Vahepala: raamatukogutädidest

On suur vedamine, kui laps kohtub hea raamatukoguhoidjaga, kes juhatab teda raamatute võlumaailma, laseb riiulite vahele, soovitab lugemisvara, õpetab bibliograafia alustõdesidki.

Vist umbes viieaastasena hakkasin koos lapsepõlvesõbratari Marinaga käima Nõmme raamatukogus, mis asus siis Õie tänaval vene kooli kõrval. Marina vanaema oli seal pidev lugeja ja esimestel kordadel läksime temaga koos. Hiljem hakkasime ise käima. Seal olime ikka lausa tundide kaupa, sest...

... Nõmme raamatukogus oli väga tore raamatukogutädide naiskond. Kõigepealt Hilda Kallik, kelle pildi hiljuti Rahvusarhiivi fotode andmebaasist leidsin, koos tütre Inesega ja veel paari kolleegiga. Nad kõik suhtusid meisse väga hästi ja raamatukogu kaks tuba muutusid aastateks nagu meie teiseks koduks, kus saime kõike vaadata, uurida, ise laenata ja isegi raamatukogu külastajaid teenindada.

Hilda Kallikule olen palju tänu võlgu. Hiljem olen teada saanud, et ta töötas Nõmme I raamatukogus 1951. aastast kuni oma surmani 1978. aastal; alates 1962. aastast oli ta selle raamatukogu juhataja.

Noil ammustel aegadel raamatukogudes veel avariiuleid ei olnud, aga Nõmme I raamatukogus võeti need 1958. aastast alates kasutusele - esimesena Tallinnas. See tegi riiulitevahelise püha paiga, kus seni sai liikuda ainult raamatukoguhoidja, lugejatele lahti. Ja meie Marinaga tundsime selle üle suurt rõõmu.

Meie päralt olid nii laste- kui ka täiskasvanute osakond ja alati, kui vaja, jagasid raamatukogutädid lahkelt selgitusi. Meie omakorda püüdsime neid igati abistada: tõime riiulitelt lugejatele soovitud raamatuid, aitasime kõikvõimalikke sedeleid ja lipikuid teha...

Niinimetatud eestiaegseid raamatuid oli selles kogus vist päris palju, aga üldiselt neid välja ei laenutatud - siiski saime igal raamatukogu külastusel mõnd põnevat raamatut näha ja mõnikord ka koju kaasa. Mäletan, et üsna ära kulunud "Tuulest viidud" köide oli üks neid raamatuid, mida seal niimoodi tüdrukupõlves lugesin.

Ka minu esimeses koolis, Tallinna 28. 7-aastases, oli tore raamatukoguhoidja. Tema nime ma ei mäleta, aga temagi soosis igati õpilaste suhtlemist raamatutega. Kui kell tunnist välja helises, siis kiirustasime enamasti raamatukokku koolimaja kõige kõrgemal korrusel ja veetsime seal enamiku vahetundidest. Kui Nõmme pioneeride majas Nurme tänaval bibliograafiaring loodi, siis käisin ka seal hoolega.

Ilmselt just tänu oma lapsepõlve raamatukogutädidele olen kogu elu raamatukoguhoidjate tööst lugu pidanud ja neist ka ajakirjanikuna korduvalt kirjutanud.