"Minu klass"

Frida Vigdorova
"Minu klass"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud Veronika Kruus.
Illustreerinud B. Vinokurov.
Kaas: Evald Okas.

Minu lapsepõlves ilmus väga palju raamatuid koolielust, õpetamisest ja õpetajatest. Vene kirjanduses, mida tollal usinasti tõlgiti, on õpetajast kirjutamise traditsioonid väga pikad, igasuguseid koduõpetajaid ja guvernante on selles lademes ning ka näiteks Lev Tolstoi alustas oma lapsepõlve, poisiea ja noorusaastate kirjapanekut unustamatu koduõpetaja kirjeldusega.

Nõukogude pedagoogika ja kirjandus aga ei saanud ei üle ega mööda kasvatuskorüfeest Anton Makarenkost, tema "Pedagoogilisest poeemist" ja "Lippudest tornidel", mille sisuliseks järjeks kujunes ka Frida Vigdorova "Tee ellu". Neist kolmest raamatust tuleb siin blogis edaspidi juttu.

"Minu klass" köitis mind väga. See on noore õpetajanna Marina Nikolajevna jutustus tema esimesest tööaastast, kujunemisest õpetajana ja inimesena, otsingutest, ootustest ja lootustest.

Väga soravalt ja kenasti kirja pandud, ka eestikeelne tõlge on hea. Näited on elulised, klass hakkab lugeja jaoks elama, poisid saavad tuttavateks ja lugeja ootab huviga, mis neist saab ja kuidas nad toimivad.

"... Palju vigu tegin ma oma esimeses tunnis: ma ei loendanud lapsi nimepidi, ei öelnud avasõna ja lugesin Garšini muinasjuttu, mida üldse polnud kavatsenud lugeda. Kui tõtt rääkida, siis peitsin ma ennast lihtsalt sellesama konna selja taha, et võita aega ja saada üle oma erutusest. Ma ei teostanud midagi sellest, mida kavatsesin tundi minnes. Kuid need esimesed nelikümmend viis minutit õpetasid mulle selgeks lihtsa ja hädavajaliku reegli, mida, nii imelik kui see ka on, ma seniajani ei teadnud: kui tahad, et sind kuulatakse, siis ära karju."

"Varem näis mulle, et algkoolis võib õpetada iga kirjaoskaja inimene ja mulle minu kõrgema haridusega igatahes ei saa see olla raske. Kuid osutus teisiti. Kui tahad õpetada õpiku järgi sõnasõnalt - palun väga, siis piisab täiesti sellest, mida sa tead. Kui tahad aga vastata igale "miks'ile" ja esile kutsuda uusi "miks'e", siis on tarvis pidevalt lugeda, otsida, vaadata avasilmi kõike - ja siiski veendud üha enam: tead veel vähe!
Ja veel panin ma tähele: mida rohkem tead ise, seda rohkem tahavad teada ka lapsed. Näiteks tarvitseb täna jutustada neile meie põhjamaast, kui järgmisel päeval toovad poisid mulle pilte põhjamaa loodusest või raamatu tšeljuskinlastest. Serjoža Selivanov voolis pruunist plasteliinist jurta, Vitja Iljinski tegi luuletuse."

"Kasvatajal on kõige tähtsam, kõige olulisem - mõista õpilast. Tuleb ette, et räägid õpilasega tundides, eksamitel, hindad ta teadmisi, juhtub isegi, et annad talle iseloomustuse ja tegelikult ei tea temast õieti veel midagi. Ootad, valvad ja varitsed seda hetke, vahel isegi ootamatut juhtumit, mis avab sulle kõige sisima inimeses. Neil hetkedel helendab ja saab selgeks kõik nagu prožektori valguses..."

"Tead isegi kõike ning elu ja töö õpetavad sulle paljutki. Tahaksin sulle vaid öelda: oled õpetaja, mõtle sellele uhkustundega. Ärgu kunagi lahkugu sinust eneseväärikuse tunne. Ära luba endaga talitada ega kõnelda taktitult ja toorelt, sest vastasel korral ei alanda sa üksnes ennast, vaid kogu oma õilsat ja kirgast tööd. Ära taandu, kui sul on õigus ning hoia oma väärikust. Ära unusta: sa oled õpetaja, see aga, kes kannab õpetaja nime, võib sellele õigusega uhke olla."

"Armastada. Teada. Ja otsida lakkamatult igas inimeses head. Õpetada lapsi ja neilt õppida. Kui sa neid armastad ja nemad sind armastavad, siis on kõik hästi. Sa ületad siis kõige raskema, siis leiad tee ka kõige isekama südame juurde ja saad väga, väga õnnelikuks."

* Frida Vigdorova (3. /16./ märts 1915 - 7. august 1965) oli nõukogude kirjanik ja ajakirjanik. Pärit õpetajate perekonnast, õppinud ka ise vene kirjanduse õpetajaks, kellest pärast mõnda koolis töötatud aastat sai ajakirjanik. Tema kirjutised ilmusid "Pravdas", "Komsomolskaja Pravdas", "Literaturnaja Gazetas". Väga paljudes neist oli juttu pedagoogika- ja kasvatusprobleemidest. Ülemaailmselt tuntuks sai Vigdorova oma võitlusega teisitimõtlejast andeka kirjaniku Jossif Brodski vabaduse eest ning ülestähendustega Brodski üle peetud kohtuprotsessilt. Paljud tema artiklid ilmusid nn Samizdati väljaandena. (Foto on siit.)

 Фрида Вигдорова "Мой класс" (1949).