„Kuldvasikas“

Enn Kippel
„Kuldvasikas“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Kujundanud Ants Viidalepp.

Enn Kippeli ajalooline noorsoojutt „Meelis“ oli koolis kohustusliku kirjandusena nii üksipulgi läbi arutatud, et „Kuldvasika“ teise trüki ilmumise ajal 1957. a ei kahelnud ma hetkekski, et ka see peab lastele ja noortele mõeldud olema. Aga võta näpust, romaan „Kuldvasikas“ (1939) oli siiski juba suurema elukogemusega inimeste lugemisvara.

Lembit Remmelgas oli „Kuldvasikale“ küll ka ajastu vaimus järelsõna kirjutanud, milles autorit ja tema loomingut tutvustas. Ta lõpetas selle nõnda: „Käesoleva väljaandega astub lugeja ette Enn Kippeli romaan „Kuldvasikas“. Ja selleski peegelduvad E. Kippeli  kirjanduslikud nõrkused ning puudujäägid, on selleski naturalismi sugemeid, lamedust. Kuid peamine „Kuldvasikas“ on selle näitamine, kuidas raha kapitalistlikus ühiskonnas muserdab inimest, loomastab teda, on selliste pahede allikas, mis on lahutamatud ja omased kodanlikule korrale, olid lahutamatud ja omased ka kodanlikule Eestile.“

Kingseppmeister Üril on rahahädas. Seda ei jätku üüriks, naise ravirahaks ega laste jaoks, võlgu on ta nii meierile kui ka pagarile, laenatagi ei taha talle keegi, sest vanad võlad on maksmata. Mehed ahvatlevad teda viinakörti sööma, et kui seda suurel hulgal pintslisse pistab, siis saab raha ja vanad võladki andeks, kuid seegi ettevõtmine lõpeb kehvasti. Ja siis, kui kõik on täiesti untsus, ilmub Ürila juurde korraga kohalik postkontori ülem ja annab talle teada, et ta on võitnud klassiloterii piletiga kaks miljonit...

Kergelt tulnud raha kipub kergesti kaduma, eriti kui selle laiaks löömisele kõikvõimalikke kaasaaitajaid on. Nii juhtub ka Ürilaga, kes loomu poolest on üsna mõjutatav inimene.

Vaimustunud ma sellest raamatust polnud, aga üks episood kiilus end mällu igaveseks. Mulle meeldisid need leheküljed, kus Üril peab peldiku tühjaks tegema ja selle sisuga kapsamaad rammutama. Meister Meos lubab Ürilale oma pürotehnikuoskustega appi tulla, sest tal olevat lõhkeainetega töötamise tunnistuski olemas. Laeng virutavat lampkasti põhjast „kauhti kõik välja otsemaid kapsapeenardele otsekui suure kopaga visates“.

See oli lapsena lugedes vahva kirjeldus:
„... kostis vali kärakas, mis pani jalgealuse võbisema, kuna roojakastist paiskus tuld, suitsu, vedelat ja paksu segamini koos. Hetkeks näis ümbrus muutuvat otsekui mustaks, sest kogu väljakäigukoha sisu lendas üles taeva alla, kuna aga naised jooksid kisades tuppa. Ja siis hakkas ülevalt sadama mustust ning kogu alev otsekui külvati sellega üle. Mehed aga seisid jahmunult õuel, ise samuti roojaga koos.“

Praegugi ajab naerma, kuigi mu pika elu jooksul on sarnaseid lustakaid episoode olnud veel paljudes raamatutes ja kinolinal.

Tõsisemalt on „Kuldvasikat“ lahatud blogis „Kirjanduslik päevaraamat (2014 - ....)“: http://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com.ee/2015/02/enn-kippel-kuldvasikas-1939.html

* Enn Kippel (aastani 1935 Eduard Ferdinand Kippel; 16. veebruar 1901 – 15. veebruar 1942) oli eesti kirjanik. Nõukaajal olid paljud tema teosed keelatud nendes kirjeldatud venevastase võitluse tõttu.