"Kuulsuse narrid"

Eduard Bornhöhe
"Kuulsuse narrid"
Sarjast "Kooli kirjavara"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

No kesse siis Jaan Tatikat ja Salomon Vesipruuli ei teaks!

Minuni jõudsid nad esmakordselt vist just selle väikese raamatu kaudu, mille kaanel kiri "Kooli kirjavara". Koolis ma siis küll veel ei käinud, aga ema rääkis, mis imelikud mehed piltidel on, ja isa tundis neid joonistanud kunstnikku ka.

Seda, et "Kuulsuse narrid" on esimene osa Eduard Bornhöhe 1892. aastal ilmunud satiirilisest jutustusest "Tallinna narrid ja narrikesed", ma siis muidugi veel ei teadnud.

Koolis käies õppisime esimesena ikkagi Bornhöhe "Tasujat". Kõike seda, mis Jüriööga seostus. Palju hiljem, täiskasvanuna, juba Mustamäel elades, sõitsin igal tööpäeval paar korda trolliga mööda Tasuja peatusest. Nüüd kutsutakse seda Siili peatuseks, sest suures nimede ümbermuutmise tuhinas arvati,et Tasuja on punasemaiguline ja tehti Siiliks...

Aga see selleks, "Kuulsuse narrid" ei ole küll ühelegi bussi- või trollipeatusele nimeainet andnud, aga rahvasuus räägitakse neist ikka, kui mõni midagi nurileiutab või teine oma loomingus liigselt ilutseb. Ja narre on maailmas alati nii palju, et nende seast kuulsuse narride leidmine lihtsamast lihtsam on.

Tsitaadiks valisin kirjelduse Tatika ja Vesipruuli tutvumisest:

"Joodiku pea ja keha kerkisid voodi tagant välja. Ta vahtis kurja näoga Vesipruuli otsa ja kärgatas:
"Mis narritempu te minuga mängite? Ja kuhu pagana röövliauku olen ma sattunud? Kus mu müts on? Kus mu saapad on? Mis sa irvitad? Kes sa oled?"
"Mina olen kirjanik Salomon Vesipruul, kellest teie vist juba kuulnud olete," vastas Salomon uhke tõsidusega. "Ma leidsin teid eile õhtul uimaselt uulitsa pealt, arvasin teid haige olevat ja koristasin siia, oma suvekorterisse. Teie olete mulle tänu võlgu, mitte vandumist ega põhjamist."
Joodiku silmis läikis ikka veel umbusaldus.
"Mis teil minuga tegemist oli?" urises ta vähe pehmemalt. "Ega ma ometigi mõni joodik või hulgus ei ole, keda uulitsalt ära  tarvis koristada. Mina olen ise majaperemees, Jaan Tatikas, kuulus looduseuurija ja masinate väljamõtleja."
"Seda ei võinud mina hingest aimata," tähendas Vesipruul pisut pilklikult. "Palun südamest andeks, et ma teid lihtlabaseks joodikuks julgesin pidada, härra Sitikas või Lutikas.""

* Eduard Bornhöhe (Eduard Brunberg; 17. veebr /5. veebr vkj/ 1862 – 17. nov 1923) oli eesti proosakirjanik.
Huvitav fakt: Ta oli maetud Kopli kalmistule. Kui kalmistu hävitati nõukogude võimuorganite poolt ja kõik hauad tasandati, oli ta üks kolmest isikust Konstantin Türnpu ja Netty Pinna kõrval, kes Metsakalmistule ümber maeti. - Wikipedia.

* Romulus Tiitus (5. jaan 1906 – 15. juuli 1982) oli eesti vestekirjanik ja karikaturist, paljude raamatute illustraator.