"Eesti rahvanaljandid. Mõis ja kirik"

 

"Eesti rahvanaljandid. Mõis ja kirik"
Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nim Kirjandusmuuseum.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Koostanud Selma Lätt.
Kunstiliselt kujundanud Väino Tõnisson.

Lapsena oli mul üsna halb tervis, seepärast ei sobinud mulle kõiksugust füüsilist pingutust eeldav tegevus ja ma jäin üsna hätta, kui nõuti, et igal pioneeril peab olema mõni pioneerinstruktori eriala. Mida rohkem, seda uhkem. Üks eriala siiski sobis: Jutupaunik. Mäletan, et selle saamiseks tuli sooritada eksam: jutustada põnevaid lugusid, midagi deklameerida, lugeda ette ka midagi omaenda kirjutatut.

Eksami jaoks olid väga head abivahendid eesti rahvanaljandite kogumikud, sest igasugused lookesed mitmesugustest juhtumistest, näiteks sellest, kuidas talulastele tilken-talken-tolken nimeks pandi või saarlane oma lapsele "Paljas Priidu" nimeks sai, jäid jutustamiseks hästi meelde ja polnud kuulajatele igavad.

* * *
"Saarlane läheb õpetaja juurde lapse nime üles panema.
Õpetaja küsib: "No mis me siis lapsele nimeks paneme?"
Mees vastab: "Panga Priidu!"
Õpetaja kirjutab ja kõneleb ühtlasi: "Panga Priidu."
Mees kuuleb seda ja seletab vahele: "Ärga panga panga Priidu, panga ikka paljas Priidu!"

* * *
"Õpetaja pihil sulase naise käest: "Kas sa tunnistad kõigest südamest kahetsedes üles kõik oma rasked patud?"
Naine: "Egas ma perenaine ei ole!"

* * *
"Mõisasulane heitnud teiste sulaste tööajal puu alla päikese varju magama.
Eks mõisnik juhtunud magava teomehe juurde.
Mõisnik karjuma: "Lurjus, maast üles! Sa ei ole seda väärt, et päike su peale paistaks!"
Teomees vastu: "Seda arvan minagi. Sellepärast ma just päikese eest ära põgenesin!"

* * *
"Preester köstriga varastasid kaks mullikat. Jagamise juures tahtis preester köstrile väiksema anda. Köster polnud nõus ja otsustas kätte maksa.
Kirikus jutluse ajal laulnud köster kirikulaulu viisil:
"Papp see varast paari pulle."
Preester vastanud talle samuti lauldes:
"Ole vaiki, ole vaiki! Suur sitikas saab sinule, must mullikas jääb minule."

Mõisa ja kirikuga seotud rahvanalju oli eestlastel päris palju. Muidugi seostati seda rohkust kogumiku sissejuhatuses nende ühiskonnakriitilise meelelaadiga. Ka peatükkide vahelehed oma piltidega rõhutavad seda. Aga lapsena ei osanud ma seda tähele panna - olid lihtsalt toredasti naljakad ning hästi meelde jäävad lookesed.