AABITS

AABITS
L. Alttoa ja H. Raigna
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.

Kindlasti kuulub lapsepõlves loetud raamatute hulka aabits. Sestap veidi juttu ja mõned pildid minu omast, mis üsna kapsastunud on.

Lugeda oskasin mitu aastat enne kooliminekut, seepärast polnud mul aabitsaga mingit muret. Kirjutamist alustasime i-tähest, mida tegime ilukirjavihiku esimese lehekülje täie. Viisnurksulega nr 1 polnud kuigi meeldiv kirjutada, aga hakkama ma sain. Kui kõik puhtalt ja korralikult valmis oli, libises mu pikk pats õlalt ettepoole ja maandus otse vihikulehele, vedades sinna veel kuivamata tähtedest pikad inetud jäljed. Ilukirjaga ei sobinud need kokku. Hindeks sain "kolme" ja lisaks veel tõrelda hooletuse eest, mis mind täitsa kurvaks tegi.

Õ-tähega seoses meenub, kuidas kordasime kogu klassiga kooris õ-ga algavaid sõnu, kõiki kolm korda. Mulle see meeldis ja kui ütlesime "õnn", lisasin suure hooga veel neljandagi - hõisates üle terve vaikseks jäänud klassi. Õpetaja pahandas ja pani mind karistuseks püsti seisma. See oli elus esimene kord, mil ma suure õnne eest karistada sain. Järgmised korrad pole ka tulemata jäänud.

Aabitsa alguspildil tulevad lapsed kooli - tüdrukutel tumesinised kleidid ja valged põlled. Esimeses klassis oli ka minul tumesinine vormikleit, aga põll oli eestlastel must. Koos valge krae ja kätistega oli värvikombinatsiooniks sini-must-valge. Aga ju vist tabati haridussüsteemis või veel kuskil kõrgemal ära, et selline värvide kooskõla nõukogude koolis pole paslik. Teises klassis olid meil kohustuslikud pruunid vormikleidid, valget n-ö üleliidulist põlle meile siiski peale suruma ei hakatud.

Aga viksi koolilapse rõivastus pidi enam-vähem niisugune välja nägema, nagu siin kõrval pildil.

Selleks ajaks, kui septembris esimesse klassi läksin, oli Stalin juba surnud. Aga aabits oli ladumisele antud jaanuaris 1953 ja trükkimisele märtsis. Ning Stalin on selles aabitsas veel täiesti elus. Silbitamist õpetati lookese "Õpime laule" järgi.

Veel hoidsid Stalini teemat ülal tollases massimeedias levinud foto, millel vuntsidega mees Lenini mausoleumi tribüünil hoidis süles väikest suure valge lehviga tüdrukut; lisaks luuletused "Stalin meie südameisse jääb" ja "Armsale Stalinile", Leninit ei unustatud samuti: "Suur Lenin - ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea..."

Õnneks oli meil mõistlik õpetaja, range vanem daam, kes nõukogude ideoloogiasse arvatavasti kuigi soojalt ei suhtunud ja meid nende kohustuslike Stalini-Lenini-luuletustega ei koormanud. Rohkem huvitas teda meie kirjutama õpetamine. "Karu-taat maiustamas" oli aga meil kõigil peas. Ja "Naerist" meeldis meile ka lugeda ning selle maast sikutamise mängu mängida.

Aabitsa illustraatorit ma ei tea - küllap olid pildid tehtud üsna täpsete üleliiduliste ideoloogiliste suuniste järgi, ometi aimus nende eklektilisuse juures kohati ka midagi Eestile omast.

"Alustan kooliteed"

Enam pole kuigi palju jäänud - esimene september tuleb iga päevaga lähemale. Võib-olla ikka veel natuke niisugune:

ALUSTAN KOOLITEED
Kaarel Korsen

Nüüd ma juba
käisin koolimajas,
juba ostetigi
mulle raamatud!
Triipudega mütsi
oli ka veel vaja -
nüüd on müts
ja on ka palju muud.

Ainult öeldi,
kui mind mütsis nähti:
"Ära klassis
seda hoia peas."
Mõistsin:
koolitöö, mu amet,
on nii tähtis, et ta ees
ka selle mütsi
maha võtma peab.

Õpetaja näitas klassi,
tahvli juurde lähen. Küsib:
"Oma nime
kirjutada oskad sa?"
Tahvel suur
ja nimeks kulub ruumi vähe -
selle ühte nurka
päris kadus ta.

Õpetaja ütleb:
"Harjumatu asi,
pole ime...
Nimedega juhtub
mõnda eluteel.
Õpid
ja ehk teised
märgivad su nime
kord sest tahvlist
suuremaltki veel..."
/"Jutupaunik II", Tallinn 1962./

"Jutupaunik 1969"

"Jutupaunik 1969"
Eesti Raamat. Tallinn 1969.
Koostanud Heino Väli.
Illustreerinud Silvi Väljal.

Kui eelmised "Jutupaunikud", millest siin kirjutanud olen, olid minu lapsepõlvelugemine, siis see, 1969. a ilmunu, oli juba mu järeltulija oma ja on ka üsna "ära loetud". Ju siis oli huvitav.

Endiselt on koostajaks väsimatu Heino Väli ja kogumik on võrreldav kõige esimese "Jutupaunikuga" nii mahukuse kui ka kirjaniketutvustuste lisa poolest. Kirjutajateks on endiselt meie lastekirjanike paremik. Seepärast oli raamatus lastele palju põnevat ja meeldejäävat lugemist.

Välimuselt on raamat üsnagi rahvuslik, seda eelkõige tänu Silvi Väljali värvikale esi- ja tagakaanele ning tekstirühmitusi tähistavatele suurtele illustratsioonidele. Ka muud pildid on toredad.

Minu blogi lugejad olid selle kogumiku ilmumise ajal enamasti just selles vanuses, kellele "Jutupaunik 1969" mõeldud oli. Võib-olla tuletavad illustratsiooninäited teile meelde sellest raamatust saadud muljeid.

Vaata ka:
"Jutupaunik 1.", 1958.
"Jutupaunik II", 1962.

Nüüd hüppasin küll üle "Jutupauniku III", 1965, aga sellest kirjutan kunagi lähitulevikus.

"Pavlik Morozov"

Vitali Gubarev
"Pavlik Morozov"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Tõlkinud B. Kuusberg.
Illustreerinud B. Lebedev.

Ei mäleta, et see kooliealiste nooremale ja keskmisele põlvkonnale mõeldud jutustus mulle meeldinud oleks. Aga Pavlikust kui kangelaspioneerist räägiti mu lapsepõlves palju ja mitte nii, nagu on nüüd kirjas Wikipedias ja hilisemates raamatutes.

Vt eestikeelses Wikipedias;
Pikemalt ja põhjalikumalt venekeelses Wikipedias.

Pavlik sündis 14. novembril 1918 Gerassimovka külas Venemaal. Tapeti sealsamas 3. septembril 1932. Sisuliselt oli ta kurva saatusega poiss, kelle elu väga suuresti mõjutasid klassivõitlus, proletariaadi diktatuur, kolhooside loomise meeleolud, ühiskonnas tol ajal valitsenud olud ja vaated. Lapsed on kergesti mõjutatavad. Teistsugustes tingimustes võinuks Pavlikust hoopis teistsugune inimene kasvada. Või kas me täpselt teamegi, vaatamata sellele, et poisist palju kirjutatud on, missugune ta tegelikult oli - kirjutatu kõigub nagu pendel kahte äärmusse.

Näiteks räägivad kangelaspioneerist kirjutamise ajastu jutustused ja artiklid, et Pavlik oli Gerassimovka kooli parim õpilane, nüüd aga kirjutatakse, et olnud hoopis vastupidi, poisil olevat olnud puudeline mõistus ja õpiraskused.

"Isa suudles poissi oma märgade huultega ja lükkas ta ette viinaklaasi:
"Joo, pojuke, isa eest! Isa terviseks!"
"Ta ei või, onu Trofim: ta on pioneer," irvitas Danila."

---
""Isake!... Mis sa teed, isake!"
Poiss nägi, kuidas märjas vihmakuues tundmatu tõmbus nurka. Isa ajas end ehmunult püstakile.
"Paška?"
"Mis sa teed?" Pavel nuuksatas valjusti.
"Noh, olgu, olgu..." toibus lõpuks Trofim.
"Millega sa kaupled, isake? Kus su südametunnistus on?"
"Vaiki!"
"Ei hakka ma vaikima, isake! Ei hakka, ei hakka vaikima!"
Trofim kargas püsti ja jäi pojale raevust või joodud viinast segaseks muutunud silmadega üksisilmi otsa vahtima.
"Ma sulle näitan, kuidas sa ei hakka vaikima!"
Ta tormas poja kallale ja lõi selle ühe hoobiga jalust maha."

---
"See pole tõsi," ütles õige vaikselt Pavel. "vaadake, ta viskas sinna... seltsimees Dõmov, vaadake... need tõendid..."
Trofim väristas heitunult peaga ja karjatas:
"Ta valetab!"
"Neid tõendeid... annab isake raha eest, väljasaadetud kulakutele."
Trofim vajus lootusetult pingile.
"Isa annad ära, nurjatu!"
Pavel hüüatas lämbudes pisaratest:
"See oled sina... kes annab nõukogude võimu ära, isake!""

Siis aga hakkab Pavliku vanaisa koos kolhoosivastaste viljavarjajatega tegutsema, Pavlik ei lepi sellega. Vanaisa lubab ta ära tappa.

Kui Pavlik koos noorema venna Fedjaga soo peale jõhvikale läheb, tulebki selleks sobiv juhus. Vanaisa tapab koduteel oleva Pavliku, Danila aga Fedja...

Gubarevi jutustuse lõpp on poiste surmast hoolimata reipalt propagandistlik, püüdes sisendada, et Pavliku hukk ei olnud asjatu, vaid seda läks vaja sotsialismi- ja kommunismiehitamiseks.

* Vitali Gubarev (1912-1981) oli nõukogude lastekirjanik. Hulk aastaid oli ta ülisuure tiraažiga ajalehe "Pionerskaja Pravda" peatoimetaja. Tuntuks sai ta Pavlik Morozovi elukäigust ja hukkumisest kangelaspioneeri legendi loojana, kirjutades sel teemal alates 1933. aastast mitu jutustust ja näidendi. Neid avaldati nii NLiidus kui ka välismaal, kuid nende väljaanded erinevad nii sündmuste kujutamise kui ka teoste ülesehituse osas.
Gubarev on kirjutanud ka ulmet: "Kõverpeeglite kuningriik", "Reis Hommikutähele" jt.

Виталий Губарев "Павлик Морозов" (повесть, 1947).