"Sõjasaladus" ja "Trummilööja saatus"

Arkadi Gaidar
"Sõjasaladus" ja "Trummilööja saatus"
Raamatust "Jutustused"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud L. Kurai.
Illustreerinud F. Vorotnikov ja I. Makarenko.

Üks esimesi raamatuid, mille kaudu mu lapsemällu kinnistusid kohanimed Krimm ja Kaukaasia, oli tõenäoliselt Arkadi Gaidari "Jutustused". Mitme jutustuse tegevus toimus just Krimmis. Eesti keeles ilmus see suur kogu veel Stalini ajal.

Raamat sisaldab jutustusi "Timur ja tema meeskond" ("Тимур и его команда", kirjutatud 1940. a ja sellest jutustusest kirjutan tulevikus siin blogis eraldi pikemalt, mistõttu sellel praegu rohkem ei peatu), "Sõjasaladus" ("Военная тайна", 1935), "Neljas blindaaž", "Helesinine tass" ("Голубая чашка", 1936), "Las valgustab!", "RSN" (РВС, 1926), "Tšuk ja Gek" ("Чук и Гек", 1939), "Trummilööja saatus" ("Судьба барабанщика", 1939) ja "Suits metsas" ("Дым в лесу", 1939).

Kõik need on kirjutatud suure sõja eel, seepärast on neis omamoodi revolutsioonilis-romantilises stiilis jutustustes palju juttu patriotismist ja kodumaa-armastusest, usust punaarmee võitudesse samuti. Lapsena ma mõistagi ei tulnud selle peale ja ka teadmisi ning kogemusi polnud. Olid lihtsalt põnevad jutud. Praegu, mil nende jutustuste kirjutamisajast on rohkesti vett merre voolanud, on neid ajaloolisest vaatevinklist üpris huvitav taas vaadata.

Sevastoopolit, Kiievit, Krimmi koos Arteki pioneerilaagriga jm praegu päevauudistes väga aktuaalseid kohanimesid kohtab eelkõige jutustustes "Sõjasaladus" ja "Trummilööja saatus". Neist esimeses sõidab energiline Natka Šegalova Krimmi parimasse pioneerilaagrisse puhkusele. Ta on kaheksateistkümneaastane ja ei aimagi, millised seiklused teda ees ootavad.

"Natkale, kes lapsest saadik oli harjunud suplema alati külmas ja kiirevoolulises jões, tundus ujumine soolaseis rahulikes lainetes imelikult kergena. Ta ujus kaugele. Küpressipargid, rohelised viinamarjaistandused, kõverad teerajad ja laiad alleed - kogu see laager, mis oli laotunud võimsa mäe nõlvale, paistis siit, merelt, heledana ja suurepärasena."

"Sergei pöördus ümber. Nähtavasti oli midagi juhtunud, sest ta lõi tuikuma. Ühel ja samal hetkel nägi ta vangitornide raskeid paasikuid, roostetanud ahelaid ja elutu Maritsa tõmmut nägu. Ja veel nägi ta tornide kõrval kuiva teravat rohtu. Ning sellel rohul lamas liikumatult, näoga allapoole ja kiviga meelekoha juures, Maailmarevolutsiooni Esimese Oktoobrilaste Rühma ratsanik - väike Alka.
Sergei sööstis juurde ja tõstis Alkat. Ent Alka ei tõusnud.
"Alka," palus Sergei peaaegu sosinal, "palun tõuse...""

"Trummilööja saatusel" aga oli suur mõju Arkadi Gaidari enda saatusele. Selle jutustuse peategelane 13aastane Serjoža jäi üksi: ta ema oli surnud, isa arreteeritud, võõrasema ära sõitnud. Poisi üksindust kasutasid ära kurjategijad, võimalik et spioonid. Jutustuse lõpus aga taipab poiss tõde ja takistab spioone nende kavatsuste elluviimisel. Ka isa vabaneb ennetähtaegselt.

Tol ajal ei kirjutatud Nõukogude massiteabevahendites arreteerimistest ja läbiotsimistest üldse. Et Gaidar seda oma jutustuses tegi ja tundis arreteeritule kaasa, see oli üsna ootamatu.

"Trummilööja saatus" pidi ilmuma järjejutuna üleliidulises väga suure trükiarvuga pioneerilehes Pionerskaja Pravda, seejärel ajakirjas Pioner ja siis eraldi raamatuna. Kui selle esimesed peatükid aga 1938. a novembris ajalehes ilmusid ja need ka raadios ette loeti, kaebas keegi Gaidari peale. Jutustus keelati ära, hävitamisele kuulusid ka Gaidari teised seniilmunud raamatud. Kuid kolm kuud hiljem saatus pöördus, Gaidari autasustati ordeniga ja hävitatud raamatute asemel otsustati välja anda uued, "Trummilööja saatus" ilmus 1939. a raamatuna.

Siia aga panen ma lihtsalt ühe lõigu tolleaegse Kiievi kohta, kus toimus osa "Trummilööja saatuse" tegevusest:

"...ärkasin vagunikupees alles siis, kui me selgel soojal hommikul mingisugusele ennenägematult kaunile linnale lähenesime.
Mürinal kihutasime üle kõrge raudsilla. Meie all voolas taevassinine jõgi, millel ujusid suured valged ja helesinised aurikud. Oli tunda vaigu, kalade ja vesitaimede lõhna. Kisasid hallid valgerinnalised kajakad - linnud, keda ma nägin esimest korda elus. /- - -/ 

Mäel, järsaku kohal, aga kuhjusid paleedena näivad valged hooned ning heledad, suursugused, tornid. Ja kui meie lähenesime, siis nemad keerasid, asetusid poolpöördesse ja vaatasid üksteise tagant üle võimsate kivist õlgade ning sädelesid helesinise klaasiga, hõbedaga ja kullaga.
Onu võttis mu õlast kinni.
"Mu sõber! Oled sa kangestunud või totraks jäänud? Mina hüüan, sakutan... Pane asjad kokku."
"Mis see on?" küsisin ma otsekui poolunes ja osutasin käega akna poole.
"Ah see? Seda kõike nimetatakse Kiievi linnaks." /- - -/

Kas pimestas inimesi lõunamaine päike või olid kõik riietatud teisiti kui põhja pool - kirevamalt, lihtsamalt, kergemalt, - igatahes näis mulle, et kogu linn sumiseb ja naeratab.
"Kiievlased!" muigas onu, pühkides taskurätikuga laupa. "See on säherdune rahvas! Teda võid peksta, tema aga tantsib ikka edasi!""

Аркадий Гайдар "Военная тайна" (1935); "Судьба барабанщика" (1939).