„Suur onu ja väike vennapoeg“

August Jakobson
„Suur onu ja väike vennapoeg“
Eesti rahva muinasjutte ja muistendeid.
Eesti Raamat, Tallinn 1972.
Illustreerinud Vive Tolli.
Motiivid võetud Matthias Johann Eiseni „Rahvaraamatust“ (I-V).

Mina lugesin lapsena selle kogumiku esimest trükki, aga siinsete piltidega väljaanne on ära loetud juba järgmise põlvkonna poolt. Sisaldab ligi 40 vahvat juttu, mille ümbertöötamisega tegi Jakobson küll ühe ütlemata hea teo, sest vaevalt lähevad lapsed oma algatusel Eiseni „Rahvaraamatut“ lugema, ümberjutustused aga pakkusid põnevat värskendust iga pere lugemislauale.

Neis lugudes sai seakarjane Mihkel kuningaks, Vana-Jaagup tüssas surma, sulane pidas koera ametit; sai kohtuda virmaliste, krattide, haldjate, argpüksist kolli, varastaja tondi ja töökate maa-alustega.

Sai käia lolle otsimas ja sel teekonnal näha, kuidas liiga lühikeseks saetud palki püüti pikemaks venitada ja kuidas lehma püüti kogu külarahva kaasabil mööda kitsast redelit katusele saada, et ta võiks seal kasvama hakanud rohu ära süüa.

Ja veel:
„Perepoeg rändas edasi. Mõne aja pärast,  kord õhtul jõudis ta tallu, kus parajasti einestati. Pudrukauss seisis toas laual, piimavitsik aga aidas, üle suure õue. Ja nõnda jooksid kõik nobedasti edasi-tagasi – kes pudruga toast aita piima järele, kes tühja lusikaga aidast tuppa pudru järele.
Perepoeg naeris ja hüüdis:
„Oi-oi, teid lollikesi küll! Viige piimavitsik kah tuppa, siis pole teil tarvis nii palju vaeva näha!“
„Õige küll!“ hüüdsid sööjad ning tegidki nõnda. Ja ka see oli hea nõu.“

Lisaväärtuseks on raamatule Vive Tolli vaimukad pildid, millest mõne näite siia veel lisan.

„Merel on väsinud kured“

Oktoobri sügisluuletus on Juhan Saarelt. Minu noorusajal väga populaarne ja küllap paljudel senini peas, kui mitte täielikult, siis mõni rida ikka.

MEREL ON VÄSINUD KURED

Juhan Saar

„Kured on väsinud ära

ja ühtegi laeva ei ole.“

                „Kus?“

„Merel.“

                „Kas tõesti vaid sellepärast

                sa nõnda nutune oled?“

„Kuid kured ju väsivad, isa?“

                „Poiss, pühi põselt see pisar!“

„Kuid järsku ei leia nad laeva?“

                „Poeg, ära end asjata vaeva!“

„Kuid ära on väsinud kured.“

                „Peast viska see väikene mure!“

„Ma kardan …“

                „Mida?“

„Et keegi neist upub ja sureb.“

                „Ei usu! Nad leiavad laeva

                ja puhkavad mastide tipus.

                Jää magama! Tähed on taevas

                ja kuu akna taga, näe, ripub.“

„Kas kindlasti, isa, sa tead, et …“

                „Jah, tean.“

„Kui hea …“

Ja juba padjale langebki pea.

Kuid merel on väsinud kured

ja asjata otsivad laeva.

Oi, suured ja väikesed mured!

Oi suurte ja väikeste vaeva!

/„Sõnarine. Eesti luule antoloogia“, 4./

Luuletuse blogisse paneku ajendiks sai tõik, et lindude rändekaardilt on alates 7. oktoobrist puudu elumärgid Karulast lõunamaale lendava noorkure Päike kohta. Ta jõudis oma esimesel pikal rännuteel Kreekasse Vahemere äärde ja arvatavasti võttis suuna otse üle mere Aafrikasse. On võimalik, et tema raadiosaatja lihtsalt ei tööta või pole sealkandis levi, kuid on ka halvem võimalus, et meri võttis oma. Looduskalender.ee must-toonekurekaamerast sel suvel jälgitud kureperekonna pea Karl on jõudnud Lõuna-Sudaani, kahest ülejäänud pojast on Maru alles Ukrainas, Karula aga Türgis. Kurepere emmest Katist, kel pole raadiosaatjat, saame teada uuel kevadel, kui ta Eestisse naaseb.

Siinne pilt on „Tütarlapse ...“ blogis varem olnud. See on pärit Oksana Ivanenko raamatust „Kurekese teekond“ (1948) ja sobib Juhan Saare luuletusega hästi. Pildi on loonud kunstnik Ott Kangilaski.
Vt: http://tutarlapslinnast.blogspot.com/2013/09/kurekese-teekond.html