"Maailma pidevus"

Ellen Niit
"Maailma pidevus"
Luuletusi aastaist 1946-1976.
Eesti Raamat. Tallinn 1978.
Illustreerunud Vive Tolli.



Ellen Niit (13. juuli 1928 - 30. mai 2016).

LÄVEL

Ellen Niit

Veel olen laps, kes päiksekiiri püüab
ja virveid veel.
Mind tuulehoogki nimepidi hüüab
nii tihti veel.

Veel olen laps, kel, nähes lepalindu,
kõik meelest kaob,
pihk haarab õhku, silmad täis on indu
ja süda taob.

Veel olen laps, kes kõige järel ruttab,
mis särav näis,
kes näoli maas üht õit võib taga nutta,
peod lilli täis.

/1956/

TULILILL
Ellen Niit

Elus helgeid hetki leidub, millest
hiljemgi veel kaua põu on soe.
Õuemurult lihtsa kevadlille
täna noppis mulle minu poeg.

Oma elu esimese lille
kilgates ta memme kätte tõi.
Üle vaasi kergelt kummargile
on mu laual tulilille õis.

Mitmed lilled on mu lauda ehtind:
nõtk nelk ja sametine roos,
valge kalla keset laiu lehti,
põllulilled hulgakesi koos.

Ja on mõnigi neist hoidnud kaua
meeli pidulikult elevil.
Aga õ n n e k s piisab, kui su laual
õitseb vaikselt lihtne tulilill.

/1954/

Ellen Niidust olen kirjutanud oma teises blogis 2010. a märtsis.

"Hilised võililled"

Erni Krusten
"Hilised võililled"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Illustreerinud Erik Vaher.

Kuigi selles lastejuttude kogus on ainult 72 lehekülge, on sellesse mahtunud 18 lugu. Erilises vaimustuses ma neist lapsena ei olnud, aga omamoodi toredad olid need küll. Erni Krusten valdas hästi lühidalt kirjutamise kunsti - sestap võib mõnda neist soojatoonilistest lugudest soovitada lastele unejutuks; lugejamäärang oli kooliealiste nooremale astmele.

Loodusesse sõbralikult ja hoolivalt suhtuma õpetasid need  jutukesed  ka. Olgu siis tegu suusaraja äärest lumest leitud siiliga või kassipojaga, kes onu portfellis kitsikuses häälitseb - ikka on lapsed varmad nende eest hoolitsema.

Kui siili ninaots on märg, tuleb talle taskurätt õmmelda, otsustas Killu:

"Kui siil teist korda ärkas, oli Killul ninarätt siili jaoks valmis. Kuid sellest ei olnud kasu, sest siil oli tõrges nagu mõni paha laps, kes ei lase oma nina puhtaks pühkida. Killu katsus seda teha siis, kui siil piima lakkus, aga sellestki ei tulnud midagi välja.

Kui siil magama jäi, jättis Killu ninaräti siili juurde, uskudes, et siil pühib oma nina siis, kui teised seda ei näe. Ent kuigi ta valvas vargsi ja kaua aega, ei juhtunud ta kordagi nägema, et siil oleks oma nina pühkinud."

See ja teised lood, nood vanad varesed ja väsinud hobused, räägud ja tildrid, kutsikad, rebased ja kuked-kanad, kes neis elasid, olid lapsele huvitavad. Ei teagi, kuidas tänapäevased linnalapsed, kes ehk vähe maal on käinud, neid vastu võtavad?

* Erni Krusten (Ernst Krustein; 30. aprill 1900 - 16. juuni 1984) töötas aedniku ja ajakirjanikuna, oli proosa- ja näitekirjanik ning luuletaja. Tema esimene raamat oli lühiproosakogu "Kanarbik" (1927), seejärel ilmus romaan "Mineviku jahil" (1928), millele järgnes rohkelt loomingut.

Siinkirjutajale on tema romaanidest kõige rohkem meeldinud "Nagu piisake meres" (1962), samuti ka tema luuletuste ja miniatuuridekogu "Juka", millest "Tütarlaps linnast" tõenäoliselt kunagi tulevikus kirjutab.

"Valge müür"

Bozorg Alavi
"Valge müür"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963.
Tõlkinud Haljand Udam.
Kujundanud Heldur Viires.

"Valge müür" sisaldab 11 novelli, mis on hämmastavalt täpsed ja piltlikud. Vana Teheran omandab neis tajutava näo, eristuvad vaeste ja rikaste elupaigad, umbsetes vanglates vaevlevad autori mõttekaaslased. Tegelaste hulgas on äraostetavad kohtunikud, alatud ametnikud, ärimehed, aga ka üksteist südamest armastavad sõbrad ja armukesed - inimtüüpide kirev kaleidoskoop.

Mulle jäid sellest novellikogust eriti meelde iraani naised. Nimijutustuse Fatime-hanum, kes muretses oma tütre Maniže pärast ja pelgas kõike, mis oli seotud Teherani kuberneri kindral Zafariga; tema tütar aga tahtis lõpule viia oma mehe Gholami alustatu ja kirjutada lõpuni imperialismivastase loosungi valgel müüril...

Või siis Akdas-hanumi palvesõnad novellist "Õnnelik naine":
"Doktor, te olete mõistlik inimene, miks te nii küsite? Kas mulle anti aega? Kas mul lasti selgusele jõuda, on ta kergemeelne või mitte? Ma polnud temaga veel õieti tuttavgi, kui mulle juba peale käidi. Ööl ja päeval tehti minu arvel nalja. Kui ma temaga tutvusin ja ta mind koju saatis, polnud mul ju mõtteski temaga abielluda. Aga kõik torkisid mind. Mul polnud enam mingit tagasiteed. Ja kui mu ema teada sai, et ma temaga liigun, polnud mul enam väljapääsu. Sealjuures teadsin ma, millisesse kuristikku ma end heidan. Ah, aidake mind, doktor..."

Niisuguseid ennastohverdavaid naistegelasi on neis juttudes palju. Minu jaoks oli see novellikogu aga üks esimesi tutvusi Iraani naiste eluga.

Autorit tutvustades on tõlkija tsiteerinud akadeemik Jan Rypka mõtteavaldust tema novellide omapära kohta:

"Lugeja on sunnitud tähelepanelikult jälgima sündmuste käiku, et seda täielikult mõista. Seda raskendab sõnade tihedus jutustuse suhteliselt väikeses mahus. Mulle tundub, nagu seisaks mu ees vanade pärsia poeetide miniatuur, kes püüdsid üheainsa värsiga esile manada kujutluspiltide kogu ulatust ja harmooniat. Paistab, et see peaaegu tuhandeaastane traditsioon pole Iraanist kadunud, vaid ainult omandanud tänapäevase kuju."

* Bozorg Alavi (2. veebr 1904 - 18. veebr 1997) oli iraani kirjanik. Ülikoolihariduse omandas ta Saksamaal, kuid 1928. a pöördus tagasi Iraani. Oli oma veendumuste pärast vangis, 1941. a asutas Tudee  partei. 1953. a pälvis rahvusvahelise rahupreemia. Samast aastast kuni elu lõpuni elas Berliinis, kus töötas ülikoolis uus-pärsia keele ja kirjanduse professorina.
Foto raamatuümbriselt. 

220.