Mõkola Vingranovski „Armastuse akna all“

Mõkola Vingranovski
„Armastuse akna all“
Ukraina keelest tõlkinud Harald Rajamets.
Kujundanud Raoul Kolk.
Kirjastus „Eesti Raamat“. Tallinn 1975.

Panen siia kolm luuletust Ukraina luuletaja Mõkola Vingranovski (7. nov 1936 – 26. mai 2004) väikesest luulevihikust. Selle õhukese valimiku ilmumise ajal kirjutati, et luuletaja „on jäänud kontakti ukraina luule traditsioonipärase romantilise laadiga, ent otsib intensiivselt uusi väljendusvahendeid, on vahel õige punktiirne ja alati väga rahutu. Tema talendi hindajad leiavad ta luules vastavalt oma nägemisele ja lugemisele tihti üsna erinevaid väärtusi.“

Mõkola Vingranovski oli andekas mitmel alal: filmirežissöörina, näitlejana, luuletajana ja lastekirjanikuna.

FUUGA

Mõkola Vingranovski

Pimenes. Puhkes põrgupillerkaar. Vaade veritses...

Pilveskafandris käis maad mööda taevas.

Pimenes.

Pilduge pomme ja pomme ja pomme ja

pekske vabadust pähe ja näkku!

Paremale ma paiskusin, viskusin vasakule...

Taevas käis maad mööda pilveskafandris

ja pommide ja pommide ja pommide

põrgus

puhmles maa taeva jalge all.

Ma paiskusin paremale –  ja endasse...

Taevas käis karkudel maad mööda

ja pommide ja pommide ja pommide

purustuses

puhmles juba nii taevas kui maa.

Ma peatusin.

Pimenes...

Ja nüüd nägin ma taeva süles –

kus pommide ja pommide ja pommidega –

nägin taeva süles

teda.

Taevas kandis teda, valgesse sitsi mähitut,

ta oli taeval süles, 

mähitud odavasse valgesse sitsi.

Ja taevas käis karkudel maad mööda,

läks ja naeratas... Samal ajal

tema järel – vabaduse järel – juba joosti, 

juba jooksid mered ja metsad

ja meie saatused ja neidude silmad,

et kiskuda temast endale tükikest

ja saada temaks kas või viivuks! Osaliseltki!

Pommide,

pommide, 

pommide all...

ESIMENE HÄLLILAUL

Mõkola Vingranovski

Maga, sa mu kallis lapseraas,

maga, väike, sõstrasilmad sule.

Unes rukkinurme kohal taas

kõrge täht on läitnud oma tule.

Maga, sa mu pehme pesalind,

õnn ja vaikne rahu on mu põues.

Kuid su valjuhäälne saatus sind

juba kutsub akna taga õues.

Maga, väike, sul on kõik veel ees.

Tukuvad ka vahtrad tumedaina.

Nagu taevas meie Dnepri vees

ärgu sinus uinugu Ukraina.

Ärgu magagu ta sinu sees,

täitku virgelt sind ja su maailma.

Äiu-äiu, sa mu väike mees,

uni pillab hõbepiisku silma...

MARIA

Mõkola Vingranovski

Tüdruk turul müügi katki jättis,

pintsak seljas, valge rätik peas,

pehme leivapätsi padjaks sättis,

uinus leiva põsel, rahva seas.

Säärikud ja seelik musta värvi,

põllel valge täpimuster harv,

magab tüdruk keset turulärmi,

aga herilasi paras parv

sumiseb ta ploomidel... Ta magab.

Päiksekiiri juustes kustub tal.

Unes ploome ostjatele jagab.

Leivapäts on padjaks põse all. 

„Ukraina muinasjutte“

Kirjutan selles postituses kolmest raamatust. Esimene neist jõudis minuni, kui olin kaheksa-aastane ja hästi lugemismaias.

„Ukraina muinasjutte“
Tõlkinud Eugen Hange ja Kaarel Puskar.
Illustreerinud Jevgeni Ratšev.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.

See oli päris kopsakas kõvakaaneline raamat, minu meelest hästi meeldejääva ja lapsesõbraliku kaanepildiga. Viimane oma lustakate loomadega (minu mäletamist mööda oli üks neist isand Kotofei) on igatahes praeguseni meelde jäänud, kuigi raamatut ennast mul (vist) enam alles ei ole, küllap sai äraloetuks, sestap pidin kaanepildi siia otsima internetist.

Kui nüüd sisukorda vaatasin – kokku 20 lugu –, siis meenusid mõned muinasjutud mulle kohe, teisi pidin kauem meelde tuletama, mõned aga ei ole enam meeles. Oli toredaid loomalugusid, neile lisaks muinasjutte inimeste nutikusest ja kavalusest. Igatahes meeldis see raamat mulle väga.

Selles kogumikus oli ka eesti laste hulgas hästi populaarne „Õlepullike-tõrvamullike“, mis ilmus mitu korda. Minul oli lapsena see väljaanne:

„Õlepullike-tõrvamullike“
Ukraina rahva muinasjutt.
Ukraina keelest tõlkinud Eugen Hange.
Illustreerinud T. Mavrina.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.

Muinasjutt rääkis väga vaeselt elavatest eidest ja taadist. Neil ei olnud ühtegi looma. Eidele lohutuseks meisterdas taat talle  õlgedest pullikese ja tõrvas selle küljed ära. Õlepullike aitas neil varaliselt tuntavalt kosuda.

Kolmas raamat ilmus mu poja lapsepõlves, saja rahva lugude sarjas. See vist on ka blogilugejatele kõige tuttavam.

„Ukraina muinasjutte“
Ukraina keelest tõlkinud Ludmilla Raudtits.
Illustreerinud Evi Valdov.
Eesti Raamat. Tallinn 1979.

Selles on lood vapratest, kavalatest, vahel ka äpudest inimestest: kasakas Mamarõga, nahaparkal Kirõll, nutikas tüdruk, tengelpunga loovutanud mees, laiskvorst, Mordho, kes pettis jumalat, ja härra, kes saksa keelt kõneles – muudkui „Vuhri-muhri! Vuhri-muhri!“

Lisan siia tsitaadi just sellest raamatust, muinasjutust „Nahaparkal Kirõll“, samuti ka mõned Evi Valdovi toredatest piltidest.

„Mälestusi isast“

„Mälestusi isast“ on neljaosaline luuletsükkel, mille esimene salm ja 4. ehk viimane osa oli vist küll kõikidel minuvanustel inimestel nende kooliaastatel peas, võib-olla on paljudel praegugi. Hästi palju esitati seda raadios, kanti ette koolipidudel ja aktustel, õpiti pähe emakeeletundides. See on ülihea luuletus, mida meelde jätta on kerge ja milles väljenduvad nii siirad tunded, et need panevad igaüht kaasa elama. Kogu luuletsükkel on erakordselt inimlik ja ehe. Nii luuletavad klassikud. 

Homme on Juhan Smuuli (18. veebr 1922 – 13. apr 1971) 100. sünniaastapäev. Sel puhul panen need meeldejäävad luuleread siiagi.

MÄLESTUSI ISAST

Juhan Smuul

Tol korral ringi jooksin alles särgis,

täis lapsemõtteid oli kahupea,

või vänderdasin hanekarja järgi,

vits peos, sest mine isahane tea.

/- - -/

IV

Ja mäletan – kord õhtul ta ei tulnud.

Torm. Laine laksus päris õue all.

Toit seisis pliidil, aga sööjaid polnud.

Ränk mure näris juba sügaval.

Need neli päeva... Meeleheites pilgud.

Ja ema rannas... kõik need neli ööd.

Just suigud lapseunne, kohe virgud.

Tuul pimeduses ulub, laine lööb ...

Mind rannas leidis juba varavalge –

kõhn, sasipäine, väike mures põnn.

Nii vastu külma kivi panin palge

ja isa ootasin – kas surm või õnn.

Ta viimaks hilisõhtul tuli siiski,

surmväsinud ja unetusest morn.

Veel näol ja rõivail soolaseid veepiisku,

kui juba magas. Väljas nuttis torm...

Sel ööl ma tihti tõusin tasahilju

ja paljajalu läksin üle toa

ta juurde – kuni ergu valguskillu

koit aknasse lõi nagu eluloa.

/1944/

(Kogumikust „Valus valgus“; Eesti Raamat, Tallinn 1972; 

illustreerinud Ilmar Torn.)