Soo" oli ühtaegu nagu helguse poole püüdlev muinasjutt, kahe või enamagi naisetüübi vahel seikleja armastuslugu, kuriteokalduvustega mehe krimka ja igas ajastus tänapäevaseks jääv alatise dilemma kirjanduslik kehastus. Olenevalt lugeja meeleolust jääb lugedes peale kord must, kord valge pool, kord masendus, kord rõõm ja nende poolustega koos käib koguajatine kahevahelolek - see igipõline ma tean, et ma midagi ei tea. Sest neist rohketest varjunditest, mis seda lugu iseloomustavad, on päris raske vaid üheselt aru saada.

Et Lutsu "Sood" mõista, romantikat ja sümboolikat aduda, peab lugeja ise selles soos sumama, mis küllap just selleks kirjutatud on...

Mõned tekstinäited:
"Soo... Kuidas, kas siis jälle olen soos? Tulin ju ära soost. Ei, ma olen tõesti jälle soos. Haisvad mudaloigud ja mülkad on mu ümber. Vajun. Keegi tõmbab mind jalust allapoole. Mis? Aa, juba olengi vajunud põhja, ja see seal pole keegi muu kui soovaim. Oo, missugune abitu suure kõhuga loom. Pidi ju hõljuv ja läbipaistev olema nagu udu, mis kerkib soost. Naise arvasin ta olevat. Igavesel ilu otsimisel oleksin temas jumalikke kehavorme tahtnud imetleda."

"Uuesti soo poole vaadates näen, kuidas kaldalt väike must punktike eraldub ja järvele liigub. Tean, seal on lootsik, lootsikus istub inimene ja sõuab. Sel inimesel on süda, see inimene mõtleb ja tema soontes voolab veri, - aga kui lõpmatult pisike näib ta siit ... nagu see väike kivike minu jalge ees. Igaviku seisukohalt vaadates oleme kõik säärased põrmud, elame ja kaome, et teistele omasugustele anda teed. Aga ometi on iga niisugune punktikene omaette terve maailm, kuigi üürikeseks."

"Eks peitu õnn just inimeses eneses ja kes võibki õnne mõistet küsimuste ja kostmistega ära tähendada. Teooriaga on siin vaevalt küll midagi peale hakata ja matemaatiliselt ei saa välja arvutada, kas on kellelgi põhjust olla õnnetu või mitte."

* Oskar Luts (7. jaan 1887 /vkj 26. detsember 1886/ - 23. märts 1953). "Sood" hakkas Luts kirjutama 1913. aasta sügisel Tartus, viis selle lõpule aga alles Esimese maailmasõja algul Pihkvas augustis 1914. Jutustus ilmus trükist 1914. a lõpul pealkirja all "Kirjutatud on..."

"K***"

Aleksander Puškin
"K***"
Luuletus, 1825.

Täna on Puškini 215. sünniaastapäev.

Paar aastat tagasi sattusin ajalehest lugema ühe neidise vastust küsimusele, kuidas Puškin suri: "Jäi auto alla."

Kui palju Puškinit tänapäeval eesti koolides õpitakse, seda ma ei tea. "Kapteni tütre" ja "Dubrovski" kohustuslik lugemine on vist asendunud lühema "Tuisu" lugemisega, kui sedagi. Minu põlvkonna kombel peast suudavad Puškini luulet vist vähesed lugeda. Muinasjutte ehk teatakse tänu Günther Reindorffi ja Evald Okase kunagistele suurepärastele illustratsioonidele. Kuidas "Jevgeni Oneginiga" lood on, pole aimugi.

Mul oli lapsepõlves väga ilus piltlotomäng Puškini muinasjuttudest. Suures karbis olid suured papitükkid, millele oli joonistatud kogu muinasjutt (vist 8 või 12 pildiga), väiksematel papitükkidel ühel pool pilt ja teisel eestikeelne tekstikatke. See loeti ette ja siis tuli sobiv pilt suuremalt kaardilt leida. Kokku oli muinasjutte viis või kuus ja peagi asendus pildiotsimise mäng sellega, et lapsele näidati pilti ja tema vuristas peast ette selle taha kirjutatud värsid. Igati vahva mäng oli. Olen lugenud ka Mari Tarandi meenutust, et temalgi olnud selline Puškini muinasjuttude piltloto. Kolm akna all ketravat õde oma mehelesaamise soovidega, papp ja tema sulane Baldaa, Lukomorje suur tamm kuldahelas kassiga - oh mis keni tegelasi sellest pildilotost leida võis.

Puškini luuletusi õppisime koolis nii eesti kui vene keeles, mõned on senini peas täielikult, teistest toob kuuldud rida äratundmisrõõmu. Üks kaunis armastusluuletus oli pealkirjaga "K***" (1825). Õpetajad seletasid selle juurde, et Mihhailovskojes olnud Puškin armunud imelisse neidu ja selle armastuse ka jäädvustanud. Kes see neiu oli ja mis temast edasi sai, sellel palju ei peatutud.

Kui tudengipõlves esmakordselt Mihhailovskojes käisin, meeldis mulle kujutlusmäng, kuidas Puškin oma armsa K***-ga pärnaalleel jalutab...

Olgu see luuletus siin ka eesti keeles, aga ma ei tea, kas see tõlge pärineb Betti Alverilt või August Sangalt. Kes teab täpsemini, võiks seda mulle kommentaaris teada anda.

A. P. KERNILE

Aleksander Puškin

Kui ime jäi see tund mul meele:

Just nagu põgus nägemus

Sa, kaunis, ilmusid mu teele,

Kui puhta ilu kehastus.

Kui süda murest tröösti vajas,

Kui elulärm mu ümber kees,

Õrn hääl veel kaua kõrvus kajas,

Hell pilk veel seisis silme ees.

Aeg möödus. Elu marus ruttu

Kõik unistused hajusid

Ja paksu unustuse-uttu

Su hääl ja pilgud vajusid.

Ja keset halli oleskelu

Siis õhtusse mu päevad said.

Mul polnud armastust ja elu

Ja vaimustust ja pisaraid.

Ent lõppes öö, mis lasus hingel:

Just nagu põgus nägemus

Sa jälle ilmusid, mu ingel,

Kui puhta ilu kehastus.

Ja valgus sügav rõõm mu rindu

Ja süda täis on joobumust

Ja jälle tunneb eluindu

Ja pisaraid ja armastust.

K***-st on nüüdseks juba ammu luuletuse uustrükkide pealkirjas saanud A. P. Kern ehk Anna Petrovna Kern (/11./ 22. veebr 1800 - /27. mai/ 8. juuni 1879, seega 135 aastat tagasi). Salapära kauni nägemuse ümber on haihtunud. Veelgi enam, ilmse rõõmuga kirjutavad Puškini kirjavahetuse uurijad sellest, et puhta ilu kehastus ei jäänudki ingliks, vaid nautis koos Puškiniga kehalisi lõbusid. Näiteks ka Wikipedias on sellele vihjatud.

Selle postituse avapildiks on Puškini joonistus Anna Kernist 1829. a.  Aga 1840. a portreteeris siis juba 40aastast Anna Petrovna Kerni ( siis juba Markova-Vinogradskajat) kunstnik A. Arefjev-Bogajev:

Kes tahab Anna Kerni nn skandaalsest elukäigust rohkem teada, võiks lugeda Nikolai Latuškini teksti "Скандальная жизнь  и  трагедия  Анны Керн".

Siinne Puškini luuletuste kaanepilt on Moskvas 1965. a ilmunud väljaande oma, foto pärnaalleest Mihhailovskojes pärineb 1964. a samuti Moskvas ilmunud postkaardikogumikust. Anna Kerni pildid on internetist.

Александр Пушкин "K***" ("Я помню чудное мгновенье..."; 1825).

"Röövel Nikola Šuhaj"

Ivan Olbracht
"Röövel Nikola Šuhaj"
Eesti Riiklik Kirjandus. Tallinn 1954.
Tõlkinud R. Paavel.
Kaane kujundanud Alo Hoidre.

Esimesi röövliraamatuid, mis mulle kätte juhtus, oli Olbrachti "Röövel Nikolaj Šuhaj" (1933) - väga hoogne ning suure kaasaelamisega kirjutatud romaan.

Siin oli kõike küllaga: talupoegade igapäevaelu ja röövliseiklusi, kauneid tütarlapsi ja uljaid mehepoegi, kirglikku armastust ja surmaga lõppevat reetmist, mahedat loodusekirjeldust ja salapäraseid muinasjutte.

Ivan Olbracht kirjutas sündmustest, mis olid seotud Taga-Karpaatia talupoja Nikola Šuhaj eluga. Šuhaj deserteerus Esimese maailmasõja ajal Austria-Ungari armeest, varjas end sandarmite eest ja moodustas koos koduküla meestega  salga, kes hakkas kallal tungima rikastele ja liiakasuvõtjatele. 

"Siin ta ongi, see jutustus haavamatust Šuhajst, röövel Nikola Šuhajst, kes rikastelt võttis ning vaestele andis ja iialgi kedagi ei tapnud, välja arvatud enesekaitseks või õiglase kättemaksu pärast. Sest niisugused on kõigi röövlite aureeglid neil mail, kus rahvas neid veel armastab ja oma kangelasteks teeb."

1921. a  tapeti Nikola ja ta vend Juraj reetlikult. Tema elust on loodud palju muistendeid ja legende, teda kõrvutati legendaarse mässaja Oleksa Dovbušiga.

Veel tekstinäiteid:
"Saabus rahu. Kuid, mu jumal, kas see oli siis rahu? Ja kas siis seda palusid naised nii innukalt pühapiltide ees?
Mingi kurat oli inimestesse asunud. Kuid võib-olla oli kuskil uus komeet ilmunud? Või polnud too vana veel mõju kaotanud? Mispärast kõik need hädad meie peale tulevad? Selle maailma suurtel ega väikestel polegi sääraseid patte, millega nad oleksid ära teeninud kõik need õnnetused, mis jumal meile saadab."

"Nikolat kaitseb jumala arm. Seda ustavat võluvõimu tuleb kiivalt hoida, sellest ei tohi isegi endamisi lobiseda. Tegelikkuse jõhker puudutus võib sellele nimetule, salapärasemast salapärasemale kahju teha. See saladus on südame kõige peidetumas sopis varjul. See on nagu selge ja hele täpp, mis paistab sügavikust. Ei, Nikolale ei juhtu midagi selles poolpimedas, roheliste aknaruudukestega toas, mis on täis kangastelgede kriginat ja müdinat. Olena nõidus on tugev, kuid tema jumalik võluvõim on veel tugevam. Mis saab edasi? Nikola ei tea seda. Ta teab ainult, et kõik läheb hästi. Ta läheb siit metsa helendavasse rohelusse - sinna mäenõlvakule. Jälle hakkavad inimesed teda armastama ja kartma. Jälle näeb ta Eržikat. Ja teda ei püüta iialgi kinni, sest tema peale ei hakka ükski kuul - ei püssi, revolvri ega kuulipilduja oma."

"Oi, oi, oi! Näha Šuhajd - seda juhtub vaid ühele tuhande hulgas! Ja ainult üks kord elus! Kui ilus on see mees, ohoo! Tõmmu nagu metsatamm, suu väike ja helepunane nagu murelimari, kulmud kitsad, mustad silmad säravad nagu pühadeaken nende selja taga." 

* Ivan Olbracht (sünd Kamil Zeman; 6. jaan 1882 - 20. dets 1952) oli tšehhi kirjanik, ajakirjanik ja saksa kirjanduse tõlkija. Hulk aastaid oma elust elas ta Taga-Karpaatia Ukrainas, kus toimub paljude tema raamatute tegevus (pärast Esimest maailmasõda kuulus Taga-Karpaatia vastloodud Tšehhoslovakkia koosseisu).

Ivan Olbracht "Nikola Šuhaj loupežník" (1933).