""Kon-Tiki" ekspeditsioon"

Thor Heyerdahl
""Kon-Tiki" ekspeditsioon"
Sarjast "Maailm ja mõnda".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Norra keelest tõlkinud Henrik Sepamaa.
Ümbrispaberi kujundanud Hugo Mitt.

Võib-olla ma eksin, kuid mul on meeles, nagu oleks Thor Heyerdahli (1914-2002) põnev reisikiri enne eestikeelsena raamatukaante vahele jõudmist ilmunud vähemasti osaliselt järjejutuna mingis meie ajalehes. 1957. aastal ilmunud raamatut lausa oodati, sest esiteks oli "Maailm ja mõnda" sari ülipopulaarne - minu põlvkond kasvas sellega üles - ning teiseks oli teave "Kon-Tiki" retkest jõudnud ka Eestisse.

Raamatu juhatas sisse S. Obrutševi eessõna venekeelsele väljaandele 1955. aastal.Too Obrutšev oli nõukogude teadlane, väga populaarsete raamatute "Sannikovi maa" ja "Plutoonia" autori Vladimir Obrutševi poeg ning eessõna kannatas lugemist - Thor Heyerdahli hüpotees polüneeslaste Aasia päritolu kohta oli selles lühidalt ära seletatud.

Heyerdahli ekspeditsioon (1947) balsapuust parvel on maailmas vist üks paljuräägitumaid uurimisretki üldse, raamat kaasahaarav, läbi aegade ikka ja jälle huviga loetav. Nüüd norralaste vägeva filmina kinolinalegi jõudnud. Ka Eestis.

Nii et jäägu selle teose ja retkepõnevuste avastamisrõõm kas siis raamatut lugedes või filmi vaadates igale blogilugejale endale. Siia panen kirja vaid mõned tsitaadid.

"Mõõtsin sammudega toa põrandapinna nii täpselt ära, kui säng ja kummut seda võimaldasid. Oo jah, parv tuleb palju suurem kui see tuba. küünitasin end aknast kaugele välja, et silmitseda ribakest suurlinna unustatud tähistaevast, mida võis näha ainult otse ülal majade kõrgete müüride vahelt. Kui parvel küll ruumist nappus tuleb, on seal igatahes küllaldaselt ruumi kogu tähistaevale meie peade kohal."

"Ükski neist ei olnud varem teisi näinud ja kõik nad olid täiesti erinevat tüüpi. Seega peab parvel mööduma küll mitu nädalat, enne kui üksteist oma lugudega ära tüütame. Ohtlikumaks kui ükski tormipilv ühes madalrõhkkonna ja rajuilmaga võib meile kujuneda psüühiline äike, kui kuus meest triivival parvel kuude viisi hunnikus koos peavad olema. Siis on hea nali sageli sama tähtis kui päästevöö."

"... meie edasi liikudes libises ka silmapiir nähtamatult kaasa ning meie endi ujuv maailm jäi ikka üheks ja samaks - ümmarguseks sõõriks taevavõlvi all, mille keskpunktiks oli meie parv, ning öö öö järel sirasid meie kohal ikka ühed ja samad tähed."

"Meeleheites kiskusime end habemest: istume siin öösel tühjal saarel palmide all, säravad tähed pea kohal, aga keegi ei taha meid uskuda!
Torstein ei andnud alla. Ta asus jälle võtme taha ja saatis lõpmatuseni "kõik korras, kõik korras, kõik korras,
kõik korras". Pidime ometi, pagan võtaks, ära hoidma, et kogu see päästmise masinavärk üle kogu Vaikse ookeani tööle ei hakkaks!
Siis kuulsime vastuvõtjast üsna tasast häält:
"Kui kõik on korras, mispärast sa siis säärast lärmi teed?"
Seejärel jäi eetris jälle vaikseks - see oligi kõik." 

Thor Heyerdahl "Kon-Tiki ekspedisjonen", Oslo (1951).

"Minu klass"

Frida Vigdorova
"Minu klass"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud Veronika Kruus.
Illustreerinud B. Vinokurov.
Kaas: Evald Okas.

Minu lapsepõlves ilmus väga palju raamatuid koolielust, õpetamisest ja õpetajatest. Vene kirjanduses, mida tollal usinasti tõlgiti, on õpetajast kirjutamise traditsioonid väga pikad, igasuguseid koduõpetajaid ja guvernante on selles lademes ning ka näiteks Lev Tolstoi alustas oma lapsepõlve, poisiea ja noorusaastate kirjapanekut unustamatu koduõpetaja kirjeldusega.

Nõukogude pedagoogika ja kirjandus aga ei saanud ei üle ega mööda kasvatuskorüfeest Anton Makarenkost, tema "Pedagoogilisest poeemist" ja "Lippudest tornidel", mille sisuliseks järjeks kujunes ka Frida Vigdorova "Tee ellu". Neist kolmest raamatust tuleb siin blogis edaspidi juttu.

"Minu klass" köitis mind väga. See on noore õpetajanna Marina Nikolajevna jutustus tema esimesest tööaastast, kujunemisest õpetajana ja inimesena, otsingutest, ootustest ja lootustest.

Väga soravalt ja kenasti kirja pandud, ka eestikeelne tõlge on hea. Näited on elulised, klass hakkab lugeja jaoks elama, poisid saavad tuttavateks ja lugeja ootab huviga, mis neist saab ja kuidas nad toimivad.

"... Palju vigu tegin ma oma esimeses tunnis: ma ei loendanud lapsi nimepidi, ei öelnud avasõna ja lugesin Garšini muinasjuttu, mida üldse polnud kavatsenud lugeda. Kui tõtt rääkida, siis peitsin ma ennast lihtsalt sellesama konna selja taha, et võita aega ja saada üle oma erutusest. Ma ei teostanud midagi sellest, mida kavatsesin tundi minnes. Kuid need esimesed nelikümmend viis minutit õpetasid mulle selgeks lihtsa ja hädavajaliku reegli, mida, nii imelik kui see ka on, ma seniajani ei teadnud: kui tahad, et sind kuulatakse, siis ära karju."

"Varem näis mulle, et algkoolis võib õpetada iga kirjaoskaja inimene ja mulle minu kõrgema haridusega igatahes ei saa see olla raske. Kuid osutus teisiti. Kui tahad õpetada õpiku järgi sõnasõnalt - palun väga, siis piisab täiesti sellest, mida sa tead. Kui tahad aga vastata igale "miks'ile" ja esile kutsuda uusi "miks'e", siis on tarvis pidevalt lugeda, otsida, vaadata avasilmi kõike - ja siiski veendud üha enam: tead veel vähe!
Ja veel panin ma tähele: mida rohkem tead ise, seda rohkem tahavad teada ka lapsed. Näiteks tarvitseb täna jutustada neile meie põhjamaast, kui järgmisel päeval toovad poisid mulle pilte põhjamaa loodusest või raamatu tšeljuskinlastest. Serjoža Selivanov voolis pruunist plasteliinist jurta, Vitja Iljinski tegi luuletuse."

"Kasvatajal on kõige tähtsam, kõige olulisem - mõista õpilast. Tuleb ette, et räägid õpilasega tundides, eksamitel, hindad ta teadmisi, juhtub isegi, et annad talle iseloomustuse ja tegelikult ei tea temast õieti veel midagi. Ootad, valvad ja varitsed seda hetke, vahel isegi ootamatut juhtumit, mis avab sulle kõige sisima inimeses. Neil hetkedel helendab ja saab selgeks kõik nagu prožektori valguses..."

"Tead isegi kõike ning elu ja töö õpetavad sulle paljutki. Tahaksin sulle vaid öelda: oled õpetaja, mõtle sellele uhkustundega. Ärgu kunagi lahkugu sinust eneseväärikuse tunne. Ära luba endaga talitada ega kõnelda taktitult ja toorelt, sest vastasel korral ei alanda sa üksnes ennast, vaid kogu oma õilsat ja kirgast tööd. Ära taandu, kui sul on õigus ning hoia oma väärikust. Ära unusta: sa oled õpetaja, see aga, kes kannab õpetaja nime, võib sellele õigusega uhke olla."

"Armastada. Teada. Ja otsida lakkamatult igas inimeses head. Õpetada lapsi ja neilt õppida. Kui sa neid armastad ja nemad sind armastavad, siis on kõik hästi. Sa ületad siis kõige raskema, siis leiad tee ka kõige isekama südame juurde ja saad väga, väga õnnelikuks."

* Frida Vigdorova (3. /16./ märts 1915 - 7. august 1965) oli nõukogude kirjanik ja ajakirjanik. Pärit õpetajate perekonnast, õppinud ka ise vene kirjanduse õpetajaks, kellest pärast mõnda koolis töötatud aastat sai ajakirjanik. Tema kirjutised ilmusid "Pravdas", "Komsomolskaja Pravdas", "Literaturnaja Gazetas". Väga paljudes neist oli juttu pedagoogika- ja kasvatusprobleemidest. Ülemaailmselt tuntuks sai Vigdorova oma võitlusega teisitimõtlejast andeka kirjaniku Jossif Brodski vabaduse eest ning ülestähendustega Brodski üle peetud kohtuprotsessilt. Paljud tema artiklid ilmusid nn Samizdati väljaandena. (Foto on siit.)

 Фрида Вигдорова "Мой класс" (1949).

"Meremees Murka"

Juhan Smuul
"Meremees Murka"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Lapsepõlves lugesin mitut südamlikku lugu koertest. Tšehhovi "Kaštankat" (1951) ilmselt varem kui Turgenevi "Mumuud" (1955). Mõlemad olid ka kooli kohustuslikus kirjavaras. Ja mõlemad olid väga kurvad lood.

"Meremees Murka" oli nendega võrreldes väga reibas raamat. Meie omamaisest kirjandusest on Evald Tammlaane "Laevakoer Tuhk" (1940) sellele kõige lähedasem. Mõlemas on juttu merekoerast - laevakoerast ja tema elamustest.

Murka oli Smuuli koer, kelle kirjanik võttis 1955. a juunis kaasa ENSV esimese heeringalaeva püügiekspeditsioonile Põhja-Atlandil. Nii et kui praegust terminoloogiat kasutada, sai Murkast, kes merele sattudes oli veidi üle aasta vana, seoses temast raamatu kirjutamisega tõeline staarkoer.

Tallinna turult 50 rubla eest ostetud kutsikas, üks koer kikkis, teine longus, tuletas Smuulile meelde kellamees Liblet Tootsi lugudest. Küla kassidega pidas ta lakkamatut sõda. Lammastest aga läks pärast üht vahejuhtumit "võimalikult kaugelt mööda ja tegi näo, et neid määgijaid loomi pole tema jaoks olemas".

Kui jõudis kätte linnatalv, mil Murka enam suuremaks ei kasvanud, oli tal väga igav. "Ta muutus ükskõikseks ja loiuks. Ta hakkas paksuks minema. Ta silmad olid nukrad. Koer kaotas elu mõtte. Ma ootasin pikisilmi kevadet, et koer saartele saata. Ja just siis tuli sõit Põhja-Atlandile, kus Murkast sai meremees Murka."

Smuul kirjutas oma lapsepõlve muljetest seoses ranna ja merega, laevadest ja meremeestest, kelle jutt talle meeldis, sest nad "rääkisid laevast nagu elavast olevusest". Ta kirjeldas heeringatraalerit ja laevakoerte erilist seisust, uskudes, et nende hinges on "niisamasugune tüdimus pikast sadamasolekust nagu igal ehtsal meremehel".

"Meremees Murka" on niisugune raamat, mida täiskasvanulgi on lust sirvida. Koera juhtumused laeval, tema harjumine mere ja meeskonnaga, tekitatud sekeldused ja tehtud pahandused on kirja pandud tolle irvhambalikkusega, mis Smuulile tihti omane oli.

"Kuid see merehaigus jäi Murkale esimeseks ja viimaseks. Ainult tugeva tuule või tormi ajal armastas ta magada kajutis ega tulnud tekile. Õige ka. Seal sai ta juba esimese minutiga lainega vastu pead. Kuid koerad ja pisikesed poisid ei salli, kui neid liiga palju pestakse, pealegi veel külma ja kibesoolase veega."

Kes tahab meenutada, kuidas ENSV ajal heeringapüük käis, ka sellele on "Meremees Murka" põnev lugemine. Aga just nende püügikirjelduste - heeringapüüdjate argipäeva - pärast ei olnud see raamat mu lapsepõlvelemmikute hulgas. Mis praegu üle lugedes paeluvana tundub, ei olnud seda tollal.