"Viisk, põis ja õlekõrs"

Ado Piirikivi
"Viisk, põis ja õlekõrs"
Tartu Eesti Kirjastus, 1943.
Pildid: Richard Kivit.

Üks minu lapsepõlve varasemaid raamatuid. Minu meelest oli tegu toredate reisisellidega. Mul oli lausa pisarateni kahju, kui põis enda lõhki naeris. Kuigi õigupoolest oleks pidanud ennastohverdavast õlekõrrest rohkem kahju olema.

Sõnad on peas vist kõigil, kes selle värsslooga kunagi kokku puutunud on.

* Ado Piirikivi oli õpetaja, ajakirjaniku ja luuletaja Ado Grenzsteini (5. veebr 1849 - 20. apr 1916) kirjanikunimi. Audrus köstri ja kooliõpetajana ning Tartus I (saksa) õpetajate seminari õpetajana töötanud Grenzstein asutas 1881. a ajalehe Olevik, mis kujunes üsna tähtsaks väljaandeks. Toimetas seda 1901. aastani, mil tõmbus avalikust elust tagasi ja lahkus Eestist. Suri Prantsusmaal ühes väikelinnas.

Esimest korda ilmus Piirikivi "Viisk, põis ja õlekõrs" tema kogumikus "Laulud ja salmid" 1888. a. Samuti trükiti see tema ajalehe Olevik 1889. aasta esimeses numbris.

"Viisk, põis ja õlekõrs" olevat tegelikult tema kaasaegseid tuntud tegelasi parodeeriv luuletus täiskasvanutele, aga sai menukaks lasteluuletusena. Seda on peetud vene rahvajutu muganduseks, kuid sarnast ainestikku kohtab ka teiste Euroopa rahvaste puhul.

Huvitav on ka, et suure keelehuvilisena pärandas Grenzstein meile hulga mõttesalme, millest omakorda on vist kõige tuntum: "Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi". Tema mõtles ka välja ja võttis kasutusele eestikeelse maleterminoloogia.