"Lipud tornidel"

Anton Makarenko
"Lipud tornidel"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1954.
Tõlkinud J. Pedari.

"Lipud tornidel" ilmus eesti keeles enne, kui Makarenko tippteos "Pedagoogiline poeem" (e. k 1957). Nii lugesingi ma varem seda, milles juttu Makarenko pedagoogilise tegevuse hilisematest aastatest,  ja hiljem seda, mis tema kasvatusmeetoditele põhja alla pani. See oli võib-olla isegi suur vedamine, sest "Lipud tornidel" on kergem ja juturaamatulikum, varasem tutvumine mõneti raskepärasemalt kirja pandud "Pedagoogilise poeemiga" oleks mind ehk Makarenko juurest eemale peletanud, aga nii sain tema tööst ja seisukohtadest hea ning põhjaliku pildi. Blogis kirjutangi neist raamatutest lugemise järjekorras.

Makarenko paelus mind. Pani mõistma, et iga inimlapse saatus sõltub sellest, kas tal on kedagi, kes temast, tema arengust hoolib.

"Lipud tornidel" algab lausega: "See lugu algas esimese viisaastaku lõpupäevil" ja saab otsa siis, kui on tapetud Kirov. Nüüdislugeja võib raamatut ülepolitiseerituks pidada ja seda see ongi, aga eelkõige on see teos just hoolimisest. Sellest, kuidas eluheidikutest lapsi püüti kasvatuse, töö ja õpingute kaudu eneseteostusele juhatada.

Tegelased on väga erinevad, alates 12aastasest saapapuhastajast Vanja Galtšenkost, temast neli aastat vanemast igas olukorras toimetulevast Igor Tšernjavinist, lõbutüdrukuks alandunud Vanda Stadnitskajast ja vargapoisist Griška Rõžikovist. Kes varem, kes hiljem jõuavad nad kõik kolooniasse, kus peavad hakkama elama alludes distsipliinile, leidma ühise keele ülejäänud kasvandike ja koloonia õpetajatega, hakkama õppima ja tööle. See ei ole sugugi kerge, kõigil ei õnnestugi, aga nende kujunemisteid on raamatus huvitav jälgida, samuti kui Makarenko mõtisklusi pedagoogikateemadel.

"Aleksei Stepanovits vaatas Igorile silma ja Igor nägi, et juhatajas ei ole midagi külma, midagi, mis oleks igavavõitu: tal oli elav, nõudlik nägu. Igor vastas:
"Jah, saan aru, seltsimees juhataja."
"Ahaa! See on juba parem. See on palju targemini öeldud. Nüüd veel üks küsimus: oled sa hea seltsimees?"
Aleksei Stepanovitši silmad vaatasid nüüd irooniliselt, nagu oleks ta oma küsimusega tahtnud teist sisse vedada. Ja seepärast kordas Igor küsimust:
"Kas ma hea seltsimees olen?"
"Jah. Hea seltsimees... või kuidagi nii keskelt läbi?"
"See küsimus oli Igorile õieti öelda kerge küsimus ning ta vastas enesekindlalt ja meelsasti:
"Jah, ma võin ütelda: halb seltsimees ma ei ole.""

"Alles hiljuti oli ta ise vabanenud kõige põhilisemast "pedagoogilisest pahest" - veendumusest, et lapsed on ainult kasvatuse objektiks. Ei, lapsed on elavad elud, imekaunid elud ning sellepärast tuleb neisse suhtuda kui seltsimeestesse ja kodanikkudesse, tuleb näha ja austada nende õigusi ja kohustusi, õigust rõõmule ning vastutuse kohustust. Ja siis esitas Zahharov neile viimase nõudmise: ei mingisuguseid ebakohti, mitte ühtegi laostumise päeva, mitte ühtegi peataoleku momenti! Nad vastasid ta rangele pilgule naeratusega: ka nende kavatsuste hulka ei kuulunud laostumine."

Huvipakkuvad on ka raamatu lisad: Makarenko sõnavõtud kohtumisel lugejatega 1938. a,  kus ta rõhutas, et "kõik, millest raamatus "Lipud  tornidel" on kirjutatud, on kõige täiuslikum tõde... säilitatud on sündmused ja kõnelusedki", ning ei maksa teda süüdistada ilustamises; avalik kiri kirjanduskriitik F. Levinile ja teine avalik kiri juba pärast Makarenko surma tema õpilastelt Literaturnaja Gazeta toimetajale - kõik need dokumenteerivad võitlust, mida Makarenkol tuli pidada oma kasvatussuundade eest, aga ka õiguse eest kujutada õnnelikke ja ilusaid inimesi. Neid soovitan lugeda kõigil, keda too ajastu huvitab.

* Anton Makarenko (13. märts 1888 - 1. apr 1939) oli õpetaja ja kirjanik, kasvatusteooria kujundaja. Pärast 1917. a oktoobrirevolutsiooni tegeles ta nn raskesti kasvatatavate lastega (pärast Kodusõda orbunud lapsed, kodutud, tänavalapsed jm eluheidikud), rajades neile kolooniaid ja kasvatusasutusi. Tuntuimad neist on ja tema elutööks kujunesid Gorki-nim koloonia Poltaavas ja Džeržinski-nim koloonia/töökommuun Harkovis. Makarenko kasvatusmeetodite üle on palju vaieldud, kuid need kandsid üsna head vilja: paljud tema kasvandikud omandasid hea hariduse ja said hinnatud tööinimesteks.

1914. või 1915. a kirjutas Makarenko oma esimese jutustuse ja saatis selle hindamiseks Maksim Gorkile, kes pidas kirjutatut nõrgaks. Pärast 1925. a tehtud külaskäiku kolooniasse soovitas Gorki Makarenkole uuesti kirjutamisega alustada ja hindas kõrgelt tema "Pedagoogilist poeemi" ("Педагогическая поэма", 1925-1935). Siitpeale jätkas Makarenko kirjutamist kuni oma surmani, väljendades raamatutes oma pedagoogilisi tõekspidamisi ja kogemusi. Fotol on Anton Makarenko 1920. aastatel.

Vaata ka „Pedagoogiline poeem“

Антон Макаренко "Флаги на башнях" (1938).

EDIT: Seda teksti olen kasutanud artikli "Pedagoogiline kultusraamat ja selle järjed" (Õpetajate Leht, 4. märts 2016) kirjutamisel. Vt http://opleht.ee/29881-pedagoogiline-kultusraamat-ja-selle-jarjed-3/