"Meie rebane"

Anton Tammsaare
"Meie rebane"
Lugu noortele
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1955.
Illustreerinud Evald Okas.

Kuskohast see linnatüdruk ikka metsloomi tundma õppis, kui mitte raamatutest. Rebase-raamatuid on eesti kirjanduses päris palju, aga kui muinasjutud enamasti kelmikalt hästi lõppu jõuavad, siis Tammsaare "Meie rebane" (1932) on kurb - vist isegi nutsin seda lugedes. "Aga Ats nuttis veel enam."

Minu esimene meie-rebase-raamat oli natuke teistsugune, aga ju vist kulusid selle pehmed kaaned suurest lugemisest ära, et uue sain. Internetist leidsin vaid pisikese rõõmsatoonilise kaanepildi, ilmumisaastat ja kunstnikku poleks ilma netiteabeta mäletanudki: 1948 ja Hendrik Vitsur. >>>>

Evald Okase pildid on seevastu sünkjamad ja ega need mulle lapsepõlves nii väga meeldinudki. Kuigi nüüd vaatan, et kunstnik on metsavaht Kirepi elamist ja ümbruskonda päris hästi tabanud, ka seda "tomu Soonesalu kohal" ja rebase kiiret liikumist.

"... kui hirmus tühine ja mõttetu võib olla inimese töö ja tegevus. Ja ometi teab ta, et ta hakkab uuesti männitaimi kasvatama, neid kastma, et oleks jällegi võtta, mis panna tules hävinenute asemele."

"... tema polnud kunagi varem näinud ei surnud ega elavat rebasepoega. Sellepärast polnud temal ka vähematki aimu, et rebasepoeg võiks olla nii ilus - et tal võiksid olla nii ilusad põlevad silmad, mis vaatavad sulle vastu, nagu oleksid nad mõne inimese peas ja nagu võiks see, kes nõnda vaatab, ka rääkida või vähemalt teise kõnest arugi saada."

"Ats ei saanud kuidagi aru, miks on küll vanainimesed nii ükskõiksed selliste tähtsate asjade vastu, nagu on seda rebase rihm ja vaskpannal. Kui tema, Ats, saab kord suureks, siis ei muutu ta kunagi nii tuimaks ja külmaks, ei kunagi. Mis on tähtis, seda tahab ta alati tähtsaks pidada, ehk olgu ta ei tea kui vana."


"Aga seda Ats ei teadnud, kes peaks inimesele rauad maha panema, kui inimene paneb rebasele. See küsimus ei huvitanudki teda nii väga. Ta tahtis ainult teada, kumb kannatab rohkem välja, kas inimene või rebane - kumb on kangem."

"Rebane ehk ka nagu inimenegi, elab kevadel päiksest ja soojast tuulest."

"Kadusid aastad, kadus palju aastaid. Ats kasvas suureks, temast sai mees. Ta nägi ilmas nii mõnegi rebase, aga ei ühtegi sellist nagu oli tema Mossa. Ja talle näis, et aastate voolus ta muutub üha imelisemaks."

Kas pole see nii, nagu päris meie oma Väikese Printsi lugu - poiss ja rebane, rebane ja prints...