Lydia Koidula
„Valitud jutustusi"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Kaanepildid: Märt Laarman.
Mulle tundub, et Koidulat loeti selle raamatu ilmumise aastatel rohkem kui praegu. Koidula andis tollal paljudele elamistuge.
Mäletan seda valgekaanelist raamatut meie kodusest riiulist juba sellest alates, kui ma alles lugema õppisin. Olen täitsa kindel, et tegin nende juttude lugemisega katseid nii umbes kuueaastaselt, kuid ei olnud neist vaimustunud. Lakooniline kaanekujundus tundus igavana, selle väärtust Eesti maaelu kujutamisel hakkasin mõistma väga palju aastaid hiljem. Jutud olid lapsele samuti igavavõitu ja seda ka siis, kui koolis Koidula kirjanduspärandiga tutvust tegime. Aga sama köidet lappasin kirjapandu meeldetuletuseks ka enne ülikoolis tehtud eesti kirjanduse eksamit.
Koidula jutulooming pole kaugeltki halb. Selles on tema luulelisele hingele omast poeetikat, ilusaid ütlemisi, keni pisiseiku, tuginemist rahvalikule pärimusele ja oma ajastu arusaamadele, kauneid looduse ja külaelu kirjeldusi. Ka oma tegelaste karaktereid on ta püüdnud väljendada mõne tabava ütlemisega. Siiski pean vähemasti mina tema loomingus tugevamateks luulet ja näitemänge.
„Valitud jutustusi“ sisaldab nelja jutustust: „Ojamölder ja tema minia“, „Enne ukse lukutamist“, „Ainuke“ ja „Tammiste küla „veskitondid““ ning Villem Alttoa ülevaatlikku kirjutist „Koidula jutulooming“.
Lapsena meeldis mulle kõige rohkem Andrese ja Tiio armastuslugu „Ainuke“, millest suur osa meie rahva laulude ja lauluhäälte ilust pajatab, hiljem nautisin rohkem „Tammiste küla „veskitontide““ ladnat kodukäijate motiivi.
Üks jaanipäevaga seostuv tsitaat „Ainukesest“:
„Soe päike mängis paremal ja pahemal pool kätt rohu ja lillede peal, sinine taevas vaatas siit ja sealt nagu armas silm läbi okste. Kerge tuuleõhk, mis metslehist läbi liikus, kandis nooremehe rõõmust häält kaugele metsa. Kui ilus ja vaga oli taevataadi maailm, kui aga süda sees vaikne on ja rahuline! Lootuse ja rõõmu karva kandis iga asi, selge silmaga vaatas Andres kõige peale, mis tema ümber liikus ja lendas, ja mis niisugune vaikne, rõõmus südame seisus õieti maksis, sest ei osanud ta ometi ise selgesti aru saada. Ta ei olnud seda tänini ju veel kordagi kaotanud.“
Selle köite lisaväärtuseks on Villem Alttoa kokkuvõte Koidula ajastust ja jutuloomingust. Paljud võib-olla ei teagi, et kauaaegne Tartu ülikooli väliskirjanduse professor ka eesti kirjandust oli põhjalikult tundma õppinud ja uurinud. Koidula kohta ütles ta, et „noore Kirjaneitsi esimesed kirjanduslikud sammud kulgevad truult Postipapa jälgedes“, kusjuures Koidula kujunemisaastail tegi Jannsen ise läbi tugeva arenemistee.
„Ojamölder ja tema minia“ (1863) oli omal ajal väga populaarne, kuid Koidula on kirjas Kreutzwaldile tunnistanud, et see ei ole algupärand, vaid mugandus saksa kirjandusest. Kuid ka sellisena on „Ojamölder...“ arvestatav panus eesti külajutu ajaloos.
Ülejäänud kolme jutustuse tekkeaeg on 1868. aasta. Ka need on laadilt olustikulised külajutud. „Ainukese“ kohta rõhutab Alttoa, et see on kirja pandud „laulupeo-eelses õhkkonnas, lauluseltside propaganda ülesandeis“. Sellisena on „Ainuke“ Koidula elurõõmsamaid teoseid ja võib-olla tema õnnestunuim proosateos üleüldse.
„Enne ukse lukutamist“ seevastu on traagiline lugu väljarändamisest, mille ainestik on ammendatud ajaleheteadetest. Alttoa väitel avastas Koidula esimese eesti kirjanikuna oma jutustuses väljarändamise sotsiaalsed alused.
<<< Foto on pärit EKBL-ist.
* Märt Laarman (Martin Laarman; 22. veebruar 1896 - 18. aprill 1979) oli eesti graafik (tegeles nii vabagraafika kui ka raamatukujundusega) ja maalikunstnik.
* Villem Alttoa (kuni 1934 Wilhelm Alto; 31. oktoober 1898 - 3. juuni 1975) oli eesti kirjandusteadlane.
