"Hunt ja kutsikas"

Leida Tigane
"Hunt ja kutsikas"
RK "Ilukirjandus ja Kunst", Tallinn 1948.
Illustreerinud V. Lember.

"Hunt jäi üllatunult seisma. Mida sellest arvata? Noor, rumal koerakutsikas haugub tema, suure hundi, ümbruskonna hirmukuju peale. Säärast lugu ei olnud tema elus veel ette tulnud."

Hunt tahab kutsikat karistada, aga kuni tema sõnum teiste loomade kaudu kutsikani jõuab, on kutsikast juba suur koer saanud, kelle ees hundil taanduda tuleb.

Niisugune lihtsakoeline looke, mida korraks ju lugeda/kuulata võis, aga mis uuesti lugema ei kutsunud.

Piltidega oli hoopis teine lugu, sest suurema osa väärtusest andsid raamatukesele just illustratsioonid, jäädes märksa kauemaks meelde kui tekst. Minu lemmik oli raamatu keskel üle kahe lehekülje laotuv pilt rebaseperest.

* Leida Tigane (21. mai 1908 – 13. veebr 1983) alustas romaanikirjanikuna, kirjutades aastatel 1935-1939 neli romaani, mis suure lugejahuviga vastu võeti. Väga viljakas oli ta lastekirjanikuna - "Lugu kahest laisast varesest" (1936) , "Metsatalu vahvad loomad" (1938), "Hunt ja kutsikas" (1943, 1948), "Vanaema maja" (1946), "Kelleks ma tahan saada" (1948), "Mina oskan paremini" (1952),"Peremees ja sulane" (1958) jt.

Nimekas lastekirjanik oli ka tema noorem õde Aino Tigane, kellest siin blogis on juba juttu olnud ja kelle raamatud mulle huvitavamad olid.

* Valli Lember-Bogatkina (sündis 30. oktoobril 1921 Tartus) on eesti akvarellikunstnik, meie kunsti Grand Old Lady.

"Eesti rahvanaljandid. Mõis ja kirik"

 

"Eesti rahvanaljandid. Mõis ja kirik"
Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nim Kirjandusmuuseum.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Koostanud Selma Lätt.
Kunstiliselt kujundanud Väino Tõnisson.

Lapsena oli mul üsna halb tervis, seepärast ei sobinud mulle kõiksugust füüsilist pingutust eeldav tegevus ja ma jäin üsna hätta, kui nõuti, et igal pioneeril peab olema mõni pioneerinstruktori eriala. Mida rohkem, seda uhkem. Üks eriala siiski sobis: Jutupaunik. Mäletan, et selle saamiseks tuli sooritada eksam: jutustada põnevaid lugusid, midagi deklameerida, lugeda ette ka midagi omaenda kirjutatut.

Eksami jaoks olid väga head abivahendid eesti rahvanaljandite kogumikud, sest igasugused lookesed mitmesugustest juhtumistest, näiteks sellest, kuidas talulastele tilken-talken-tolken nimeks pandi või saarlane oma lapsele "Paljas Priidu" nimeks sai, jäid jutustamiseks hästi meelde ja polnud kuulajatele igavad.

* * *
"Saarlane läheb õpetaja juurde lapse nime üles panema.
Õpetaja küsib: "No mis me siis lapsele nimeks paneme?"
Mees vastab: "Panga Priidu!"
Õpetaja kirjutab ja kõneleb ühtlasi: "Panga Priidu."
Mees kuuleb seda ja seletab vahele: "Ärga panga panga Priidu, panga ikka paljas Priidu!"

* * *
"Õpetaja pihil sulase naise käest: "Kas sa tunnistad kõigest südamest kahetsedes üles kõik oma rasked patud?"
Naine: "Egas ma perenaine ei ole!"

* * *
"Mõisasulane heitnud teiste sulaste tööajal puu alla päikese varju magama.
Eks mõisnik juhtunud magava teomehe juurde.
Mõisnik karjuma: "Lurjus, maast üles! Sa ei ole seda väärt, et päike su peale paistaks!"
Teomees vastu: "Seda arvan minagi. Sellepärast ma just päikese eest ära põgenesin!"

* * *
"Preester köstriga varastasid kaks mullikat. Jagamise juures tahtis preester köstrile väiksema anda. Köster polnud nõus ja otsustas kätte maksa.
Kirikus jutluse ajal laulnud köster kirikulaulu viisil:
"Papp see varast paari pulle."
Preester vastanud talle samuti lauldes:
"Ole vaiki, ole vaiki! Suur sitikas saab sinule, must mullikas jääb minule."

Mõisa ja kirikuga seotud rahvanalju oli eestlastel päris palju. Muidugi seostati seda rohkust kogumiku sissejuhatuses nende ühiskonnakriitilise meelelaadiga. Ka peatükkide vahelehed oma piltidega rõhutavad seda. Aga lapsena ei osanud ma seda tähele panna - olid lihtsalt toredasti naljakad ning hästi meelde jäävad lookesed.

"Laul Haiavatast"

Henry Wadsworth Longfellow
"Laul Haiavatast"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.
Tõlkinud Boris Kabur.
Kunstiliselt kujundanud ja illustreerinud O. Volmer.

Küllap olid James Fenimore Cooperi "Nahksuka jutud", vähemasti neist kõige populaarsem "Hirvekütt" mul loetud juba enne, kui 1961. aastal koolist "Laulu Haiavatast" kingiks sain. Nii et ma indiaanlastest ikka juba üht-teist teadsin. Noil aastatel oli indiaanivaimustus üldse väga suur nii laste kui ka täiskasvanute hulgas ja nende kohta loeti palju ning seisti kinodes kassasabades, et filme näha. Aga "Laul Haiavatast" on üks neist raamatutest, mis nagu hea vein lähevad ajaga paremaks.

"Kaldal seisis Haiavata,
lahkudes veel käega viipas,
siledale veele tõukas,
lükkas rannaklibustikult
välja sügavasse vette
kasekoorest Tšiimauni -
ütles vaikselt: "Läände, läände!"
Teele kuulekalt läks paat."

Sellesse kaunisse poeesiasse, rütmi ja vormi voolavusse, eriskummalistesse laulvatesse sõnadesse ning kogu võluva teksti tagamaadesse süvenemine on tulnud tõepoolest ajapikku. Ka olen alles aastaid hiljem mõistnud nii mõndagi selle eepose väärtusest ning Boris Kaburi lisatud sõnaseletuste, lausa muinasjuttudena mõjuvate põnevate selgitavate märkuste ja Longfellow' elu- ja loomingukäsitluse headusest.

Sedagi ei teadnud ma lapsena, et "Laul Haiavatast" eestikeelse väljaande illustraator Omar Volmerilt on tulekul veel indiaaniraamatuid nii tõlgetena, kui ka päris tema enda sulest ("Tomahookide aeg", 1980). See kõik oli juba hiljem.

Aga esialgu oli "Laul Haiavatast":

"Seal ta laulis Haiavatast,
laulis laulu Haiavata
imelisest sündimisest,
sellest, kuis ta palus, paastus,
kannatas ja rängalt töötas,
et kõik hõimud edeneksid,
rahvad õnnelikuks saaks!"

Vaata ka Hasso Krulli käsitlust "Nägemuse otsing" Ninnikust.

* Henry Wadsworth Longfellow (1807–1882) oli ameerika luuletaja, Põhja-Ameerika suurim poeet 19. sajandil. Andekas värsimeister, tark ja mitmekülgne inimene. Muu hulgas tundis ta põhjalikult indiaani folkloori ja armastas seda alistamatut loodusrahvast.

* Boris Kabur (1917-2002) on eesti keelde vahendanud kolm eepost: "Laul Haiavatast" (1960), "Sassuuni Davith" (1975) ja "Gilgameš" (1994), lisaks veel hulga romaane, populaarteaduslikke käsitlusi, luulet jpm. Üks meie põnevamaid tõlkijaid, lisaks veel kõigile lastekirjandusest tuttava robot Ropsi isa ning praktilises elus mootorsae "Družba" leiutaja.

Henry Wadsworth Longfellow "The Song of Hiawatha" (1855).