„Metsõunapuu“

Novembriluuletuseks valisin mõned värsid Minni Nurmelt, kel oktoobri lõpus sajas sünniaastapäev oli.

METSÕUNAPUU
Minni Nurme

Metsõunapuu kasvama hakkas, kus juhtus,
juur kiilus end kivide vahele,
ei longunud lehed, kui sadu neid uhtus,
ka pidasid vastu nad rahele.

Jää kõlises võtmena pakase taskus,
metsõunapuud tuisuhood räsisid,
ta tüvele luigena lumehang laskus,
koort oksadelt jänesed näsisid.

Latv kevadel laotas nii pillavalt õisi,
et lõkendas põleva põõsana –
puu puhkes, just nagu vaid puhkeda võisid
metsõunapuud värske ja rõõsana.

Metsõunapuu visadust aednikki märkas,
pilk rõõmsalt jäi puuvõral puhkama:
häid vilju, kui pookida oksi, siin tärkab,
suur elujõud jääb temas uhkama!

(Kogust „Metsõunapuu“,
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1963)

Selle väikese kogu on kujundanud ja illustreerinud Enn Põldroos, kellelt ka pildinäiteid siia panen.

* Minni Katharina Nurme (30. okt 1917 – 22. nov 1994) oli kirjanik ja tõlkija. On kirjutanud romaane, jutte ja luulet. Foto: EKBL, 1975.  > > >

Lapsena teadsin ma teda peaasjalikult Harriet Beecher-Stowe'i „Onu Tomi onnikese" tõlkijana, aga tema luuletused hakkasid mulle meeldima teismeeas, eriti muidugi värsid armastusest. Näiteks samuti „Metsõunapuus“ ilmunud väga lihtne lühiluule:

* * *

Arm võib kaugele ulatada…
Rauda kokku võib sulatada, –
aga ei kustunud tulest
sularauda tule.

* * *

Teineteise õnnetuks teeme –
ometi meis on õnneseeme.
Mitte, et seemne viis varas, –
külviks ehk aeg polnud paras.

* Enn Põldroos (sünd 21. mai 1933) on maalikunstnik ja kirjanik. Vaata tema veebilehte: http://poldroos.com/