Linda Järve: Meenutused lapsepõlves ja nooruses loetud raamatutest palju aastaid hiljem

30/04/2016

„Pea püsti, poisid!“


Vladimir Beekman
„Pea püsti, poisid!“

Eesti Riiklik kirjastus. Tallinn 1961.
Illustreerinud Olev Soans.

Kõige paremini avab selle raamatu sisu autori pöördumine lugeja poole, mis on piisavalt lühike, et see siin ära tuua.

„See raamat jutustab sellest, mis sai edasi Aleksist ja tema sõpradest, kellest on kirjutatud eelmine raamat „Karmil kevadel“. Pärast vintsutusi Leningradi blokaadis evakueeriti lastekodu Volgamaile. Need paigad olid rindest küll kaugel, kuid ometigi mitte niivõrd, et sõja vastukajad sinnani poleks kandunud. Kogu elu lastekodus ja selle ümbruses kandis raskete aegade pitserit. Ning neil raskeil aegadel pandi proovile ka inimesed. Mõned osutusid aganaiks, ei kannatanud proovi välja. Kuid suurem osa elas nii, nagu oli tarvis.

Proovile ei pandud üksnes täiskasvanuid, vaid ka lastekodu poisse. Mõned üksikud vedasid alt, suuremast osast aga said tublid mehed, kes õppisid varakult raskustest jagu saama.

Neile poistele, kes niisama vanalt, kui olete teie, tänased lugejad, olid pandud suure sõja katsumuse ette, ongi pühendatud see raamat. Püüdke neid mõista ja nendega sõbraks saada!“


Beekmani poisteraamatud olid minu lapsepõlves omamoodi erand selle poolest, et neis ei kirjutatud sõjast paatoslikult. Ta kirjutas lihtsalt, aga mõjuvalt, ja enamasti mitte eriti meeldivatest seikadest – aga sõjaaegne elu ei olnudki meeldiv, vaid raske. Tema raamatu kohatine jämedakoelisus – sündmustikus, mitte stiilis – oli vist põhjuseks, miks need tüdrukuid eriti ei tõmmanud. „Karmil kevadel“ mäletan end lugenud olevat mitu korda, „Pea püsti, poisid!“ ei paelunud mind nii palju, aga raamat ei olnud tegelikult halvem, vaid mina ise olin nende mõne aastaga, mis esimese osa ilmumisest lahutasid, palju muutunud ja huvid olid teisenenud.



Samamoodi oli nende kahe raamatu sündmustiku jooksul teisenenud ka Aleks, kes  läks lastekodust ära, et hulkuma ja juhutöödega teenima hakata ning ise eluga hakkama saada, kuni talle sai selgeks, et õigus on tema uuel sõbral treial Sergeil, kes ütles:

„Teiesugused poisid peaksid praegu samuti olema omal kohal. Te peate tarkust ja ametit õppima. Ükskord pärast sõda tuleb ju teil hakata tööd tegema, üles ehitama kõike seda, mis sõda on lõhkunud. Kui te selle raske aja niisama maha hulgute, mis töötegijaid teist pärast saab? Labidaga mulda oskate tõsta, muud ei midagi…“

28/04/2016

„Karmil kevadel“


Vladimir Beekman
„Karmil kevadel“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Üks oma aja tõsisemaid ja paremaid poisteraamatuid.  Selle sissejuhatuses ütles Beekman, et juttu tuleb üheksasaja päeva pikkuse Leningradi blokaadi ajal lastekodudes kasvanud lastest, „teiste hulgas oli seal ka Eestist evakueerunud lapsi, kes tegid koos täiskasvanutega läbi kõik blokaadiaja rasked katsumused. /…/… ühest niisugusest piiramisrõngasse jäänud lastekodust ja tema kasvandike elust. Karmil 1942. aasta kevadel on toimunud kõik see, millest siin jutustatakse.“

Ma ei tea, kui üks ühele kirjutas Vladimir Beekman selles raamatus oma lapsepõlvest: kas tema on Aleks, kes raamatu alguses oli elanud lastekodus juba kolm päeva, või on Aleks koondkuju Leningradis evakuatsioonis kohatud eesti lastest.  Praegu mäletatakse Beekmanit lastekirjanduses rohkem kui Astrid Lindgreni teoste maaletoojat ja tõlkijat, samuti on paljudel meeles tema Aatomiku-lood. Rängad sõjateemalised „Karmil kevadel“ ja selle järg „Pea püsti, poisid!“ (1961) nüüdisnoorte lugemislauale naljalt ei sattu.

Tegelikult on see huvitav lugemine poiste vintsutustest, sellest alailma inimeludele suuna andnud tõest, mille vana-aja targad sõnastasid „läbi raskuste tähtede poole“, ja just nimelt läbi raskuste enamasti inimlikuks inimeseks kujunemisest.

Aleksi sõpradeks saavad lastekodus Griša, Vaska-Kass, ingerlane Viktor jt.  Suureks kuriteoks peavad lastekodupoisid teiste tagant varastamist, eriti aga leiva vargust, mis nii mõnelegi võis elu maksta.

„Avasilmi lamas ta voodis, kuulas uinunud Vasja ühtlast hingamist ja mõtles kõige kuuldu üle järele. Ta oli seni kujutlenud lastekodu vanade raamatute järgi mingi ulakate pesana, kus aina kakeldakse ja varastatakse – mingi alaealiste kurjategijate kolooniana. Nüüd veendus ta üha enam selles, et see pole nii. Tõsi küll, eks siin ole üht-teist tema jaoks harjumatut ja esimesel pilgul võõrastamapanevat. Aga loodetavasti pole tal poiste poolt midagi halba karta.
 

Pealegi tundus talle, nagu oleks ta täna vaikides vastu võetud „oma poiste“ hulka.“




Aga nii lihtsalt siiski ei lähe. Ka pärast seda n-ö omakstunnistamist jätkuvad poiste katsumused läbisegi sõjaaja „vallatustega“, milleks on lõketes lõhkev laskemoon, ohtlike putkede söömine kõhutäiteks, vaenlase tulekorrigeerijate püüdmine, mitmesugused kaklused ja palju muud, mis sageli toovad loodetud rõõmu asemel kaotusevalu.

„Toas jäi hiirvaikseks. Siis langesid joonistused Vasja käest üksteise järel Vadimi tühjale voodile. Nad sahisesid kuivalt ja kuidagi kurvalt nagu sügisesed puulehed. Aleks langetas pilgu. Kõige peale oli poolviltu jäänud pilt põleva tänava ja kahe väikese troostitu kujuga…“

Lastekodu evakueeritakse Volgamaile. Aga sellest kirjutas Beekman juba „Karmil kevadel“ järjes, mida kunagi lähitulevikus meenutan.

* Vladimir Beekman (23. august 1929 – 3. oktoober 2009) oli eesti kirjanik, tõlkija, luuletaja ja stsenarist. Foto: EKBL 1975.

18/04/2016

„Cervantes“


Bruno Frank
„Cervantes“

Biograafiline romaan.
Eesti Raamat, Tallinn 1966.
Saksa keelest tõlkinud E. Lukats.
Kaane kujundanud Väino Tõnisson.

Mõne päeva pärast, 23. aprillil, möödub 400 aastat Cervantese surmast.

See elulooromaan on põnev seiklusjutt. Julgen seda soovutada kõigile neile, kes Cervantese  „Don Quijotet“ lugemiseks liiga mahukaks peavad (või kelle maitset on sunduslik koolilugemise kohustus rikkunud), sest Franki romaanis on vaid 215 lehekülge, kuid sellest piisab täiesti, et lasta end kanda vaimuka rüütli looja maailma. Minu ülikooliaastatel oli Franki käsitlus värvikas lisa professor Villem Alttoa väliskirjanduse loengutele.

Pilt „Cervantese" eestikeelsest väljaandest.
Juba üksnes Franki romaani peatükkide pealkirjad annavad aimu, kui kirju ja mõrkjas oli Cervantese elutee. Nimetan vaid mõnda: „Veneetslanna“, „Palavik“, „Laevastiku paraad“, „Surnud kuningad“, „Alžiiri linn“, „Kolm reeturit“, „Küla Manchas“, „Verepuhtuse kontrollimine“, „Veider vangimaja“. Siia mahuvad Cervantese siirdumine Rooma, tema sõdurielu ja vangipõlv Alžiiris, vintsutused pärast kodumaale tagasipöördumist, lähem tutvus teatriga ja töö „Don Quijote“ kallal.

Kolm tekstinäidet isuäratamiseks:

„Miguel elas nüüd ainult ühest embusest teiseni. Teda vallutanud õndsus täitis ta südame ja meeled. Temast tulvas sõbralikkust. Ta võinuks kallistada väikest eeslit talumehe kaariku ees. Lõputute jalutuskäikudega läbi Rooma linna püüdis ta oma jõudu taltsutada; hoolimata varitsevaist röövlijõukudest uitas ta kurbnõiduslikul jäätmaal linna ümbruses. See, kes talle käe ulatas, tundis käesurumise elektrivoolu.“

„Ta polnud harjunud ennast jälgima, kuid seda oli ta märganud, et väikesed ebameeldivused teda kergemini riivasid kui suured. Mingi pahandus, pisike ebaõnn või solvang võisid teda päevade viisi vaevata. Ent kui teda tabas saatuselöök, mingi õnnetus, võttis ta vapralt selle vastu, leppis olukorraga ja oli rahulik. Ta ei lõpeta mitte oma elupäevi Alžiiris ahelais, ta tõotas seda enesele, ta oli selles kindel.“

„Veel helendas taevas nõrgalt Triana kohal. Cervantes nägi oma rüütlit, tohutu suurt ja kõhna, edasi ratsutavat, aina mingile kumale vastu, läbi ruumi ja aastasadade – ta hobusekronu kabjad komistasid Hispaania maapinnal, ent mehe õilis ja naeruväärne pea oli üsna tähtede lähedal.“

* Cervantesdon Miguel de Cervantes Saavedra (29. september 1547 – 23. aprill 1616) oli Hispaania poeet ning romaani- ja näitekirjanik. Tema tuntuim teos on „Don Quijote“, mida on peetud esimeseks moodsaks Euroopa romaaniks ja mis oli kavandatud moesolevate rüütliromaanide paroodiaks.

* Bruno Frank (13. juuni 1887 – 20. juuni 1945) oli saksa kirjanik, kes 1933. a emigreerus Austriasse, seejärel Inglismaale ja Kaliforniasse. „Cervantese“ kirjutas ta 1934. a.

Bruno Frank „Cervantes. Ein Roman“. Amsterdam: Querido Verlag, 1934.

11/04/2016

"Kaluri poeg"


Vilis Lācis
"Kaluri poeg"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Läti keelest tõlkinud Karl Aben.

Ma ei mäleta enam kuigi täpselt, millest "Kaluri poeg" rääkis. Ja uuesti üle lugemast seda noorena mitu-mitu korda loetud romaani takistab mind pelg, et võib-olla ei mõju loetu enam nii haarav-lummavalt, nagu toona.

Jah, muidugi oli see Soomuste küla kalurite raskest elust seal, kus muud hooned olid viletsamad, ainult üks uhkeldas punaseks värvitud plekk-katusega. Selles, Soomuste küla jõukaima mehe Banderi kaupluses oli küla süda, "siia voolavad kokku kõik igapäevased pisiasjad ning siit levivad uudisteated imestamisväärse kiirusega kõigisse majadesse".

Klava talus elas teiste hulgas Oskar, vanim perepoeg. Banderil oli tütar Anita. Mõlemad niisuguses ilusas vanuses, kus armastus on kerge puhkema. Mõlemad elamas oma vastuolulisi elusid vastuoluliste inimeste seas. Palju tugevaid karaktereid. Ja meri ning kõik ootamatused, mis rannaeluga seostuda võivad. Aga siinkohal... stopp!

Tänapäeval kasutatakse sõna "spoilerdama", mis tähendab, et asjadest antakse teada enne nende lugemist või vaatamist. No kellel siis enam põnev on! Aga "Kaluri poeg" on just niisugune raamat, mida nüüdisnooredki võiksid lugeda, sest sisu ja põnevust on selles üle 500 lehekülje.

Võtame näiteks ühe "Kaluri poja" tsitaadi:

"Vähehaaval hakkas Oskargi kõnelema. Alles nüüd said teised aru, millises olukorras oli ta naasnud: noodad puruks rebitud, Garozaga tülli läinud, oma kaaslastest lahkunud. Siis polnud ju mingi ime, et ta näis joobnu moodi. Sellisena nagu nüüd polnud Anita teda veel kunagi näinud: nii löödud ja siiski veel mitte murtud, täis traagilist vastupanu, sitke nagu pragunenud puu -- ta küll paindus, kui raju teda liiga tugevasti raputas, kuid maani painutada ei suutnud see teda mitte kunagi. Ikka ja jälle uuesti ajas ta tagasi sirgu oma purustatud ladva. Isesuguses järeleandmatuses vaikides vaatles Anita Oskarit, taas hakkas see mees teda huvitama -- see ei olnud enam igapäevane inimene, kellest tema vaade oli kogu viimasel ajal libisenud ükskõikselt üle."

Ja ärgu lasku võimalik lugeja end häirida sellest, et Vilis Lācisest hiljem kommunistist poliitik sai. Selle raamatu kirjutamise ajal (1933-1934) oli ta hea kirjanik, tuntud juba oma "Tiivutute lindudega" (triloogia, 1931-1932), väärt lugemine on ka "Kaluri poja" järg "Küla mere ääres" (1954).

* Vilis Lācis (12. mai 1904 - 6. veebr 1966) oli läti kirjanik ja Läti NSV poliitik. Eesti keelde on tõlgitud palju tema romaane, mina olen peale eespool nimetatute lugenud veel triloogiat "Torm" (1946-1948), romaani "Uuele rannale" (1952) ja "Pärast äikest" (1962).

Vilis Lācis "Zvejnieka dēls" (1933-1934).