Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

26/03/2017

„Aednik“ ja „Gitandžali“


Rabindranath Tagore
„Aednik“
Loomingu Raamatukogu 45/46 (885/886).
Perioodika. Tallinn 1974.
Inglise keelest tõlkinud Uku Masing.

Rabindranath Tagore
„Gitandžali“
Loomingu Raamatukogu 3/4 (947/948).
Perioodika. Tallinn 1976.
Inglise keelest tõlkinud Uku Masing.

Mul on väga hea meel, et kirjastuselt Ilmamaa on uustrükina tulekul Rabindranath Tagore’i „Aednik“ ja „Gitandžali“. Raske on leida ilusamat luulet. Uku Masingu tõlge on samuti väga hea.

Kui ma olin koolitüdruk, levis Tagore’i luule käsikirjaliselt. Vist oli see sõjaeelses Eestis ilmunud kogu ümberkirjutus. Me teadsime paljusid Tagore’i kauneid tekste peast. Need kõlasid raadios. Juba hulk aega hiljem lugesid/laulsid Mikk Mikiver ja Heli Lääts mõned neist unustamatuks:
https://youtu.be/um8YR535Vpo

Märksa varem, 1958. a olin lugenud sarjas „Suuri sõnameistreid“ Daniel Palgi tõlkes ilmunud Tagore'i romaani „Laevahukk“, mis mulle meeldis. Aga Tagore’i luule kujunes minu jaoks ületamatuks ilmutuseks ja avastuseks.

1974. ja 1976. a rõõmustas meid Loomingu Raamatukogu, kus Tagore’i „Aednik“ ja „Gitandžali“ välja anti. See oli meie jaoks tõeline kirjandussündmus. Esimesele neist kirjutas Ain Kaalep põhjaliku eessõna „Kooskõlaline Tagore“, mille juhtmõtteks on „armastus minusarnaste asjade vastu“. Tasub samuti lugemist nagu internetis toodud rohked tekstid sellest, kuidas Uku Masing (juba 13aastasena) Tagore’i tõlkis.

Kaks katkendit (valitud lihtsalt juhuslikult, tänase kuupäeva järgi, selle juhuslikkusega seoses ehk ka vähem tuntud):

26.
„Ta tuli ja istus mu kõrvale, aga ma ei ärganud. Mis neetud uni see oli, oi mind viletsat!

Ta tuli, kui öö oli vaikne, tal oli kannel käes ja mu ulmad hakkasid kumisema vastu selle viisidele.

Ah, miks mu ööd kõik on läinud kaotsi nõnda? Ah, miks mul alati jääb nägemata tema, kelle hingus puudutab mu und.“
(„Gitandžali“)

26.
„Mis tuleb su lahkeilt kätelt, selle võtan. Ma ei mangu midagi rohkem.“
„Jajah, ma tunnen sind, malbe kerjus, küsid kõike, mis kellelgi on.“

„Kui leiduks üks laokil lill mu jaoks, kannaksin seda oma südames.“
„Aga kui sel on okkaid?“
„Ma talun need.“
„Jajah, ma tunnen sind, malbe kerjus, küsid kõike, mis kellelgi on.“

„Kui vaid korraks sa tõstaksid armastavad silmad mu näole, see teeks magusaks mu elu teisele poole surmagi.“
„Aga kui on ainult julmi pilke?“
„Neid hoiaksin torkamas läbi oma südant.“
„Jajah, ma tunnen sind, malbe kerjus, küsid kõike, mis kellelgi on.“
(„Aednik“)

* Rabindranath Tagore (7. mai 1861 – 7. august 1941) oli India kirjanik, helilooja, filosoof ning kultuuri- ja rahvustegelane.

Ilmamaa uue väljaande kaanepilt on kõrval. Pean selle ka  ise ostma, sest mu vana „Gitandžali“ on defektiga, osa lehti on puudu, osa topelt ja tagurpidi. Aeg uuega asendada.

Rabindranath Tagore  „The Gardener“ (1913).
Rabindranath Tagore „Gitanjali: Song Offerings“ (1912).

25/03/2017

Vahemärkus: Selle blogi FB lehe uus avapilt

Panin "Tütarlaps linnast" Facebooki leheküljele uue kaane- ja profiilipildi.


Avapildiks kasutasin detaili Johann Georg Meyer von Bremeni (28. okt 1813 – 4. dets 1886, tuntud ka kui Meyer von Bremen) maalilt "Mõtisklus" (1874). Sellele kunstnikule meeldis kujutada lugevaid naisi ja tütarlapsi.

21/03/2017

„Tihnikus“ ja „Rashōmon“


Ryūnosuke Akutagawa
„Tihnikus“

Kogust „Hammasrattad“
Loomingu Raamatukogu nr 43/44 (1091/1092).
Perioodika. Tallinn 1978.
Jaapani keelest tõlkinud Ülle Udam.

Vaatasin eile Akira Kurosawa 1950. aasta filmi „Rashōmon“. Esimest korda nägin seda vist umbes 16aastasena, dubleerituna vene keelde. Toonasele muljele ei oska ma mingit hinnangut anda, liiga võõrapärane näis mulle kõik.

Hiljem olen „Rashōmonist“ siin-seal katkeid näinud, paremini mõistma hakanud selle filmi sügavaid tähendusi. Eile tervikut uuesti vaadates nautisin täiega.

ETV2 järelvaatamisest saab seda veel nädala jooksul näha ja laupäeval, 25. märtsil on see uuesti teleekraanil. Jaapanikeelsena, eestikeelsete subtiitritega. Soovitan juhust kasutada, kuigi näiteks ka Youtube'is on „Rashōmon“ täispikkuses olemas.

Kurosawa film on saanud oma pealkirja jaapani kirjaniku Ryūnosuke Akutagawa samanimelise lühijutu järgi. Eesti keeles ilmus see („Rashō värav“) viimati novellivalimikus „Mandariinid tihnikus“. Sisu poolest aga järgib film üsna täpselt teist Akutagawa lühijuttu „Tihnikus“ (1921), mille eestikeelset tõlget lugesin „Rashōmoni“ esmasest vaatamisest palju aastaid hiljem, kui see Loomingu Raamatukogus ilmus.

„Tihnikus“ kujutab endast puuraiuja, rändmunga, vangivalvuri, ja vana naise tunnistusi kohtuametnikule, röövel Tajōmaru ülestunnistust, naise pihtimust ja kadunu vaimu juttu selgeltnägija suu läbi. Kurosawa on oma filmis neid kõiki (välja arvatud vana naise oma) kasutanud peaaegu sõna-sõnaliselt.

Tsiteerin rändmunka:
„Ma poleks uneski võinud aimata, et mees nõnda surma saab. Tõepoolest, inimelu on üürike nagu kastepiisk või välgusähvatus. Oi, oi, ma ei oskagi öelda, kui kurb see on.“

Ja Tajōmaru:
„... teie aga ei tapa mõõgaga, te tapate võimuga, rahaga, ükskõik millega, tihtipeale ka paljalt valelike sõnadega. Tõsi küll, te ei vala verd, ning inimene elab edasi, kuid ometi ta on tapetud. Kuriteo suurust vaagides ei teagi, kumb neist on suurem, kas teie või minu oma.“

Röövel Tajōmaru osatäitjast Toshiro Mifunest (1. apr 1920 – 24. dets 1997) sai tänu Kurosawa filmide edule tõeline rahvusvaheline superstaar.

„Rashōmoni“ menule läänes aitas kindlasti kaasa seegi, et helilooja Fumio Hayasaka kohandas filmi jaoks Kurosawa palvel Raveli „Boléro“ muusikat. Kriitikud rõhutavad ka, et rohkeid autasusid pälvinud rikkalikult sümbolistlikus „Rashōmonis“ tasuks tähele panna Kazuo Miyagawa omapärast ja tol ajal uuenduslikku operaatoritööd.

* Akira Kurosawa (23. märts 1910 – 6. sept 1998) oli jaapani filmirežissöör ja -produtsent. Ta on väljaspool Jaapanit tõenäoliselt tuntuim jaapani filmimees.

* Ryūnosuke Akutagawa (1. märts 1892 – 24. juuli 1927) oli jaapani kirjanik, keda peetakse jaapani lühijutu isaks. 35aastasena enesetapu teinud kirjanikust olen kirjutanud oma teises blogis: Tahan sulle aknast mandariine visata

17/03/2017

„451° Fahrenheiti“


Ray Bradbury
„451° Fahrenheiti“

„Loomingu“ Raamatukogu 23/24 (83/84).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1959.
Inglise keelest tõlkinud Hans Luik.

Olen teiste blogisid lugedes tähele pannud, et praegu loevad hästi paljud Ray Bradbury 1953. a kirjutatud romaani „451° Fahrenheiti“. Mina lugesin seda esmakordselt umbes 13aastasena, kuus aastat pärast raamatu ilmumist. Olen üsna kindel, et tänastele lugejatele mõjub raamat hoopis teistmoodi.

Tollal oli see fantaasia, tulevikuennustus. Nüüd on see tulevik suures osas käes ja muutused on enamjaolt just sinnapoole kulgenud, nagu Bradbury kirjutas.

Tollal oli see nagu värske lonks vett, sõõm õhku. Nüüd on võib-olla kohati isegi igav ja näib naiivsena.

Tollal oli see ehmatav, sest oli kujuteldamatu, et ühiskond võib nii totaalselt hakata raamatuid põlgama, nüüd aga tuleb niisuguseid ilminguid sageli ette. Ja tohutult on kasvanud ka soov tarbida rohkem, olla teistest tarbimise ja omamise läbi parem.

Samas leidub alati inimesi, kes kõikvõimalike massihullustega kaasa ei lähe, vaid oma peaga mõtlevad – ja selles aitavad neid raamatud, mida Bradbury on pidanud kogu inimkonna kultuuri sümboliks.

Tõlkija eessõnas 1959. a  on kirjas: "Rääkides oma raamatus küll XXI sajandist, mõtleb Bradbury kaasaega." Nüüd elame XXI sajandis ja taas on see raamat meie kaasajast.

Lapsena ei süvenenud ma raamatu pühendusse. See on adresseeritud Don Congdonile, kes oli Ray Bradbury esindaja rohkem kui pool sajandit. Bradbury on 2000. a öelnud: „Abiellusin Don Congdoniga samal kuul, kui võtsin naise.Nii olen ma 53 aastat olnud seotud oma naise ja Don Congdoniga. Me ei ole kunagi vaielnud oma argumentide üle, sest ta on alati puhastanud mu teed draakonitest, koletistest ja valedest.“

Romaani motot ei pannud ma samuti lapsena tähele. 
„Antakse sulle joontega paber, teistpidi kirjuta read!“ – Juan Ramón Jiménez.
Tegemist oli tuntud hispaania luuletajaga (1881–1958), kes 1956. a sai Nobeli kirjanduspreemia. Väidetavalt valis Bradbury just selle mõtte oma motoks, et kinnitada: ära järgi käske ja seadusi ainuüksi sellepärast, et sulle öeldakse, mida sa tegema pead. Kirjuta nii, nagu tahad ja kuhu tahad; ela nii, nagu pead õigeks.

„451° Fahrenheiti“ tekstinäide:
„Seda linna võiks kätte võtta ja lehitseda – igal inimesel on teatud hulk lehekülgi peas, ja kunagi, kui sõda on möödas ja on jälle võimalik raamatuid kirjutada, kutsutakse inimesed ükshaaval jutustama, mida nad teavad, ja me trükime kõik ära, kuigi võib tulla teine vaimupimeduse ajastu, mil me peame kogu seda hullu tööd algusest peale uuesti tegema. Aga inimesel on üks imeväärne omadus: ta ei löö kunagi nii araks ega tüdine nii ära, et ei teeks seda kõike veel kord, sest ta teab väga hästi, et see on vajalik ja v ä ä r i b tegemist.“

* Ray Douglas Bradbury (Raymond Douglas Bradbury; 22. august 1920 – 5. juuni 2012) oli USA kirjanik, ulmeklassik.

Ray Bradbury „Fahrenheit 451“ (1953).

12/03/2017

„Luulet neile kes luulet ei loe“


Hans Magnus Enzensberger
„Luulet neile kes luulet ei loe“

Sarjast „XX sajandi luule“
Eesti Raamat. Tallinn 1974.
Saksa keelest tõlkinud Peeter Tulviste.
Kujundanud Vello Vinn.

See „XX sajandi luule“ sarjas ilmunud raamat ei kuulunud mu lapsepõlve lugemisvara hulka, aga selle tõlkijaga on mind sidunud sõprus alates lapsepõlvest.

„Luulet neile kes luulet ei loe“ oli oma ilmumise ajal omamoodi pretsedent. Lapsena oli selle autor astunud Hitlerjugendisse, hiljem aga kaldunud vasakpoolsete vaadete poole, väites, et Saksa rahvas ei ole sõjakuritegudes süüdi. Võib-olla oli see põhjuseks, miks tolle luulevaliku ilmumisele 1974. aastal takistusi ei tehtud, kuigi Hitlerjugendisse kuulunute raamatuid tolle aja Eestis meelsasti ei avaldatud. Aga võib-olla oli põhjuseks hoopis see, et mõnda aega oli Enzensberger olnud abielus nõukogude kirjanduse suurkuju Aleksandr Fadejevi ja poetess Margarita Aligeri tütre Mariaga.

Luuletused on jagatud kolme alajaotusse: „huntide kaitseks“, „riigikeel“ ja „pimedatekiri“ (mis on tema luulekogude pealkirjad). Neile on lisatud tõlkija märkused ja autoritutvustus, mida Peeter Tulviste alustas nii:

„Hans Magnus Enzensberger, kelle koostatud „Moodsa luule muuseumi“ eessõna loeb Mati Undi „Tühiranna“ minakangelane läänesaartel, on tänapäeva tunnustatumaid saksa luuletajaid. Üks ta kriitikuid arvab, et tunnustamine on parim viis kanna peale käivate vaimuinimeste ohutuks tegemiseks. hea luuletaja on oma ajast „ees“, lugeja temast seega „maas“, hea luule käib tihti üle jõu, seda ükski eneseteostaja tunnistada ei taha, igaüks ütleb: „Enzensberger – jah, miks ma ei tea“, ja vabastab end Enzensbergeri või kellegi teise luules sõnastatud küsimustele vastamisest. Tunnustatud Enzensberger jääb üksi pettumaks luule suutlikkuses maailma muuta.“

Enzensbergeri luulet on üsna raske lugeda. See on mingis mõttes justkui ajakirjanduslikult päevakajaline ja poliitiline, kantud n-ö agressiivsest intellektuaalsusest, mida lugejal tuleb läbi hammustada. Kujundisüsteemid nõuavad süvenemist. Aga tal on ka lihtsakoelisemat armastus- ja loodusluulet.

Luulenäitena panen siia midagi kergemini mõistetavat:

KÕLAKAS

vana kõlakas läheb lendu,
vana kõlakas käib ringi ja räägib:
see kõik on ammu möödas.
kui ainult midagi muud ei oleks!

seda me juba teame.

aga kust siis küll
ilmub hommikul
teie pruuni purki
ukselävele õigeaegselt
ja värskena petipiim?

värsket vett kukub
meile taevast kaela,
midagi kisavat tuleb
värskena naistest välja,
aju endal õrn ja metsik,
kes eile sõitis, ka täna sõidab
kella kaheksase rongiga.

millega seda seletada?

lehmad saavad vasikaid ja ammudes
tammuvad vasikad. isegi
oma sünnipäeva tähistab
mõni häbitu veel.

nagu poleks midagi juhtunud,
ilmub iga päev ikka
meie liigutav räpane
paukrange vaga romaan.
järgneb, ja lõppu pole näha.

aga kust siis?

aga kust siis küll
ilmub hommikul
ukselävele õigeaegselt
ja värskena vana kõlakas?


Ja mälestades eile surnud tõlkijat lisan kolm osa luuletusest:

ROHKED HARAKAD

XI
mu harakad ja mina:
mitte kõik mis meist räägitakse
pole tõsi.

XIV
harakad, teie olete mu lootus.
mu matuserongis
te naerate
saks saks
nagu oleksin ma harakas.

XV
minust, mu härrad,
saate ehk jagu,
aga rohked harakad lumes
on argument.


* Hans Magnus Enzensberger (sünd 11. nov 1929) on saksa kirjanik, tõlkija ja toimetaja. Ta on avaldanud oma luulet ja kirjutisi ka rohkete pseudonüümide all ja pälvinud palju kirjandusauhindu.

* Peeter Tulviste (28. okt 1945 – 11. märts 2017) oli teadlane ja poliitik, tunnustatud kultuuripsühholoog, akadeemik, Tartu Ülikooli rektor (1993–1998).

01/03/2017

"Paastukuu tuuled"


Juhan Sütiste
"Väike luuleraamat"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.

Märtsikuu luuletuseks valisin sellest väikesest valikkogust luuletuse, mis esmakordselt ilmus Juhan Sütiste kogus "Valgus ja varjud" (1939).

Siinsetest luuleridadest meeldivad mulle eriti sõnad "tujude paast" ja mõte, et selle lõppedes võib jälle rumalusi teha.

PAASTUKUU TUULED
Juhan Sütiste

Nüüd lõõtsuvad jälle paastukuu tuuled,
täis sügavat koha,
täis laulvaid ja murdlikke hääli.
Õhk elab kui hing, mis luues
on lõikav kui ohak
ning vabades mõtetes kääriv.
Tähiseid öid saadavad vihurite tuiked
ja katusepleki tujukad põrinad,
korstnalõõrid on täis kirglikke huikeid
ning aknad jääkildude viimaseid kõrinaid.

Nüüd jälle minus tõstavad pääd
igirahutuse suured rõõmud,
nüüd voolavaks veeks sulatavad jää
taliharja sügavad sõõmud.
Alla jõgedesse uhtub
vana kõnts ning korisev saast,
terasekarva ehas
lõpeb minu paatunud puhkus
ja tujude paast -
nüüd võin jälle rumalusi teha.

Võtke meilt ära pühad rumalused,
rõõmud, kired ja kinnisideed -
siis oleme hoolsad kui kumalased,
ent surnud kui seisvad veed.
Sest sügav kurbus on see,
mis meid hingeni haarata suudab,
mis murrab kui voog;
suur rõõm on see,
mis ängistund vaimu uueks loob
ja enesepäraseks maailma muudab.


* Juhan Sütiste (1936. a-ni Johannes Schütz; 28 /16/ dets 1899 - 10. veebr 1945) oli eesti luuletaja ja näitekirjanik. Noorpõlves harrastas sporti, võitis 1927. a Roomas üliõpilaste olümpiaadil odaviskes kuldmedali.
Portree-puugravüür: Ernst Kollom.