„Kalevipoeg kunstis“

„Kalevipoeg kunstis“
Album.
Kirjastus „Eesti NSV Kunst“. Tallinn 1962.
Koostanud Irina Solomõkova ja Helmi Üprus.
Kujundanud Paul Luhtein.

Kui mu isa selle kunstiraamatu 1962. a oma töökohast kingituseks sai, ajasin selle tema käest ruttu ära. Mulle meeldis sellest pilte vaadata.

Mõned neist olid mulle varasemad tuttavad „Kalevipoja“ erinevatest väljaannetest ja paarist sõjaeelsest lasteraamatust Kalevipoja tegude kohta. Aleksander Uuritsa joonistus kündvast Kalevipojast (1913) meenub mulle just ühest niisugusest raamatukesest.

Johann Köleri maal Friedrich Reinhold Kreutzwaldist (1864) aga rippus mu koolimajas koridoriseinal kõigile hästi nähtaval kohal. Ühesõnaga oli selles kunstialbumis mulle palju tuttavat, huvitavat ja meelepärast.

Tuntud kunstnike töid oli selles albumis rohkesti, sest Kalevipoja kujutajatena on end ajalukku joonistanud nii Kristjan Raud kui ka Evald Okas, aga veel paljud teisedki. Paul Luhtein on „Kalevipoja“ illustraatorina teinud niihästi põnevaid pilte kui ka igasuguseid omapäraseid rahvuslikul ainesel põhinevaid suurtähti, päiseid, vinjette jm.

Lisaks on selles raamatus ka mitmesuguseid näiteid kujurite, keraamikute, klaasikunstnike jt taiestest. Lemmikpildiks sai mulle aga Ants Viidalepa Saarepiiga kujutis (1961), mõtlik ja unistuslik.

Raamatututvustus ütles, et albumi „Kalevipoeg kunstis“ eesmärgiks on tutvustada eepose ainetel loodud kunstiteoseid ning anda üldpilt selle tähtsa teema arengust eesti kunstis. Seda ülesannet täitis ka tolle aja tuntud kunstiteadlaste Irina Solomõkova ja Helmi Üpruse põhjalik ülevaade nendest teostest ja nende loojatest. Raamat oli kakskeelne, sest sisaldas rööptekstina sama juttu vene keeles. Lisaks oli raamatu vahel vihikuke ingliskeelse tekstiga ja illustratsioonide loeteluga. Nii et igati toekas teos.

Kunstiraamatuid tollal veel eriti palju ei olnud ning sellise albumi ilmumine oli suur sündmus.

* Irina Solomõkova (14. september 1925 – 7. detsember 1989) oli kunstiteadlane, pikaajaline Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi kunstiajaloo sektori juhataja.

* Helmi Üprus (15. oktoober 1911 – 27. august 1978) oli kunstiteadlane.

* Paul Luhtein (22. märts 1909 – 8. veebruar 2007) oli kirjakunstnik, raamatu- ja tarbegraafik ja kunstipedagoog.

* Aleksander Uurits (12. mai 1888 – 10. august 1918) oli graafik ja maalikunstnik.

* Ants Viidalepp (6. jaanuar 1921 – 9. jaanuar 2012) oli maalikunstnik ja raamatuillustraator.

„Valged ööd“

Fjodor Dostojevski
„Valged ööd“
Sentimentaalne romaan (unistaja mälestusi).
Eesti Raamat. Tallinn 1971
Tõlkinud A. Raid.
Kunstiliselt kujundanud Silvi Liiva.

Peterburi valged ööd ja äkitselt puhkenud kirglik armastus on Dostojevski selles väikeromaanis omavahel nii läbi põimunud ja tihedalt seotud, et köidavad järjest rohkem filmitegijaid ja teatrimaailma. „Valgete ööde“ järgi tehtud filmide hulgas leidub üle kogu maailma niihästi filmitudengite esimesi katsetusi kui ka vanade meistrite andekaid linateoseid. Mõnda neist olen näinud. Sama kehtib ka paljudes teatrites lavastatud dramatiseeringute kohta.

Lugesin üksildase unistaja ja Nastenka kohtumiste kirglikku lugu juba aastaid enne selle väikese raamatukese ilmumist. Venekeelses originaalis oli Dostojevski mahukate romaanide kõrval lausa filigraanselt peen. Ka eesti keeles oli see varem ilmunud.

Tolle väikese raamatu muudavad aga kuidagi õhkõrnaks Silvi Liiva kujundus ja pildid (mis postituse jaoks skännimisel veidi moondusid). Muide, toona 27 kopikat maksnud väljaanne maksab praegu kaks eurot või isegi rohkem, olenevalt müüjast.

Teoses on erilisel kohal poeetilised Peterburi kirjeldused, unistaja vaated linna hoonetele, kanalitele ja elanikele, tema üksilduse kurbus ja tohutu vajadus armastada, mida järsku tabab lootusekiirena Nastenka ilmumine. Noored jutustavad teineteisele oma elust ja selgub, et Nastenkal on oma mured, ta ei taha enam elada nööpnõelaga vanaema kleidi külge kinnitatuna, vaid on armunud ja vajab selle armastuse teoks saamiseks unistaja abi...

„„Noh, lähme!“
„Lähme!“
„Vaadake taevast, Nastenka, vaadake! Homme tuleb imeilus ilm, milline sinine taevas, milline kuu! Vaadake: näete, see kollane pilv katab ta nüüd kinni, vaadake, vaadake!... Ei, ta läks mööda. Vaadake ometi, vaadake!...“
Kuid Nastenka ei vaadanud pilve, ta seisis vaikides nagu post. Hetke pärast surus ta end kuidagi aralt, kõvasti minu vastu. Ta käsi minu käes hakkas värisema; ma vaatasin teda... Ta toetus minu vastu veel tugevamini.
Sel hetkel möödus meist noormees. Äkki jäi ta seisma, vaatas meid teravalt ja astus siis jälle mõne sammu edasi. Mu süda hakkas värisema...“

Федор Достоевский „Белые ночи“ (1848).