Vladimir Obrutšev
"Plutoonia"
Eesti Riiklik Kirjastus, 1954.
Tõlkinud Leonid Parašin.
Illustreerinud: nimi puudub.
Nüüd, mil maailmas järjest rohkem levivad teated Maa sisemusse viivatest aukudest, on "Plutooniat" igati aeg meenutada. Sellest hoolimata, et Obrutšev oma järelsõnas selgitab: "... et uurimisretke Plutooniasse ei ole kunagi olnud ega saanudki olla, sest et mitte kuskil Arktika piirkonnas ega üldse maakeral pole niisugust avaust, mille kaudu inimesed võiksid laskuda maakera sisemusse." Viimatisi auguleide Siberis võib ju hea tahtmise korral Plutoonia sissepääsudena vaadelda.
Veel kirjutab autor: ""Plutoonia" kirjutasin ma eesmärgil anda meie lugejatele huvitava teaduslik-fantastilise romaani kujul võimalikult õige kujutlus möödunud geoloogiliste ajastute loodusest, neil kaugetel aegadel olemasolnud loomadest ja taimedest."
Nende kaugete aegade loomadega olid mul lapsepõlves omad arved. Olin umbes nelja-viieaastane, kui meil kodus elas minust suurem tüdruk, maalt pärit sugulane, et linnas koolis käia. Tema kooliraamatutes oli minu mäletamist mööda leheküljesuuruseid pilte või pilditahvleid geoloogiliste ajastute loomadest. Ma kartsin neid raamatuid lehitseda, pildil olevad suurehambulised ja -lõualised tiibadega või tömpjalgadega loomad ajasid mulle hirmu peale ja ma ei julenud pildilehekülgesid käega puudutadagi, et äkki hammustavad.
Aga Obrutševi "Plutoonia" "arstis" mu sellest hirmust terveks, kuigi ka selles on palju päris hirmsate loomade pilte. (Kunstnikuks on olnud vist Stalini-ajal kannatanud inimene, sest tema nime pole raamatusse märgitud - tollal tehti niimoodi üsna sageli.)"Plutoonia" on kirjutatud 1915. a ja ilmus esmakordselt 1924. a. Selle kirjutamiseks andsid autorile ajendi Jules Verne'i "Teekond maakera sisemusse" ja Conan Doyle'i "Kaotatud maailm", milles Obrutševi arvates oli palju (geoloogilisi) vigasid.
1914. a suundub Põhja-Jäämerele Vene ekspeditsioon, leiab sealt Nanseni maa, millelt on võimalik laskuda maakera sügavusse. Ekspeditsiooni liikmete mõõduriistad näitavad kummalisi näite, lisaks kohtavad nad "liikuvaid künkaid" - mammuteid, seejärel ninasarvikut ja siis läheb juba päris põnevaks nii ekspeditsiooni koertel kui ka inimestel.
Et maa-alusel tundmatul maal valitseb alati päev ja paistab tundmatu valguskeha, siis otsustab ekspeditsioon nimetada selle valgusallika allmaailma jumala järgi Plutoniks, maa enda aga Plutooniaks. Varsti jõutakse tõdemuseni, et "sestsaadik kui me avastasime selle imeliku maasisese maailma, olen ma lakanud imestamast ükskõik mille üle ning olen valmis tervitama iguaanodone, plesiosaurusi, pterodaktülosi, trilobiite ja teisi paleontoloogilisi imeelukaid." Tuleb siiski tunnistada, et ekspeditsioon on üsna verejanuline: et saada teaduslikke tõestusmaterjale maapinnale viimiseks ja täiendada lihavarusid, selleks lastakse palju loomi maha.
Igasuguseid seiklusi tulvil ulmekas ärkavad vulkaanid ja laiuvad maa-alused merd, tohutud sipelgad ohustavad ekspeditsiooni, brontosaurused ehmatavad inimesi, ürginimesedki ilmuvad välja jne. Võib-olla tahab keegi mu blogi lugejatest seda raamatut ise uuesti või esmakordselt lugeda - kohatisest naiivsusest hoolimata on see päris huvitav, kohati naljakaks kippuvgi lugemine -, seepärast ei hakka ma sisu rohkem ümber jutustama. Tõestusmaterjalid igatahes lähevad kaduma.
Ulmeraamatuid on ta kirjutanud kuus, tuntumad neist on "Plutoonia" (1915) ja "Sannikovi maa" (1924, e.k 1956), lisaks neile on eesti keelde tõlgitud ka seiklusjutt "Kesk-Aasia avarustes. Aareteotsija märkmed" (1951, e. k 1957)
Владимир Обручев "Плутония" (1915, 1924)
Mulle sattus see raamat näppu üsna äraloetud kujul kooliteele jäävas raamatukogus, kust sageli läbi astusin. Neelasin selle muidugi hoobiga. Mõni päev hiljem oli koolis kirjandi-päev ja mina kirjutasin mulle tugeva mulje jätnud Plutoonia alusel „vabal teemal“ seiklusjutu.
ReplyDeleteArvatavasti polnud meie tollane eesti keele õpetaja raamatut lugenud ja ega ma ju ka midagi eriti sidusat paberile panna ei suutnud. Igatahes oli hinne kehv ja õpetaja luges mu kirjatüki klassile pisteliselt ette kui näite sellest, kuidas ei tohiks kirjandeid kirjutada.
Selline kogemus ei julgustanud mind edaspidigi miskit kirjutama.
Aitäh kommentaari eest! Niisugused meenutused on toredad ja täiendavad blogi kenasti.
DeleteHuvitaval kombel on see raamat jäänud lugemata isegi paljudel suurtel ulmehuvilistel, mis siis veel ühest, vist üsna tujukast eesti keele õpetajast tahtagi.