"Perekond Kirretid"

Osvald Tooming
"Perekond Kirretid"
Romaan.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.

Täiskasvanute raamat, mida lugesin esmakordselt varateismelisena ja mis mulle väga meeldis. Muudest tegevusliinidest jäi mulle tollal meelde üks: teatriperekonna - näitejuht Rommi Kirreti ja tema poja teatrikunstnik Aavo - suhtest nii kunstieluga üldse kui ka oma esimesse suuremasse rolli püüdleva lennuka noore näitlejanna Hiljega. Kurb lugu, sest poeg kaotab usalduse nii isa kui ka armastatu vastu.

Nii et omamoodi banaalne romaan, aga Tooming oskas selle huvitavaks kirjutada. Tänapäeval öeldakse, et ta kirjutas sügavatest eetilistest probleemidest. Teismelisena ma nii pidulikult mõtelda ei osanud, aga Aavost ja Hiljest oli mul väga kahju ja Rommi Kirret tekitas mus paksu pahameelt. 

Partorg Hugo kuju (muide, täiesti positiivne inimene, kellega raamatus seostub ka üks armulugu Aavo õe Enega) mulle suurt mõju ei avaldanud, aga näitekunsti tagamaad, tegelaste rollijaotused nii elus kui etendustes olid põnevad.

See oli aeg, mil isiklikku elu ja üleaisalöömisi arutati parteikomiteedes ja abielulahutuste kohta pandi kuulutus Õhtulehte ja küllap ka rajoonilehtedesse, et asjaosalistel silmad häbi täis oleksid. Arvatavasti olid romaanitegelastel tegelikus elus prototüübid või vähemalt arvati olevat, aga ma olin toona liiga laps, et niisugustele kõmulistele kuulujuttudele tähelepanu pöörata.

"Aga põhimõtted ei ole nagu teatrikostüümid, et neid igal õhtul vahetada. See võrdlus meeldis Rommile, ta oli seda mõnelgi sobival juhul korranud, lisades, et põhimõtted õieti eraldavadki inimesi kõigist teistest elusaist olendeist, nad on ühiskonna vundament ja tugi. Kahekümnenda sajandi vaesel purustatud, tallatud, rebitud lipul särab uhke sõna - vabadus. Rommi Kirret armastas sel teemal vahetevahel filosofeerida, kinnitades, et ta pole poliitikamees ning seepärast ei tiku lahendama klasside, rahvaste ja riikide vahelisi probleeme, vaid piirdub isikliku elu tagasihoidliku sfääriga. Ta ei osanud vabaduses näha kuigi suurt väärtust, kui see ei kindlustaks igaühele võimalust seada oma elu nõnda, nagu ta ise õigeks ja paremaks peab. Kui oli sobiv seltskond ja paras meeleolu, uhkustas Rommi oma vabameelsusega, mis jalutama viidud špitsina ei sörkivat väikekodanliku moraali ketikese otsas. Isikuvabaduse mõiste on ju nagu Kaval-Antsu põhjatu kott - igaüks laob sinna oma isiklikud soovid ja veelgi sagedamini enda tegude õigustamised."

"Lootusesädemeke on visam kui vaevumärgatav hõõgumine kuivas taevas - on ta ju inimese elu tuli. Kustub lootus, kustub elu. Toosama sädemeke tõi ka Aavo Hilje ukse ette: võib-olla on kõik ainult arusaamatus? võib-olla on juttu suust suhu kandes valed lülid kokku liidetud, mõnest tühiasjast tont maalitud? võib-olla..." 

* Osvald Tooming (26. jaanuar 1914 - 6. juuni 1992) oli eesti ajakirjanik, kirjanik ja dramaturg. Ma ei hakka siin üles lugema tema paljusid romaane ja jutustusi, sest neid võib igaüks ise raamatukogudest vist ka praegu leida. Lisaks "Perekond Kirretitele" meeldis mulle toona tema "Roheline kuld", mis oli hoopis teisel teemal ja on võimalik, et metsameeste sotsialistliku võistluse põhjaliku kirjelduse tõttu enam nüüdislugejaile huvi ei paku.

Huvitav fakt: Osvald Tooming oli filmilavastaja ja fotograafi Peeter Toominga (1939-1997) ning teatrilavastaja ja näitleja Jaan Toominga isa.