„Buhaara“

Sadriddin Aini
„Buhaara“
Mälestused.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Vene keelest tõlkinud Eugen Hange.

Kaua aega pidasin Sadriddin Ainit usbeki kirjanikuks, sest, kuigi ma lapsena „Buhaarat“ mitu korda lugesin, ei jäänud ta mulle meelde tadžikina. Tegevus kulges ju Buhaaras ja see oli minu teada ajalooline Usbeki linn, nagu seda oli ka teine vanade ehitistega kuulus linn Samarkand. Aga Aini „Buhaarat“ oli põnev lugeda – see oli ju hoopis teine maailm, tadžiki rahva elu Buhaara khaaniriigi tingimustes 19. sajandi lõpul.

„Buhaaras“ sisaldub kaks osa Aini mitmeköitelistest „Mälestustest“. Esimeses osas kirjutab ta oma lapsepõlve kerjuslikest küladest viletsate savimajakestega. Ta meenutab isalt ja emalt kuuldud lugusid oma esivanematest ja kaugetest aegadest, aga kirjutab ka tollal kõigile idamaa poisikestele osaks saanud valusast ümberlõikamisest ja nendesamade poisikeste suurest unistusest õppima minna.

Iseäranisti jäi mulle meelde halvaa tegemise kirjeldus. Minu lapsepõlves ei olnud halvaa meie poodides igapäevaselt müügil, vaid seda sai harva, kui õnnestus juhuslikult peale sattuda. Nüüd, täiskasvanuna seda raamatut uuesti sirvides, olen hämmastunud, kuidas peatükk majast, kus keedeti halvaad, mulle nii domineerivana meelde jäi. Seda on ju ainult kaks lehekülge, aga ju siis kasvas selles kirjeldatud halvaatükk mu mälus aastatega ihaldatud maiusena ikka suuremaks ja suuremaks.

Kurb oli lugeda võitlusest liivatormiga, mis hävitas niigi vaeste meeste viinamarja-aiad.

Toredad on muinasjutud, mida Aini külalapsena kuulis. Eriti meeldisid mulle lood, mida lastele jutustas Printsess Tutaa – vanakene, kellele muinasjutuvestmise eest tasuti leiva ja piimaga. Lisaks muinasjutuvestjale kirjeldab Aini kohtumisi poeetidega ja kirjaoskajate meestega, kes äratasid temas igatsuse ka ise poeediks saada.

Aini oli sündmuste hea kirjeldaja ja inimeste tabav iseloomustaja. Tema tegelased ärkasid lugeja jaoks otsekui ellu, tulid välja raamatulehekülgedelt ja tegid idamaad põnevaks. Neile, kel tänapäeval õnnestub Usbekistani sõita, soovitan ma „Buhaara“ lugemist reisieelse või -järgse lektüürina kindlasti, sest selle kauge maa värvikast ajaloost ja elanike hingeelust saab Aini teose kaudu palju teada.

Raamatu teine, Buhaara-osa käsitleb peamiselt tulevase kirjaniku õpiaega sealses Mir Arabi medressees. Õppurid elasid kongides:
 
„Ainult otse kongi lae all võlvi sees oli pilu, kitsas nagu laskeava. Selle kaudu langes päikesepaistelise ilmaga täpselt keskpäeval põrandale kausisuurune valguselaik. See särav sõõrike tumedal põrandal, keset kongi igavest hämarust, näis oma ohvrit uuriva koleda kiskja silmana.

Mu elu selles kongis kulges üksluiselt. Hommikul ja õhtul – kuiv leib, mille olin toonud maalt kaasa, ja tee. Kell üks päeval valmistas vend mingit sooja toitu. Ka see oli lihtne ja üksluine: riis või puder veega, või mašš – kohalikud herned, mida keedeti vahel riisiga, või piobaa, väga maitsev süüa kuiva leivaga.“

Kuigi see 1949. a valminud teos sai 1950. a Stalini preemia, puudub selles igasugune nõukogude võimu ülistus ja ammustest aegadest pajatav raamat on minu arvates huviga loetav ka nüüdisaegse lugeja jaoks.

* Sadriddin Aini (15. aprill 1878 - 15. juuli 1954) oli tadžiki kirjanik ja poeet, kes kirjutas mitu teost ka usbeki keeles. Teda pidasid oma kirjanikuks mõlemad rahvad.
Foto on pärit „Buhaara“ eestikeelsest väljaandest.