"Inetu pardipoeg ja teisi muinasjutte"

H. Chr. Andersen
"Inetu pardipoeg
ja teisi muinasjutte"
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1951.
Tõlkinud /vene keelest/ A. Kabral.
Illustreerinud E. Vaher ja H. Mitt.

Kas see oli esimene raamat, millega Suur Muinasjutuvestja mu ellu tuli, et sellesse jäädagi, seda ma enam ei mäleta. Tundub, et "Kindlameelne tinasõdur" ja "Ööbik" olid mul väiksemate vihikukestena olemas ka varem, kui see muinasjutuvalimik 1953. aastal Näärivana kotis minuni jõudis. Lisaks nimetatutele on selles ka "Tuleraud", "Kuninga uued rõivad", "Metsluiged" ja "Inetu pardipoeg".

Anderseni loen meelsasti ikka ja jälle. Aga väga palju aastaid oligi mul endal ainult see väike kogumik.

1966. a hakkasid mulle meeldima Konstantin Paustovski Anderseni-põhised poeetilised jutustused, eriti "Õine postitõld" Anderseni teekonnast Veneetsiast Veronasse. Siinne tsitaat ongi Paustovski jutustusest, kuigi mitte veetlevate daamidega koos tehtud tõllasõidu kohta:

"Tõsi küll, kui Christian Andersen sellesse võõrastemajja elama asus, siis oli tinast tindipotis veel veidike tinti. Ta hakkas sellega muinasjuttu kirjutama. kuid iga tunniga muutus muinasjutt silmanähtavalt kahvatumaks, sest Andersen lisas mitu korda tindile vett juurde. Nii ei õnnestunudki tal muinasjuttu lõpetada - selle lõbus lõpp jäi tindipoti põhja."
(Konstantin Paustovski "Valitud teosed", Eesti Raamat, 1966.) 

1973. aastal sain jutuvestja elulooraamatu - I. Muravjova "Andersen" Eesti Raamatu biograafilisest sarjast. See enam minu jaoks uut teavet ei sisaldanud, sest olin selleks ajaks Anderseni kohta palju lugenud, kogudes kildhaaval kokku selle, mille praegu võib internetist eri allikatest ühe klõpsuga kätte saada. Aga tol ajal ju polnud internetti veel isegi mitte muinasjuttudes.

Veidi varem olin ühel oma tööreisil Moldaaviasse saanud tollases Kišinjovis täiesti juhuslikult Anderseni muinasjuttude ja lugude hästi mahuka kaheköitelise venekeelse väljaande õnnelikuks omanikuks - see rõõmustas mind tohutult, kuigi selle trükikvaliteet polnud suurem asi. Aga sisu oli kuldaväärt!

Alles palju hiljem jõudsid mu kogusse Eestis ilmunud kogumikud "Väike merineitsi" ja "Lumikelluke". "Ei osanud ma seesugusest õnnest unistadagi, kui olin alles Inetu pardipoeg!"

Aga see Näärivana toodud kuue muinasjutuga raamat tundub endiselt täiesti erilisena ning selle illustratsioonid on meelde sööbinud. Neid pole suutnud tumestada ka kõikvõimalik multi-kulti.

"Meie mängud"

"Meie mängud"
Koostanud Laine Kurai.
Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1951.
Illustreerinud E. Vaher.

Täna on ilus ilm. Selle blogipostituse lugemise asemel minge parem õue. Muidugi siis, kui te just tööpostil pole. Ja kui teil on lapsed, siis võtke nad kaasa ja õpetage mängima. Just nimelt mängima, mitte õues igavlema ja ootama, millal tuppa mõne arvutimängu juurde tagasi saaks.

"Meie mängud" oli üks imehea raamat kooliealiste nooremale ja keskmisele astmele. Väike, hästi käepärane käsiraamat, mis sisaldas mänge suveks õues ja talveks koolisaalis, mänge vees, avaral maastikul, jääl ja lumes; atraktsioone ja rahvuslikke mänge ning mitmesuguseid vaiksemaid mõtlemaärgitavaid mänge. Selle raamatu abil said huvitava sisu nii mitmesugused pioneerikoondused kui ka lihtsalt mängukaaslastega koos õuesolekud. Kui palju on selles juba ainuüksi pallimänge!

Kunagi polnud igav. Ka toas mitte. Mulle kui loomu poolest siiski mitte eriti võistlema kippuvale lapsele olid kõige põnevamad just vaiksed mängud, igasugused loendamised, sõnadeseadmised, mõistatamised, äraarvamised ja muu selline ajusid liigutav.

Tagasivaatena võib öelda, et sellel suurest lugemisest ja kasutamisest üsna ära kulunud raamatukesel oli ja on vähemasti kaks tähtsat funktsiooni. Esimene neist just see, et kunagi polnud igav ning selle abil on mitu põlvkonda lapsi mängulustida saanud. Teine aga see, et niisugusest raamatukesest näeb, missuguseid nüüdseks ununema kippuvaid mänge kunagi mängiti, kui rikkalik oli mängudest laste elu ja tegevus.

Tuletan meelde, et piltidele klõpsates saab neid paremini näha ja tekste ka lugeda.

"Avignoni armastajad"

"Avignoni armastajad"
Elsa Triolet
"Loomingu Raamatukogu" nr 12, 1957.
Prantsuse keelest tõlkinud Aino Gross.

Kütkestav masinakirjutaja Juliette Noël, kelle loomupärast elegantsi Triolet kohe jutustuse alguses kirjeldab, mõjus kaasahaarava tegelaskujuna, kes väärinuks kaunist elu, aga valis midagi hoopis teistsugust.

"Mis aeg see niisugune on, et Juliette ei saa unistada armastusest, vaid hulgub lumistel teedel?
Leegid olid alanenud, sinakaks tõmbunud, halgudel oli veel halgude kuju, kuid nad näisid läbipaistvate anumatena täis vedelat tuld. Juliette lükkas neid ahjuroobiga ja kutsus esile kauni ilutulestiku. Varem kartis Juliette õhtul üksi koju jääda, ja seda Pariisis, suures, elanikest tulvil majas. Pisike hiir pani ta minestama. Nii see on - kui tal oli võimalik, siis kartis ta, tundis külma ja väsimust. Aga kui ei olnud valida, siis... Kas 1942. aastal oli valida? Kaminasse oli jäänud vaid kuldne sütekuhi. Pidi magama heitma, enne kui hakkab taas külm."

Ma ei hakka üle jutustama lausa detailideni kirjeldatud Juliette'i teekondi Prantsusmaa külades ja väikelinnades; tema hindamatut abi vastupanuliikumisest osavõtjatele ja usku, et kui kaalul on inimelud, siis tuleb nende päästmiseks anda oma panus; tema kinnivõtmist ja põgenemist, kohtumiste mitmekesisust ja üksinduse kurbust...

Ja need Prantsusmaa paigad, mille kirjeldused ses õhukeses raamatus lausa lummavad isegi siis, kui mõni linn, mõni koht Juliette'ile üldse ei meeldi.

"Armastan rääkida linnast siis, kui olen juba temast lahkunud, kui ma ei saa enam pilgu läbi teda talletada mälusoppidesse. Tahan temast rääkida vabalt, kujutada teda sellisena, nagu ta mulle näib, lahutatuna minust ajas ja ruumis, sellisena, nagu ta paistab minu mälestuste kujutluspeeglis. Avignon, mille kõrged müürid sirutuvad taeva poole... Minu südames ja silmade ees seisab ta tohutu harfina, mis oma helehallist kivist pjedestaalilt ulatub puutuma taevavõlvi. Avignoni hirmus tuul kihutab majade vahel ja mulle tundub nagu kuuleksin kuulmatuid ebakõlalisi akorde..."

Aga armastus? Kas saakski ümber jutustada tunnet, mille alguseks on unistus ja mille lõpus on jälle vaid unistus, aga vahepeal on olnud sõnad: "Jumal, õnnista armastust, mida ma tunnen selle naise vastu!"

Jah, "unistada Juliette oskas".

* Elsa Triolet-Aragon (Ella Kagan, 24. sept 1896 - 16. juuli 1970) sündis Moskvas, asus 1919. a elama Prantsusmaale. Tema esimesed teosed olid kirjutatud vene keeles, kuid 1938. aastast hakkas ta kirjutama prantsuse keeles.  Lilja Briki noorema õena oli ta Moskvas kokku puutunud Vladimir Majakovskiga, 1939. a kirjutas ta  vene poeedist mälestused, mis osutusid prantsuse lugejate seas väga menukaks.
Koos kirjanikust abikaasa Louis Aragoniga osales Elsa Triolet Teise maailmasõja aegses prantsuse patriootide vastupanuliikumises. Laurent Daniel'i varjunime all ilmus tema jutustus "Avignoni armastajad" (1943). 1944. aastal pärjati tema jutustuste kogu "Le premier accroc coûte 200 Francs" Goncourt'i auhinnaga.
Eesti lugejatele on väga meeldinud ka Elsa Triolet' "Roosid järelmaksuga" (1959, e. k 1962 ja 2004).

Elsa Triolet "Les Amants d'Avignon" (1943).