"Vitja Malejev koolis ja kodus"

Nikolai Nossov
"Vitja Malejev koolis ja kodus"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Eugen Hange.
Illustratsioonid: Niina Aljak.

"Ühel kaunil hommikul - see oli esimesel septembril - tõusin varakult üles, panin oma raamatud pauna ja läksin kooli. Sel päeval, nagu öeldakse, valitses tänaval suur elevus. Kõik poisid ja tüdrukud, suured ja väikesed, olid nagu käskluse peale välja ilmunud ja sammusid koolimaja poole. Nad läksid ühe- ja kahekaupa ja koguni tervete salkadena, igaühes mitu inimest. Mõni kõndis tõttamata, nagu mina, mõni aga kihutas ülepeakaela justkui tulekahjule. Pisikesed tassisid lilli, et nendega klassi kaunistada. Tüdrukud kiljusid. Ka poistest kiljus mõni ja naeris. Kõigil oli lõbus. Ka minul oli lõbus."

Ja kuigi parim sõber Fedja sel sügisel enam kooli ei tulnud, polnud neljanda klassi õpilane Vitja Malejev kaua ilma pinginaabrita: saabus Kostja Šiškin ja temaga koos hulk sekeldusi ja seiklusi. Nikolai Nossov oskas need lustakalt ja kaasakiskuvalt kirja panna.

Matemaatika tekitas  Vitjale kõige rohkem muret. Kui ükskordüks kuidagiviisi pähe oli saadud, siis ülesannete lahendamisega oli endiselt tükk tegemist. Mõni ime siis, et ka dresseeritud koer Lobzik koolipeol esinedes publiku antud ülesannetele valesti vastama kippus.

Klassikaaslased tögasid poissi ka, koguni seinalehes: "Meie Vitja sõprust peab / etteütlemisega, / kuid see teda sisse veab - / tasub number kahega." Ometi pole Vitja ainus, kel pahandusi kipub olema, kuid sõpradena ja hea tujuga saadakse kõigest üle.

Mõned pildid sellest raamatust on mulle teistest paremini meelde jäänud. See, kui poisid klassiseinale madruse joonistasid. See, kus Kostja ja Vitja Lobzikuga esinevad.

Ja muidugi see, kuidas nad kahekesi lustakat hobust tegid - koguni nii lustakat, et see oma kõrvalehvitamisega etenduse kõige kurvematel kohtadel vaatajad naerma ajas.

Tegelikult on nii, et ega ümberjutustamine suudagi seda vahvat raamatut õigesti edasi anda. Küll aga võiks huviline kuulata ERR arhiivist 1952. aastal lindistatud kuuldemängu "Vitja Malejev koolis ja kodus".

Kuuldemängu seadis raadiole Iko Maran, režissöör oli Ellen Liiger. Osades: Väino Luup (Vitja Malejev), Lisl Lindau (tema ema); Franz Malmsten (tema isa); Ilotar Värik (Vitja õde Lika); Aino Talvi (õpetaja Olga Nikolajevna); Hugo Sein (pioneerijuht Volodja). Teistes osades: Madis Ojamaa, Mäido Tõnnus, Jaan Ennulo, Lembit Viirpalu, Tõnu Aav ja Jaak Talva. Palju unustamatuid hääli Eesti raadio ja teatri ajaloost...

* Nikolai Nossov (1908-1976) on praegustele lugejatele vist iseäranis hästi tuntud Totu ja tema sõprade seikluste kaudu. Eesti keeles on tema raamatutest lisaks "Vitja Malejevile..." ilmunud: jutukogu "Elav kaabu", "Lõbus pere" (millest siin blogis tulevikus juttu teen), "Totu ja ta sõprade seiklused", "Totu Kuul", "Totu Päikeselinnas" jt.

Mul pole õrna aimugi, kui palju Nikolai Nossov oma raamatute ja filmistsenaariumite eest raha teenis, kuid 2008.aastal laskis Venemaa Keskpank tema 100. sünniaastapäeva auks välja hõbemündi.
Nikolai Nossovi foto on Venemaa kultuurisündmuste kalendrist.

Николай Носов "Витя Малеев в школе и дома" (1951).

"Tuul puhub lippudes"

Ralf Parve
"Tuul puhub lippudes"
Valitud luuletusi lastele 1940-1955.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Enne, kui need luuletused sellesse ühte kogusse liideti, olid neist paljud ilmunud eraldi pildiraamatutena. Nõnda juba aastaid lastele tuttavad ja enamasti ka mitmesugusteks puhkudeks pähe õpitud või lihtsalt mitmekordsest lugemisest pähe kulunud.

Paljud neist on küll liigagi naiivsed ja ajastukajalised, aga meile, lastele, need meeldisid ning see oligi kõige tähtsam. Paljud neist muutusid kohe ilmudes lasteluule klassikaks. Mitmete puhul tuleb meelde, kuidas neid koolipäevil deklameeritud või tunnis arutatud sai. Mõni on praegugi peas.

Näiteks seda "Tervitust lenduritele" olen teises või kolmandas klassis koolilavalt lugenud, "kaela ümber kirju sall, nööri otsas õhupall". Aga leivanumbriks sai see hoopiski ühele mu klassiõele, kes sellega deklamaatorite võistlustelt mitu auhinda tõi.

Ralf Parve värsid tabasid hästi ära koolielu ja tüüpe. Selle uhke Tiidu, kes oli korrapidaja; parima sõbra koolivend Jaani; lastesaates kogemusi jagava viielise Laine; Mihkli, kes "koju tõttab nagu nool", aga teel kõikvõimalikult aega viidab; Juku, kes istub koolipingis "otse nagu süte peal"; musta kassi kartva Jassi ja paljusid teisi.

Ja Oskar Ohakas oli lausa legendaarne kuju, kelle kohta käiva luuletuse mõnel uue kooliaasta päeval siia blogisse ka tervikuna panen. See lihtsalt on selle ära teeninud, nagu ka mõned muud selle kogu luuletused. Tuletage meelde:

Parve värssjutustustest aga oli laste hulgas vist kõige populaarsem "Mida jutustas kapten Aru", mille algus on siin:

(Luuletuste vaatamiseks klõpsa piltidele.)

Vaata ka mu teisest blogist väikest meenutust seoses Ralf Parve luuletusega "Esimene lumi": Kuidas luuletust näpati.

* Ralf Parve (25. juuni 1919 - 29. aprill 2011) oli eesti kirjanik.

Vahepala: raamatukogutädidest

On suur vedamine, kui laps kohtub hea raamatukoguhoidjaga, kes juhatab teda raamatute võlumaailma, laseb riiulite vahele, soovitab lugemisvara, õpetab bibliograafia alustõdesidki.

Vist umbes viieaastasena hakkasin koos lapsepõlvesõbratari Marinaga käima Nõmme raamatukogus, mis asus siis Õie tänaval vene kooli kõrval. Marina vanaema oli seal pidev lugeja ja esimestel kordadel läksime temaga koos. Hiljem hakkasime ise käima. Seal olime ikka lausa tundide kaupa, sest...

... Nõmme raamatukogus oli väga tore raamatukogutädide naiskond. Kõigepealt Hilda Kallik, kelle pildi hiljuti Rahvusarhiivi fotode andmebaasist leidsin, koos tütre Inesega ja veel paari kolleegiga. Nad kõik suhtusid meisse väga hästi ja raamatukogu kaks tuba muutusid aastateks nagu meie teiseks koduks, kus saime kõike vaadata, uurida, ise laenata ja isegi raamatukogu külastajaid teenindada.

Hilda Kallikule olen palju tänu võlgu. Hiljem olen teada saanud, et ta töötas Nõmme I raamatukogus 1951. aastast kuni oma surmani 1978. aastal; alates 1962. aastast oli ta selle raamatukogu juhataja.

Noil ammustel aegadel raamatukogudes veel avariiuleid ei olnud, aga Nõmme I raamatukogus võeti need 1958. aastast alates kasutusele - esimesena Tallinnas. See tegi riiulitevahelise püha paiga, kus seni sai liikuda ainult raamatukoguhoidja, lugejatele lahti. Ja meie Marinaga tundsime selle üle suurt rõõmu.

Meie päralt olid nii laste- kui ka täiskasvanute osakond ja alati, kui vaja, jagasid raamatukogutädid lahkelt selgitusi. Meie omakorda püüdsime neid igati abistada: tõime riiulitelt lugejatele soovitud raamatuid, aitasime kõikvõimalikke sedeleid ja lipikuid teha...

Niinimetatud eestiaegseid raamatuid oli selles kogus vist päris palju, aga üldiselt neid välja ei laenutatud - siiski saime igal raamatukogu külastusel mõnd põnevat raamatut näha ja mõnikord ka koju kaasa. Mäletan, et üsna ära kulunud "Tuulest viidud" köide oli üks neid raamatuid, mida seal niimoodi tüdrukupõlves lugesin.

Ka minu esimeses koolis, Tallinna 28. 7-aastases, oli tore raamatukoguhoidja. Tema nime ma ei mäleta, aga temagi soosis igati õpilaste suhtlemist raamatutega. Kui kell tunnist välja helises, siis kiirustasime enamasti raamatukokku koolimaja kõige kõrgemal korrusel ja veetsime seal enamiku vahetundidest. Kui Nõmme pioneeride majas Nurme tänaval bibliograafiaring loodi, siis käisin ka seal hoolega.

Ilmselt just tänu oma lapsepõlve raamatukogutädidele olen kogu elu raamatukoguhoidjate tööst lugu pidanud ja neist ka ajakirjanikuna korduvalt kirjutanud.