„Päikese varaait“

Mihhail Prišvin
„Päikese varaait“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Tõlkinud Rein Nurkse.
Kaanejoonise valmistanud ja J. Ratšovi motiividel illustreerinud Väino Paris.

Olin nelja-aastane, kui see raamat ilmus. Ise ma veel kirjutada ei osanud ja ema käekirjaga on raamatusse kirjutatud minu nimi. Küllap lugesin seda esimest korda juba mõne aasta pärast. Tagantjärele võin öelda, et ilmselt sain selle raamatu liiga vara. Igatahes oli Prišvini kaunis muinasjutt minu jaoks liiga kurb ja pärast esmakordset lugemist võtsin selle kätte alles palju hiljem, kuid selle tõelisest ilust ja sisukusest sain aimu alles täiskasvanuna. Lugejamäärangus on kirjas, et teos on mõeldud kooliealiste keskmisele astmele.

Prišvini jaoks „on muinasjutt üldinimliku usu väljendus headuse võidust kurjuse üle.“ Seda usku ilmutab ta nii oma paljudes looduseteemalistes jutukestes ja jutustustes kui ka „Päikese varaaidas“. Muinasjutt-tõsiloo peategelased on kaks last, kes jäid orbudeks, sest nende ema suri haiguse kätte ja isa hukkus sõjas.

Nastja oli armas tüdruk, „nagu kullakarva kanake kõrgeil jalgadel“, Mitraša oli õest kahe aasta võrra noorem, vaid jupike üle kümne aasta, aga tugev ja kangekaelne poiss, keda naljatamisi kutsuti „Mehepoeg-mehike“. Nad pidid hoolt kandma majapidamise, koduloomade ja muidugi ka iseenda eest.

Ühel kevadhommikul läksid lapsed jõhvikale, otsima marjakurukest, millest neile oli rääkinud isa ja kus nad lootsid leida palju ületalve lume all magusaks muutunud jõhvikaid. Kuid Hälbesoos oli teel selle juurde Sõgevete lagelaugas, kus oli hukkunud nii inimesi, kui ka lehmi ja hobuseid.

„Aga vahel juhtub, et üks naisinimene satub marjadele, ja vaadanud ümber, kas keegi ei näe, heidab maha märja soo peale ning aina ahmib ja roomab, ja enam ei märkagi, et tema juurde roomab teine, kes pole ülepea inimese nägugi. Nii nad kohtuvad üksteisega ja – mis muud kui kisklema!

Algul Nastja murdis jõhvi küljest iga marja eraldi, kummardas maani iga punakaunikese auks. Kuid varsti lakkas ühe marja pärast kummardamast, tahtis rohkem saada.“

Raamatuke on sellest, mis lastega soos juhtub, kuidas nad tülitsedes lahku lähevad ja millised ohud neid varitsevad. Appi tuleb võtta leidlikkus ja kangekaelsus. Laste saatusele elab kaasa kogu mets, kõik loomad ning linnud – kes sõbralikult, aga kes tahaks nende käest oma osa krahmata.

Sellele põnevale muinasjutt-tõsiloole on õhukeses köites lisatud kaks saatesõna, millest ühe autor on tollane nõukogude juhtivkirjanik Maksim Gorki ja teise – Mihhail Prišvini elu ja loomingu tutvustuse on kirjutanud tuntud eesti õpetaja ja kirjanik Jaan Rummo. Viimase sisutihedast tekstist saab teada, kuidas Prišvin on kogu elu otsinud ja lihvinud oskust kirjutada laste jaoks ideaalseid jutustusi.

* Mihhail Prišvin (23. jaan 1873 - 16. jaan 1954) oli vene kirjanik ja väga suur loodusesõber ja -tundja. Eesti keelde on tõlgitud mitu tema raamatut, esmajoones meenuvad jutukogud „Kuldne aas“ ja „Rebase leib“. Siinne G. Vereiski joonistus temast on pärit eestikeelsest „Päikese varaaida“ väljaandest.

Olen Mihhail Prišvinist ja tema imepärasest loomingust kirjutanud varem siin: „Panen suveraamatu tagasi riiulisse“.

Михаил Пришвин „Кладовая солнца. Сказка-быль“ (Детгиз 1948).

„Selma at the Abbey“

Elsie J. Oxenham
„Selma at the Abbey“
Collins. London and Glasgow. 1955.

Selle raamatu saatis mulle kohe ilmumisaastal tädi Austraaliast – küllap seetõttu, et pealkirjas oli tema õe ehk minu ema nimi. Inglise keelt ma siis veel ei osanud ega õppinud ja raamat jäi kuidagi vedelema. Millalgi lugesin selle läbi, kuid mingit toonast muljet ei mäleta. Mäletasin vaid, et juttu oli tüdrukutest, tüdrukutekoolist ja esimesest armumisest. Kooliaasta alguse puhul on vägagi sobiv nii seda raamatut kui ka selle autorit meenutada.

Raamat ilmus Collins Seagull Library sarjas – see merikajaka-sari olevat sisaldanud häid koolilugusid, seiklusjutte ja lastekirjanduse klassikat.  Poistele soovitati kaaneümbrisel eriti selles sarjas ilmunud „Robinson Crusoe’t“, „Moby Dicki“, „Saladuslikku saart“ ja „20 000 ljööd vee all“, tüdrukutele aga olid eelispakkumisel „Väikesed naised“ ja selle järjena ilmunud „Head naised“ ning väga mitu Elsie J. Oxenhami raamatut.

Nüüd toona kaugelt kingituseks saadud raamatust kirjutades lugesin seda uuesti ja uurisin autori kohta teavet ka internetist.

Elsie J. Oxenhami raamatusari tütarlastekoolist Abbey's koosneb  38 raamatust (kirjutatud aastatel 1914-1959). Tütarlastekoolid olid Inglismaal üsna ranged, andsid eluks vajalikke praktilisi oskusi, kujundasid oma õpilastes ehk kasvandikes ajastule vastavat moraali ja kombekust ning laiendasid silmaringi nii palju, kui seda tulevastele emadele ja abikaasadele tarvilikuks peeti. Võib-olla oleks kogu sarjaga tervikuna tutvumine päris huvitav ka praegustele pedagoogikateadlastele ja õpetajatele üleüldse, kui viimastel muidugi rohkete kontrolltööde parandamisest selleks mahti jääks.

„Selma at the Abbey“ (kirjutatud 1952. a) tutvustus ütleb, et selles loos teeb Abbey-raamatute esmakordselt lugeja tutvust šoti neiu Selmaga, kes töötab Glasgow's poes. Tal on sõber Angus Reekie, kes oli tegelaseks juba ühes varasemas Abbey-raamatus. Angus arvab, et tema tuttavad Abbey-koolist võiksid Selma mõneks ajaks külla kutsuda. Abbey’s saab Selma elada koos Joani, Joy ja Jeniga ning õpib tundma nende mõtte- ja eluviisi. Raamat püüab vastata küsimusele, kas Anguse kavatsus õnnestub ja kas Selmale meeldib Abbey.

Abbey kujutamisel võttis Oxenham malli Somersetis Washfordi külas asunud Cleeve Abbey’ilt, mis oli keskaja klooster. Sealsed romantilised varemed, mida Oxenham oli reisides näinud, meeldisid talle oma rahuliku vaikuse tõttu ja ta leidis, et sellises keskkonnas asuvas koolis oleks tütarlastel hea omandada vaimselt ja füüsiliselt harmoonilist elustiili.

Abbey-raamatutes on mitu kogu sarja läbivat peategelast. Autor jälgib nende elukäiku mitte ainult koolitüdrukutena, vaid ka hulk aastaid pärast kooli. Nii on need omapärased lood tütarlaste kujunemisest naisteks ja pereemadeks. Kirja on need pandud küllalt lihtsas keeles ja sobivad lugemiseks ka neile, kes inglise keelt alles õpivad.

Oma karjääri lõpul sõnastas Oxenham oma kirjanikukreedo: „...my books are for girls, not for grown-ups, but I've felt it worth while to write them ... I’ve never dared to think I could help grown-ups; I doubt if I could even amuse or interest them. But it has seemed worth while to try to influence girls and children for good, by amusing them and catching their interest. Girls are the grown-ups of the future. They may keep something of what is put into them while they are fresh and receptive. I've believed it was more worth while to write for them than to try to write novels.“

* Elsie J. Oxenham (Elsie Jeanette Dunkerley; 25. nov 1880 - 6. jaan 1960) oli inglise kirjanik, kes lisaks oma 38 Abbey-raamatule on kirjutanud veel umbes 50 teost. Temast sai ülipopulaarne tüdrukutele mõeldud raamatute autor. Oxenhami teoste väljaanded muutusid hinnalisteks kogumisobjektideks. Tema loomingust pajatati õhinal mitmes tema auks loodud kirjandusühenduses Suurbritannias, Austraalias, Uus-Meremaal ja Lõuna-Aafrikas. Neisse lugejaterühmitustesse kuulusid ka Oxenhami raamatute austajad USAst, Kanadast, Indiast ja Hollandist. Mõned neist kirjandusseltsidest tegutsevad praeguseni.
Foto allikas: alchetron.com

„Minu esimesed „triibulised““

Eduard Vilde
„Minu esimesed „triibulised““
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Richard Kaljo.

On lausa imekspandav, et ma sellest õhukesest raamatukesest siin põhiliselt mu lapsepõlveraamatutest pajatavas blogis varem kirjutanud pole. Loetud sai seda põhjalikult ja palju. Kindla peale oli see esimesi Eduard Vilde jutustusi, mida ma lapsena lugesin. Ka koolis tuli see üksipulgi „läbi töötada“ – ikka õpetaja selgitustega ees ja väikesed õppurid oma arutlustega järel.

Ajalehes „Uudised“ 1904. a. esmakordselt trükitud „Minu esimesi „triibulisi““ on välja antud palju-palju kordi, aga ma ei teagi, kas ka praegusaja lapsed seda innuga loevad. Kohustuslik kirjandus see ka vaevalt enam on. Pigem pahandavad nüüdislugejad, et laste ihunuhtlust selles raamatukeses otsesõnu maha ei tehta, vaid et kirjanik selle kulul oma mälestustest tagasivaateliselt kirjutades lausa nalja oskab teha. Kuid küllap leebume me kõik oma lapsepõlveseiklustele tagasi vaadates, kui juba elu teisele poolele lähenemas oleme või seal usinasti askeldame – ega Vildegi polnud erand.

Seda raamatukest, mille kaanepildi internetist laenasin, pole mul enam alles. Sestap ei saa ma siia panna ka Richard Kaljo meeldesööbinud illustratsioonide näidet. Siinne pilt on hoopiski Alo Hoidre joonistatud ja ilmunud koos jutukesega Eduard Vilde „Teoste“ väljaande „Jutustuste“ III köites 1953. a. Nüüd seda jutukogu lapates olin suisa üllatunud, sest ei mäletanudki enam, kui lühike lugu „Minu esimesed „triibulised““ on: ainult kaheksa lehekülge, pigem veste kui jutustus, aga kui piltlik ja põnev ning kui hea lopsaka keelekasutusega kirjutatud.

Igati nauditav lugu, milles lugeja silme ette kerkib seitsmeaastane Eedi, kes teenijatemajast ülendatakse parunipoja mänguseltsiliseks, selle puhul korralikult puhtaks pestakse ja juukseidki tavalisest hoolikamalt soetakse. Eedile öeldakse, et ta uhkelt rõivastatud parunipojale liiga ei tohi teha ja peab kõiges talle sõnakuulelik kaaslane olema. Aga nagu poisid ikka, tahab ka parunipoeg teha lastele kõvasti keelatud tegu – minna tiigi äärde ja tiigi peale.

Nii nad siis seilasidki, üks uksel, teine tõrrekaanel. Meresõda arenes veepritsimisest käsitsikähmluseks ja kindel pind poiste jalge alt kadus.

„Minu päästetöö läks õnnelikult korda. Varsti seisis väike saks kaldal omal jalal. Aga jumala eest, nii „kurva kujuga rüütlit“ nägin elus esimest korda.  See mehike, kes seal kössis ja lossis mu ees seisis, tuletas meelde enam koerte puretud ja mudast väljatõmmatud vaest varest kui meie mõisa noorhärrat.“

Ja siis pani noorhärra oma Jeeriku pasuna hüüdma...

Ning kui noorhärrat mõisas ootas ees poputamine ja tohterdamine, siis aidamehe poja jaoks toodi kohale „kohutav vitsakimp“ ja seekord pidi tema kisa mõisamajasse kuulda olema...

Mnjah, mis sa kostad, karistus oli karm. Aga kui ihunuhtlus ja vitsakimbud täielikult ajakohatuks tunnistatud ja põlatud on, siis kuidas saavad karistada tänapäeva poisid, kui nad keelatud tiikidele oma uudishimust ja seiklussoovist ajendatuna hulljulgeid koerustükke tegema lähevad? Või ei lähegi, vaid on sukeldunud e-maailma?