"Reinuvader Rebane"

Friedrich Reinhold Kreutzwald
"Reinuvader Rebane"
Noortele kohandatud väljaanne.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Päris raamatu lõpust:

"Ennemuistne jutt ja tõde jooksevad selles jutus kõrvustikku. Kes sõeluda oskab, leiab siin ja seal mõne õpetuseiva. Tarkus on küll kallim kui kuld, kavalus ülem kui vara, siiski jäävad õiglased kombed ja vaga südametunnistus inimeseloomale kõige ülemaks varaks.
 
Elajate tegu näitab mõnda maailma kommet, mis algusest saadik nõnda on olnud ja edaspidi saab olema."

Ei mäleta, et oleksin lapsena Kreutzwaldi Reinuvaderi-lugudest väga vaimustunud olnud. Seevastu nüüd neid üle sirvides tundub, et oleks vaja põhjalikumalt lugeda, sest lapsena lugedes kõiki õpetuseivasid ja kerget pilget, mis kohati lausa lõikavaks satiiriks üle kasvab ja siis jälle mahendub, lihtsalt ei hooma. Mõistmiseks on vaja elukogemust, millega võrrelda ja kõrvutada saab.

On lausa imetlusväärne, kui palju erinevaid väljaandeid ilmus Kreutzwaldi 150. sünniaastapäevaks 1953. aastal. Mitu "Teoste" köidet, mis kõik olulisema sisaldasid, kaunis köites album Kreutzwaldi elust, lasteraamatud, mille hulgas ka see Romulus Tiituse lustakate piltidega Reinuvaderi-lugude kogu... Paar aastat varem oli ilmunud uhke "Kalevipoja" väljaanne.

"Reinuvader Rebast" hakkas Kreutzwald avaldama 1848. a "Kasulises Kalendris", 1950. a ilmus see aga omaette raamatuna. Kirjanduslikuks eeskujuks oli seejuures laialt levinud ja paljude autorite kasutatud rahvusvaheline mõistujutt, mille juured ulatuvad tagasi kuni 10. sajandini. Kirjandusteadlane Endel Nirk on 1953. a "Reinuvader Rebasele" kirjutanud põhjaliku järelsõna, kus teose saamislugu ära seletatud, muidugi saatesõna kirjutamise ajastule omases stiilis ja tõekspidamises.

Rebase juttu ka, mis kohati üsna tänapäevaseid elupruuke käsitleb:

"Armas lellepoeg! Rahva nuuskiv nina oskab igaühest nurjatu asja üles luusida, ega väsi kellegi keel seda rääkimast, mis teisele laimu ja kahju teeb. Nemad laulavad ja lorisevad ühtepuhku kurja, ja ehk küll ka mõnda head suuremaist ja väiksemaist isandaist neile teatavaks saab, siiski ei tehta sellest iial pikemat juttu. Tuleb üsna õnneks arvata, kui seda hoopis ära ei salata.

Naeuväärt on minu arvates rumaluse uhkus ja tühi kõrkus, mis elajaid alati taga kihutab, et üksteise üle valitsejaks püüavad tõusta. Oskaksid nad kodus naisi ja lapsi karistada või kangekaelset peret valitseda ja oma pisukest varandust kokku hoida, siis oleks niipaljugi head. Aga nimetatud pisukesi talitusi ei jõua nad täita ja kipuvad siiski suurema ameti peale, kus enam oidu ja tarka aru tarvis läheb.

Ükski ei taha oma seisusega rahul olla; igamees püüab isanda nime ja hõlpsamat põlve! Kuidas peab lugu maailmas paremaks minema, kui vale, pettus, vargus, valevandumine, röövimine ja tapmine igal pool siginevad?

Rahvas usub hõlpsamalt valet kui tõtt, võtab ennemini kurja kui head õpetust vastu. Kes nende suud mööda oskab loriseda, see on nende mees.