„Luulet neile kes luulet ei loe“

Hans Magnus Enzensberger
„Luulet neile kes luulet ei loe“
Sarjast „XX sajandi luule“
Eesti Raamat. Tallinn 1974.
Saksa keelest tõlkinud Peeter Tulviste.
Kujundanud Vello Vinn.

See „XX sajandi luule“ sarjas ilmunud raamat ei kuulunud mu lapsepõlve lugemisvara hulka, aga selle tõlkijaga on mind sidunud sõprus alates lapsepõlvest.

„Luulet neile kes luulet ei loe“ oli oma ilmumise ajal omamoodi pretsedent. Lapsena oli selle autor astunud Hitlerjugendisse, hiljem aga kaldunud vasakpoolsete vaadete poole, väites, et Saksa rahvas ei ole sõjakuritegudes süüdi. Võib-olla oli see põhjuseks, miks tolle luulevaliku ilmumisele 1974. aastal takistusi ei tehtud, kuigi Hitlerjugendisse kuulunute raamatuid tolle aja Eestis meelsasti ei avaldatud. Aga võib-olla oli põhjuseks hoopis see, et mõnda aega oli Enzensberger olnud abielus nõukogude kirjanduse suurkuju Aleksandr Fadejevi ja poetess Margarita Aligeri tütre Mariaga.

Luuletused on jagatud kolme alajaotusse: „huntide kaitseks“, „riigikeel“ ja „pimedatekiri“ (mis on tema luulekogude pealkirjad). Neile on lisatud tõlkija märkused ja autoritutvustus, mida Peeter Tulviste alustas nii:

„Hans Magnus Enzensberger, kelle koostatud „Moodsa luule muuseumi“ eessõna loeb Mati Undi „Tühiranna“ minakangelane läänesaartel, on tänapäeva tunnustatumaid saksa luuletajaid. Üks ta kriitikuid arvab, et tunnustamine on parim viis kanna peale käivate vaimuinimeste ohutuks tegemiseks. hea luuletaja on oma ajast „ees“, lugeja temast seega „maas“, hea luule käib tihti üle jõu, seda ükski eneseteostaja tunnistada ei taha, igaüks ütleb: „Enzensberger – jah, miks ma ei tea“, ja vabastab end Enzensbergeri või kellegi teise luules sõnastatud küsimustele vastamisest. Tunnustatud Enzensberger jääb üksi pettumaks luule suutlikkuses maailma muuta.“

Enzensbergeri luulet on üsna raske lugeda. See on mingis mõttes justkui ajakirjanduslikult päevakajaline ja poliitiline, kantud n-ö agressiivsest intellektuaalsusest, mida lugejal tuleb läbi hammustada. Kujundisüsteemid nõuavad süvenemist. Aga tal on ka lihtsakoelisemat armastus- ja loodusluulet.

Luulenäitena panen siia midagi kergemini mõistetavat:

KÕLAKAS

vana kõlakas läheb lendu,

vana kõlakas käib ringi ja räägib:

see kõik on ammu möödas.

kui ainult midagi muud ei oleks!

seda me juba teame.

aga kust siis küll

ilmub hommikul

teie pruuni purki

ukselävele õigeaegselt

ja värskena petipiim?

värsket vett kukub

meile taevast kaela,

midagi kisavat tuleb

värskena naistest välja,

aju endal õrn ja metsik,

kes eile sõitis, ka täna sõidab

kella kaheksase rongiga.

millega seda seletada?

lehmad saavad vasikaid ja ammudes

tammuvad vasikad. isegi

oma sünnipäeva tähistab

mõni häbitu veel.

nagu poleks midagi juhtunud,

ilmub iga päev ikka

meie liigutav räpane

paukrange vaga romaan.

järgneb, ja lõppu pole näha.

aga kust siis?

aga kust siis küll

ilmub hommikul

ukselävele õigeaegselt

ja värskena vana kõlakas?

Ja mälestades eile surnud tõlkijat lisan kolm osa luuletusest:

ROHKED HARAKAD

XI

mu harakad ja mina:

mitte kõik mis meist räägitakse

pole tõsi.

XIV

harakad, teie olete mu lootus.

mu matuserongis

te naerate

saks saks

nagu oleksin ma harakas.

XV

minust, mu härrad,

saate ehk jagu,

aga rohked harakad lumes

on argument.

* Hans Magnus Enzensberger (sünd 11. nov 1929) on saksa kirjanik, tõlkija ja toimetaja. Ta on avaldanud oma luulet ja kirjutisi ka rohkete pseudonüümide all ja pälvinud palju kirjandusauhindu.

* Peeter Tulviste (28. okt 1945 – 11. märts 2017) oli teadlane ja poliitik, tunnustatud kultuuripsühholoog, akadeemik, Tartu Ülikooli rektor (1993–1998).