23/12/2019

„Jaan Saul“


Leenu Siimisker
„Jaan Saul

Monograafia.
Eesti Raamat. Tallinn 1972.
Kunstiliselt kujundanud Peeter Mudist.

Selle monograafia peategelase sünni-aastapäev on esimesel jõulupühal. Aga elas ta peaasjalikult ajal, mil jõulude pidamine oli põlu all. See elu ei olnud pikk, sest Jaan Saul suri juba 29aastasena, aga ta jäi paljudele meelde. Suurepärase näitlejana nii teatris kui filmis, lavastajana, „noore vihase mehena“ nende sõnade parimas mõttes.

Minu põlvkonna raamatulugejad olid väga tänulikud Leenu Siimiskerile, et ta Jaan Sauli eluloo ja tema kirja- ja päevikukatked raamatuks tegi. Niisuguseks, mis köitis lugejate südamed, sest nad olid Jaan Sauli hinnanud ja tema käekäiku jälginud. Saatesõnast:

„Meenutagem korraks 1966. aasta südasuve: kuum, kaunis, päikeseline. Ja sinna sekka ootamatu pikseraksatusena: 3. juulil suri pärast pikaajalist rasket haigust Jaan Saul, alles mõne aasta eest lootusrikkalt oma loomingulist teekonda alustanud noor inimene, Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri näitleja ja lavastaja, Eesti NSV Teatriühingu juhatuse liige..."

Siimiskeri sõnul sündis selle raamatu koostamise idee aimusest, et „t õ d e  i n i m e s e s t on saanud meile niisama vajalikuks, nagu oli inimene ise, kui ta oli veel meie keskel.“

Leenu Siimisker oli väga hea kirjutaja ja püüdis mõista Jaan Sauli olemust. Tema raamatusse ei saanud Jaan Sauli kohta päris kõike kirja panna, sest ajastu oli selline, aga see, mis kirja sai, võeti lugejate poolt kaasaelamise ja arusaamisega vastu. See raamat kujunes minuvanustele meie nooruses tähtsaks.

Niisiis sündis Jaan Saul 25. detsembril 1936. Oma vanematelt, Linda ja Voldemar Saulilt päris ta muusika-ande, lapsepõlvemängudes ahvatles ta poisteväge teatritegemisele, siis jälle tegi värsse, tegeles spordiga, otsis esimestele eneseavaldustele õiget suunda. Elas üle sõja-aastad. 1951. a haigestus sarlakite tagajärjel südamereumasse.  „Lisaks reumale on tegemist tõsise südameklapirikkega. Ja arstiteadusel polnud tolleaegse taseme juures ei ühe ega teise jaoks radikaalset ravi. Pärast kolm kuud kestnud haiglasviibimist tuleb 15aastane poiss koju lootusetu reumahaigena. Algab noore inimese varjatud tragöödia.“

Monograafia jaguneb osadeks: „Inimesest keskkoolipingis“, „Kas Tartu ülikool või Tallinna konservatoorium?“, „Melpomene jüngriks“, „Noore näitlejana vanas „Vanemuises““, „Moskva – Kõrgemad Kinorežissööride kursused“, „... ja tähtsaim – Noorsooteater tuleb!“, „Tšehhis ja seitsmendas vabariigis“ ja „Viimne vaatus“.

Aga ma ei hakka neid noore inimese kujunemise ja tegutsemise aastaid siinkohal kirjeldama, sest monograafias on seda tunduvalt paremini tehtud, kui suudaksin mina. Soovitan lugeda – lugeda eriti sel põlvkonnal, kes Jaan Sauli veel mäletab, aga kindlasti ka sel põlvkonnal, kes temast ehk midagi ei tea.

Jaan Saul on kirjutanud:
„Seni, kui tunnen, et on liiga vähe ilu me ümber, et on puudus heast ja kaunist kui õhust, seni räägin ma ikka ja alati sellest, mis häirib, mis määrib, mis segab. Ei, mu arm, see pole sellest, et ma ei märkaks ilu, ei tahaks näha seda. Väga tahan ja näen. Kuid teda on vähe. Ja on vaja kõrvaldada kõik, mis teda varjab. Ja ma tahan olla üks kõrvaldajaist, nii hästi-halvasti, kui seda suudan.
Aga andestamatu on hoolimatus, pessimism, alandlikkus, tarbetu varjutõmbumine.
Usun kõigele vaatamata inimese heasse algesse, sellele rajan elu.
Elumõte ongi raskuste trotsimises, isegi ignoreerimises.“


Raamatus on ka rohkesti fotosid, kuid kahjuks ei ole selle aja trükitehnika tasemel ja pildid on liiga väikesed. Seetõttu otsisin siia internetist lisaks ka kaadri filmist „Vihmas ja päikeses“ (1960), kus Jaan Saul mängis peaosalist Jaak Riita ja Larissa Lužina oli Lissi osas. Lužinast sai hiljem kuulus näitlejanna, aga Lissi oli tema esimene peaosa filmilindil.


* Leenu (Helene) Siimisker (27. detsember 1924 – 27. november 2012) oli eesti kirjandusteadlane, kirjandus- ja teatrikriitik, üks peamisi Tammsaare-uurijaid. Lugejate hulgas väga populaarne; tema kirjutisi oodati alati suure huviga ja nende üle vaieldi ning neid tsiteeriti vestlustes palju.

11/12/2019

„Gulliveri reisid“


Jonathan Swift
„Gulliveri reisid“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Inglise keelest tõlkinud Leo Anvelt.

See vankumatult maailmakirjanduse klassikasse kuuluv teos on esivanemaks kõikidele tänapäeva fantaasialugudele, iseäranis neile, milles riigikorda ja usuelu kirjeldatakse. Korruptsioon lokkab endiselt, seadused vajavad kriitikat, inimkond pakitseb veidrustest. Satiirikuna oli iirlane Jonathan Swift terav ja sarkastiline. Tegelaskond on omapärane ja põnev. Kuid mina olen seda alati pidanud rohkem poiste- kui tüdrukuteraamatuks ja kooliaastatel seda lugedes erilist naudingut ei saanud.

Illustratsioonid on põnevad, aga nende autorit ma ei tea – raamatus pole pildimeistrit nimetatud.

„Gulliveri reisid“ („Gulliver's Travels“ 1726; algse täieliku pealkirjaga „Travels into Several Remote Nations of the World. In Four Parts. By Lemuel Gulliver, First a Surgeon, and then a Captain of Several Ships“) kirjeldab Gulliveri nelja reisi. Osadeks vastavalt siis:
Teekond Lilliputti;
Teekond Brobdingnag'i;
Teekond Laputasse, Balnibarbi, Luggnagg'i, Glubbdubdrib'i ja Jaapanisse;
Teekond Hiihnhmide maale.
Kõik edasi antud nii, nagu tollastele maadeavastajatele ja meresõitjatele kombeks, pikituna kõikmõeldavate seiklustega.

Esimene osa, lilliputtide hulka sattumine ja sealne  elu-olu meeldis mulle lapsena lugedes kõige rohkem ja seda oli ka kõige lihtsam ette kujutada. Laevaarst Gulliveri juukseidpidi maa külge köitnud lilliputid osutusid nutikateks ja kasutasid Gulliveri ära sõjas naaberriigiga.  Naabersaare Blefuscuga kaua kestnud sõja põhjustas asjaolu, et lilliputid tegid muna sööma hakates katki muna terava otsa, aga vaenlased Blefuscus muna jämedama otsa. Gulliver vedas võrguga ära kogu Blefuscu laevastiku. Aga nii mõnigi asi, mida Gulliver tegi, põhjustas lilliputtide hulgas ebasoosingusse sattumise ja tal tuli põgeneda.

Väidetavalt on lilliputtide osa satiir suunatud Inglise valitsuse ja kiriku vastu XVII sajandil ja XVIII sajandi algul, aga ka mitmete kindlate sellal tuntud isikute ja riigitegelaste vastu.



Ülejäänud kolm osa mind lapsena eriti ei paelunud, kuigi hiiglaste maa, hobuste ühiskond jms on kirjaniku sule läbi oskuslikult ja osavalt kirja pandud. Olen jõudnud arvamusele, et Gulliveri reisid polegi lastekirjandus, ega ka mitte noortele mõeldud, nagu enamasti seda sildistatakse. Lugejal peaksid olema mõningadki eelteadmised ühiskonna toimimisest ja poliitilistest ning majanduslikest mehhanismidest – need eelteadmised aitaksid raamatut nautida ja selle satiirilisusest aru saada. Mõista ehk ka seda, miks autor oma elu lõpul kaldus süngemeelsusse ega näinud inimsool olevat olulist ega sügavat mõtet.

Tekstinäiteid:
„Oma surnuid matavad nad pea ees hauda lastes, sest liliputlased usuvad, et nad kõik uuesti üles tõusevad üheteistkümne tuhande kuu pärast, missuguse perioodi jooksul maa (mida nad kujutlevad lamedana) kummuli pöördub, nii et surnud oma ülestõusmisel juba jalul seisavad. Nende õpetlased on aga ammugi selle doktriini absurdseks tunnistanud, kuid komme püsib veel ikka lihtrahva hulgas.“

„Ma ei tea, kas väärib tähendamist, et hiihnhmide keeles pole ühtki sõna selleks, mis väljendaks midagi paha, välja arvatud need sõnad, mis on tuletatud jähuude inetusest või halbadest omadustest. Nii siunavad nad mõne sulase rumalust, mõnd lapse hooletust, jalga kriimustavat kivi, pidevat halba ilma ja muud sellesarnast epiteet
jähuu lisamise abil. Näiteks hhnm jähuu, vhnaholm jähuu, ilnhmndvihlma jähuu, ja halvastiehitatud maja inholmhnmrohlnv jähuu.“

* Jonathan Swift (30. november 1667 – 19. oktoober 1745) oli iiri ingliskeelne kirjanik, satiirik, esseist ja anglikaani kiriku vaimulik, kelle teosed algselt ilmusid pseudonüümide all (nt Lemuel Gulliver) või anonüümselt.
Kirjaniku pilt kõnealusest köitest.

Jonathan Swift „Gulliver's Travels“.

14/11/2019

„Musta mantliga mees“


Eduard Vilde
„Musta mantliga mees“

Raamatust „Teosed. Jutustused I“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Kui see raamat ilmus, olin alles koolieelik. Mäletan, et raamatu mustavad pildid, nende hulgas tolle „Musta mantliga mehe“ illustratsioon, mis siingi näha, minus hirmu tekitasid. Hiljem muidugi lugesin seda jutustustekogu palju ja korduvalt, suisa kaaneümbrise ärakulumiseni. Praegusajal on nende, kellele on tuttav väljendiga „mehed mustas“ seostuv, kujutluspilt sootuks erinev kui see, mis kerkis möödunud sajandil lugejate silme ette pealkirja „Musta mantliga mees“ kuuldes. Ilmselgelt on igal sajandil oma  mehed mustas või musta mantliga mehed.

Vist on see jutustus Vilde loomingust üks neist, mida veel praegugi koolis õpitakse, internetis on Miksikeses igatahes ka sisukokkuvõte. Kirjandusloolased väidavad, et „Musta mantliga mees“ on Eduard Vilde esimesi ühiskondlikke vastuolusid käsitlevaid jutustusi. 1882. aasta suvel kirjutas 17aastane noormees krimikallakuga jutustuse „Kurjal teel“. Sellele järgnes aasta pärast „Musta mantliga mees“, mille käsikirja näinud ajalehe Virulane toimetaja Jaak Järv kutsus noore Vilde toimetusse ametisse. Ajakirjanikuna töötas Vilde ligi 20 aastat.

Jutustuse „Musta mantliga mees“ pealkiri meenutas eestlastest lugejatele samuti 1883. a ilmunud Jakob Pärna „Musta kuube“, millega seostus olulise tegelase ilmselt talupoeglik päritolu, aga näiteks kirjandusteadlane Villem Alttoa on rõhutanud, et „Vilde peategelase mantel on hoopis midagi muud kui Pärna must kuub, mis dr. Visnapuule sümboolselt meelde tuletas eesti omarahvuslust. Dr. Medingi mantel Vilde jutustuses on rahvusvaheline romantilise kangelase iseloomulik rõivas, see kuulub orgaaniliselt selle tumeduse ja salapära juurde, millesse jutustuse peategelane on mähitud.“

„Musta mantliga meest“ peetakse esimeseks tõeliseks krimilooks eesti kirjanduses. Ausalt öeldes ei köitnud see mind kooliaja kohustusliku lugemisvarana üldse. Lastekirjandus see igatahes pole ja ilmselt lugesin seda liiga vara, sisust suurt taipamatagi. Praegu üle lugedes ei tundunud see mulle samuti põnevana, kuigi võis ehk eelmise sajandi alguse lugejaid täitsa vapustada seisuslike lahkhelide järsu kujutamise tõttu.

Jätkan Villem Alttoa sõnadega: „Süžee areneb järskude dramaatiliste kokkupõrgeteni, kired on viimseni üles kruvitud ja raske oleks vist kuhjata rohkem konfliktset pinevust suhteliselt lühikese jutustuse sündmustikku. /- - -/ Jutustust „Musta mantliga mees“ iseloomustab sirgjooneline aadlivastane tendents. Krahv Palmer on mõrvar, ta naaber taluneidude au pilaja. Aga samuti oli noorel kirjanikul mahti heita põgus pilk külakehviku viletsasse sauna.“ (Tsitaatide allikas: „Eesti kirjanduse ajalugu III köide. XIX sajandi lõpust 1917. aastani“, Eesti Raamat, Tallinn 1969, lk 183.)

Jutustuse meeldejääv ja üsna (krimi)stiilipuhas algus:
„Raske käsi pandi tema õlale, madal hääl ütles: „Teie olete mõrtsukas!“
Nagu piksest rabatud, võpatas krahv Palmer ja pöördus ümber. Tema ees seisis pikk musta mantliga mees.
„Teie olete mõrtsukas,“ kordas võõras tumedalt.
Krahvi näost oli viimane kui veretilk kadunud, tardunud pilgul, nagu näeks vaimu, vahtis ta musta mantliga mehe otsa.
„Ma nägin,“ kõneles võõras külma rahuga, „kuidas teie ta kitsalt sillalt kärestikku tõukasite.““
Kes tegelaste edasist käekäiku teada tahab, võtku Vilde tekst raamatust või internetist ette ja lugegu. See pole keeruline lugemine ega ka eriline meistriteos, aga annab kunagistest oludest ja suhetest üsna omamoodi pildi.

03/11/2019

„Minu Dagestan“


Rasul Hamzatov
„Minu Dagestan“

Eesti Raamat. Tallinn 1975.
Vene keelest tõlkinud Meta Maksing.
Värsid tõlkinud Kalju Kangur.
Illustreerinud Vladimir Noskov.

Mulle on alati meeldinud poeetilised raamatud kaugetest maadest. „Minu Dagestani“ lugesin küll juba pärast ülikooli lõpetamist, aga mingil kombel haakus see teos minu lapsepõlve lemmikutega – kõikvõimalike muinasjutukogudega, oli kirglik ja luuleline, oli täis armastust nii kirjaniku kodumaa kui ka inimeste vastu üldisemas mõttes. Nautisin tema helgemeelset keelt ja lausa idamaist teravmeelsust, piltlikku väljenduslaadi ja seda, kuidas ta kirjutas põhilisest ja püsivast.

„Minu raamat on minu Dagestan. Millistes piirjoontes näen ma sind? Millega võrdlen? Kas liugleva kotkaga? Aga kotkas pole inimese kätetöö, loodus on ta loonud, ja meie mõttest pole temas teps midagi. Ehk lennukiga? Kuid lennuk lendab liiga kõrgel maa kohal. Kui ta maa peal veereb, siis on tema ümber ainult lennuvälja maastik. Mulle ei meeldi, kui maad vaadeldakse ülalt alla ja temast kõneldakse ülalt alla.

Ei, ma näen niisuguse aparaadi piirjooni, mis lendab kui lennuk, sõidab kui rong ja ujub kui laev. Mina olen sel niihästi lendur, vedurijuht kui ka tüürimees. Meie lähtejaam – meie lennuväli, meie sadam, meie depoo – on tuhandeaastane, surematu Dagestan.“


Selles omapäraselt kirjutatud teoses on palju kasutatud vanu legende, mõistujutte, kõnekäände ja rahvalikke ütlemisi, mis kõik on kokku põimitud luuletustega, milleks on nii rahvalaulude katked kui ka Hamzatovi enda värsid.



„Minu Dagestani“  iseloomustab eriline lennukus, hoogsus ja kergus, mis on seda hinnatavam, et jätab mulje, nagu oleks autor kirjutanud selle n-ö ühe hingetõmbega, kuigi ta tegelikkuses tegi seda palju aastaid, kirjapandut kogu aeg täiendades.

Hamzatov kirjutab ka oma lapsepõlvemälestustest, emast, isast, hästi paljudest eluteel kohatud inimestest ja neilt saadud tarkustest. Süvitsi läheb ta arutlustes kirjandusest ja keelest, oma raamatu kujunemisest, sisust ja vormist ning kirjaniku vastutustundest.

Tänapäevases kontekstis on huvitavad Hamzatovi seisukohad rahvusest ja keeltest, mida Dagestanis oli palju, sellest, mis aegades hävineb, ja sellest, mis jääb. Ta ütles: „Ma laulan oma laulu, võta see vastu, mu Dagestan!“

* Rasul Hamzatov (8. sept 1923 - 3. nov 2003) oli Nõukogude Liidus väga tunnustatud kirjanik, kelle ülipoeetilised teosed lugejaid vaimustasid. Rahvuselt avaar, sündis ta Dagestani ANSVs. Luuletama hakkas ta 11aastaselt, tegi seda nii avaari kui ka vene keeles, hiljem täiendas oma teadmisi M. Gorki nim Kirjandusinstituudis Moskvas. Paljudest tema luuletustest valmisid tuntud heliloojate käe all laulud, mida on esitanud näiteks Anna German, Sofia Rotaru, Vahtang Kikabidze, Muslim Magomajev jpt ning mis publikule väga meeldisid.  Ta oli ka hinnatud tõlkija, kes vahendas paljude klassikute loomingut vene keelest avaari keelde. Foto internetist.

Расул Гамзатов „Мой Дагестан“ (1968).

17/10/2019

„Nõmmelill“


Anna Haava
„Nõmmelill“

Valimik luuletusi.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Koostanud Paul Rummo.
Kujundanud ja illustreerinud Vive Tolli.

See imearmsa kujundusega väike valikkogu sisaldab palju luuletusi, mis suurel enamikul Eesti rahvast juba kooliaastatest peas on. Mitut neist on laulupidudelgi lauldud. Paljusid neist salmidest teadsin juba lapsena minagi, mõned on tänini meeles. Näiteks need kaks:

KUI SA TULED, TOO MULL' LILLI
Anna Haava

Kui sa tuled, too mull' lilli, –
 lillekesi armastan.
Sügisel neid vähe leida? –
Ühestainsast küllalt saan.

Ehk vast juhtud nurmelt leidma
veel üht hilist lillekest –
kõige kallim, oh kui väga
tänaksin sind selle eest!

(Palju lilli siin nad kandvad
meelitelles minule –
mitmest lillest leidsin kihvti
minule ja sinule...)

Ehk vast juhtud nurmelt leidma
veel üht hilist lillekest? –
Kõige kallim, oh kui väga
tänaksin sind selle eest!

EI TULE LUULE TUULEST
Anna Haava

Luule, see ei tule tuulest
ega kuku käisest ka...
Ära sunni, ära keela –
kõik see oleks asjata.

Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda p e a d sa ilmutama,
hoolimata enesest.

* Anna Haava (Anna Rosalie Haavakivi; 15.(3.) okt 1864 – 13.märts 1957). Paar päeva tagasi möödus 155 aastat luuletaja sünnist. 1954. aastal pälvis ta rahvakirjaniku nimetuse. Oma kooliajast mäletan, et tema surma järel võeti kogu meie 7-klassilise kooli pere kokku aktusele, kus loeti tema luuletusi, lauldi tema sõnadele tehtud laule ja räägiti tema elust. Nii toimiti ka teistes koolides – Anna Haavat mälestati kõikjal.

Siinsed illustratsioonid on kogust "Nõmmelill", kunstnikuks Vive Tolli. Paremaks nägemiseks klõpsa pildile.

22/09/2019

“Jahikoera memuaarid”


Edgar Valter
“Jahikoera memuaarid”

Perioodika, Tallinn 1974.

Edgar Valter, kelle 90. sünniaastapäeva nüüd tähistatakse, oli mu lapsepõlve lemmikkunstnik. Tema piltidega kasvasin. Praegugi vaatan tema illustratsioone sageli – selles blogis olen seni juttu teinud küll ainult seitsmest tema illustreeritud raamatust, aga neid on üle 250.

See on tohutu töö ja on lausa ime, kui südamlik suutis kunstnik oma piltides olla. Ei mingit jälge kiirustamisest, iga tegelaskuju on hästi läbi mõeldud, ka need, kes ja mis on pärit kunstniku enda või kirjanike fantaasiavallast.

Väga meeldivad mulle ka Edgar Valteri maalid – nende värvikuses väljendub alati mingi oluline meeleolu, jäädes mitte igavaks ja üksluiseks, vaid ilmutades mitmekesiseid tundevarjundeid, mis vaataja südames vastu kajavad.

Siia aga panen lihtsalt mõne pildi mustakaanelisest raamatust, kus sõnu vähe, aga peategelane nii sõbralik lontu, et teda vaadates kõigil tuju paraneb. Vist oli Ramses ilmunud varem mõnes ajalehes, igatahes kui ta raamatusse jõudis, oli kõigil tunne, et tegu on vana tuttavaga ja raamat oli piltlugu sellest, „kuidas koer sattus inimesele“.

Üks raamatu ilmumisaja kuulsamaid teadlasi Eestis, akadeemik ja professor Harald Haberman kirjutas eessõnas:

„Et autor nimelt zooloogi õnnistas saatekirja koostamise volitusega, on omaette koeratemp. Kindlasti tagamõttega. Zooloogide põline tava nõuab igale elusolesele teadusliku nimetuse andmist. Enamasti lähevad need nimed ajalukku. Sinna pürib Valtergi oma Ramsesiga. /- - -/ See peni kannab oma looja särtsu ja jõudu ning jagab neid meilegi. Ta pälvib täiesti teaduslikku nimetust. Saagu selleks  
CANIS FAMILIARIS INTERMEDIUS EMOTIONALIS 
VALTERI.“


* Edgar Valter (21. sept 1929 - 4. märts 2006). „Jahikoera memuaaride“ looja lühitutvustuses öeldi tema kohta muu hulgas nii: „... põline tallinlane, elukutselt kunstnik-naljamees, koera- ja inimpsühholoogia hea tundja, populaarne laste- ja noorsooraamatute illustreerija, pilalehe „Pikker“ järjekindel kaasautor, abielus, lapsi ei ole – koer oli, hobi – maalimine...“

Foto on samast raamatust, 1974.

10/09/2019

„Päikese varaait“


Mihhail Prišvin
„Päikese varaait“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Tõlkinud Rein Nurkse.
Kaanejoonise valmistanud ja J. Ratšovi motiividel illustreerinud Väino Paris.

Olin nelja-aastane, kui see raamat ilmus. Ise ma veel kirjutada ei osanud ja ema käekirjaga on raamatusse kirjutatud minu nimi. Küllap lugesin seda esimest korda juba mõne aasta pärast. Tagantjärele võin öelda, et ilmselt sain selle raamatu liiga vara. Igatahes oli Prišvini kaunis muinasjutt minu jaoks liiga kurb ja pärast esmakordset lugemist võtsin selle kätte alles palju hiljem, kuid selle tõelisest ilust ja sisukusest sain aimu alles täiskasvanuna. Lugejamäärangus on kirjas, et teos on mõeldud kooliealiste keskmisele astmele.

Prišvini jaoks „on muinasjutt üldinimliku usu väljendus headuse võidust kurjuse üle.“ Seda usku ilmutab ta nii oma paljudes looduseteemalistes jutukestes ja jutustustes kui ka „Päikese varaaidas“. Muinasjutt-tõsiloo peategelased on kaks last, kes jäid orbudeks, sest nende ema suri haiguse kätte ja isa hukkus sõjas.

Nastja oli armas tüdruk, „nagu kullakarva kanake kõrgeil jalgadel“, Mitraša oli õest kahe aasta võrra noorem, vaid jupike üle kümne aasta, aga tugev ja kangekaelne poiss, keda naljatamisi kutsuti „Mehepoeg-mehike“. Nad pidid hoolt kandma majapidamise, koduloomade ja muidugi ka iseenda eest.

Ühel kevadhommikul läksid lapsed jõhvikale, otsima marjakurukest, millest neile oli rääkinud isa ja kus nad lootsid leida palju ületalve lume all magusaks muutunud jõhvikaid. Kuid Hälbesoos oli teel selle juurde Sõgevete lagelaugas, kus oli hukkunud nii inimesi, kui ka lehmi ja hobuseid.

„Aga vahel juhtub, et üks naisinimene satub marjadele, ja vaadanud ümber, kas keegi ei näe, heidab maha märja soo peale ning aina ahmib ja roomab, ja enam ei märkagi, et tema juurde roomab teine, kes pole ülepea inimese nägugi. Nii nad kohtuvad üksteisega ja – mis muud kui kisklema!

Algul Nastja murdis jõhvi küljest iga marja eraldi, kummardas maani iga punakaunikese auks. Kuid varsti lakkas ühe marja pärast kummardamast, tahtis rohkem saada.“


Raamatuke on sellest, mis lastega soos juhtub, kuidas nad tülitsedes lahku lähevad ja millised ohud neid varitsevad. Appi tuleb võtta leidlikkus ja kangekaelsus. Laste saatusele elab kaasa kogu mets, kõik loomad ning linnud – kes sõbralikult, aga kes tahaks nende käest oma osa krahmata.

Sellele põnevale muinasjutt-tõsiloole on õhukeses köites lisatud kaks saatesõna, millest ühe autor on tollane nõukogude juhtivkirjanik Maksim Gorki ja teise – Mihhail Prišvini elu ja loomingu tutvustuse on kirjutanud tuntud eesti õpetaja ja kirjanik Jaan Rummo. Viimase sisutihedast tekstist saab teada, kuidas Prišvin on kogu elu otsinud ja lihvinud oskust kirjutada laste jaoks ideaalseid jutustusi.

* Mihhail Prišvin (23. jaan 1873 - 16. jaan 1954) oli vene kirjanik ja väga suur loodusesõber ja -tundja. Eesti keelde on tõlgitud mitu tema raamatut, esmajoones meenuvad jutukogud „Kuldne aas“ ja „Rebase leib“. Siinne G. Vereiski joonistus temast on pärit eestikeelsest „Päikese varaaida“ väljaandest.

Olen Mihhail Prišvinist ja tema imepärasest loomingust kirjutanud varem siin: „Panen suveraamatu tagasi riiulisse“.

Михаил Пришвин „Кладовая солнца. Сказка-быль“ (Детгиз 1948).

02/09/2019

„Selma at the Abbey“


Elsie J. Oxenham
„Selma at the Abbey“

Collins. London and Glasgow. 1955.

Selle raamatu saatis mulle kohe ilmumisaastal tädi Austraaliast – küllap seetõttu, et pealkirjas oli tema õe ehk minu ema nimi. Inglise keelt ma siis veel ei osanud ega õppinud ja raamat jäi kuidagi vedelema. Millalgi lugesin selle läbi, kuid mingit toonast muljet ei mäleta. Mäletasin vaid, et juttu oli tüdrukutest, tüdrukutekoolist ja esimesest armumisest. Kooliaasta alguse puhul on vägagi sobiv nii seda raamatut kui ka selle autorit meenutada.

Raamat ilmus Collins Seagull Library sarjas – see merikajaka-sari olevat sisaldanud häid koolilugusid, seiklusjutte ja lastekirjanduse klassikat.  Poistele soovitati kaaneümbrisel eriti selles sarjas ilmunud „Robinson Crusoe’t“, „Moby Dicki“, „Saladuslikku saart“ ja „20 000 ljööd vee all“, tüdrukutele aga olid eelispakkumisel „Väikesed naised“ ja selle järjena ilmunud „Head naised“ ning väga mitu Elsie J. Oxenhami raamatut.

Nüüd toona kaugelt kingituseks saadud raamatust kirjutades lugesin seda uuesti ja uurisin autori kohta teavet ka internetist.

Elsie J. Oxenhami raamatusari tütarlastekoolist Abbey's koosneb  38 raamatust (kirjutatud aastatel 1914-1959). Tütarlastekoolid olid Inglismaal üsna ranged, andsid eluks vajalikke praktilisi oskusi, kujundasid oma õpilastes ehk kasvandikes ajastule vastavat moraali ja kombekust ning laiendasid silmaringi nii palju, kui seda tulevastele emadele ja abikaasadele tarvilikuks peeti. Võib-olla oleks kogu sarjaga tervikuna tutvumine päris huvitav ka praegustele pedagoogikateadlastele ja õpetajatele üleüldse, kui viimastel muidugi rohkete kontrolltööde parandamisest selleks mahti jääks.

„Selma at the Abbey“ (kirjutatud 1952. a) tutvustus ütleb, et selles loos teeb Abbey-raamatute esmakordselt lugeja tutvust šoti neiu Selmaga, kes töötab Glasgow's poes. Tal on sõber Angus Reekie, kes oli tegelaseks juba ühes varasemas Abbey-raamatus. Angus arvab, et tema tuttavad Abbey-koolist võiksid Selma mõneks ajaks külla kutsuda. Abbey’s saab Selma elada koos Joani, Joy ja Jeniga ning õpib tundma nende mõtte- ja eluviisi. Raamat püüab vastata küsimusele, kas Anguse kavatsus õnnestub ja kas Selmale meeldib Abbey.

Abbey kujutamisel võttis Oxenham malli Somersetis Washfordi külas asunud Cleeve Abbey’ilt, mis oli keskaja klooster. Sealsed romantilised varemed, mida Oxenham oli reisides näinud, meeldisid talle oma rahuliku vaikuse tõttu ja ta leidis, et sellises keskkonnas asuvas koolis oleks tütarlastel hea omandada vaimselt ja füüsiliselt harmoonilist elustiili.

Abbey-raamatutes on mitu kogu sarja läbivat peategelast. Autor jälgib nende elukäiku mitte ainult koolitüdrukutena, vaid ka hulk aastaid pärast kooli. Nii on need omapärased lood tütarlaste kujunemisest naisteks ja pereemadeks. Kirja on need pandud küllalt lihtsas keeles ja sobivad lugemiseks ka neile, kes inglise keelt alles õpivad.

Oma karjääri lõpul sõnastas Oxenham oma kirjanikukreedo: „...my books are for girls, not for grown-ups, but I've felt it worth while to write them ... I’ve never dared to think I could help grown-ups; I doubt if I could even amuse or interest them. But it has seemed worth while to try to influence girls and children for good, by amusing them and catching their interest. Girls are the grown-ups of the future. They may keep something of what is put into them while they are fresh and receptive. I've believed it was more worth while to write for them than to try to write novels.“

* Elsie J. Oxenham (Elsie Jeanette Dunkerley; 25. nov 1880 - 6. jaan 1960) oli inglise kirjanik, kes lisaks oma 38 Abbey-raamatule on kirjutanud veel umbes 50 teost. Temast sai ülipopulaarne tüdrukutele mõeldud raamatute autor. Oxenhami teoste väljaanded muutusid hinnalisteks kogumisobjektideks. Tema loomingust pajatati õhinal mitmes tema auks loodud kirjandusühenduses Suurbritannias, Austraalias, Uus-Meremaal ja Lõuna-Aafrikas. Neisse lugejaterühmitustesse kuulusid ka Oxenhami raamatute austajad USAst, Kanadast, Indiast ja Hollandist. Mõned neist kirjandusseltsidest tegutsevad praeguseni.
Foto allikas: alchetron.com

30/08/2019

„Minu esimesed „triibulised““


Eduard Vilde
„Minu esimesed „triibulised““

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Richard Kaljo.

On lausa imekspandav, et ma sellest õhukesest raamatukesest siin põhiliselt mu lapsepõlveraamatutest pajatavas blogis varem kirjutanud pole. Loetud sai seda põhjalikult ja palju. Kindla peale oli see esimesi Eduard Vilde jutustusi, mida ma lapsena lugesin. Ka koolis tuli see üksipulgi „läbi töötada“ – ikka õpetaja selgitustega ees ja väikesed õppurid oma arutlustega järel.

Ajalehes „Uudised“ 1904. a. esmakordselt trükitud „Minu esimesi „triibulisi““ on välja antud palju-palju kordi, aga ma ei teagi, kas ka praegusaja lapsed seda innuga loevad. Kohustuslik kirjandus see ka vaevalt enam on. Pigem pahandavad nüüdislugejad, et laste ihunuhtlust selles raamatukeses otsesõnu maha ei tehta, vaid et kirjanik selle kulul oma mälestustest tagasivaateliselt kirjutades lausa nalja oskab teha. Kuid küllap leebume me kõik oma lapsepõlveseiklustele tagasi vaadates, kui juba elu teisele poolele lähenemas oleme või seal usinasti askeldame – ega Vildegi polnud erand.

Seda raamatukest, mille kaanepildi internetist laenasin, pole mul enam alles. Sestap ei saa ma siia panna ka Richard Kaljo meeldesööbinud illustratsioonide näidet. Siinne pilt on hoopiski Alo Hoidre joonistatud ja ilmunud koos jutukesega Eduard Vilde „Teoste“ väljaande „Jutustuste“ III köites 1953. a. Nüüd seda jutukogu lapates olin suisa üllatunud, sest ei mäletanudki enam, kui lühike lugu „Minu esimesed „triibulised““ on: ainult kaheksa lehekülge, pigem veste kui jutustus, aga kui piltlik ja põnev ning kui hea lopsaka keelekasutusega kirjutatud.

Igati nauditav lugu, milles lugeja silme ette kerkib seitsmeaastane Eedi, kes teenijatemajast ülendatakse parunipoja mänguseltsiliseks, selle puhul korralikult puhtaks pestakse ja juukseidki tavalisest hoolikamalt soetakse. Eedile öeldakse, et ta uhkelt rõivastatud parunipojale liiga ei tohi teha ja peab kõiges talle sõnakuulelik kaaslane olema. Aga nagu poisid ikka, tahab ka parunipoeg teha lastele kõvasti keelatud tegu – minna tiigi äärde ja tiigi peale.

Nii nad siis seilasidki, üks uksel, teine tõrrekaanel. Meresõda arenes veepritsimisest käsitsikähmluseks ja kindel pind poiste jalge alt kadus.

„Minu päästetöö läks õnnelikult korda. Varsti seisis väike saks kaldal omal jalal. Aga jumala eest, nii „kurva kujuga rüütlit“ nägin elus esimest korda.  See mehike, kes seal kössis ja lossis mu ees seisis, tuletas meelde enam koerte puretud ja mudast väljatõmmatud vaest varest kui meie mõisa noorhärrat.“

Ja siis pani noorhärra oma Jeeriku pasuna hüüdma...

Ning kui noorhärrat mõisas ootas ees poputamine ja tohterdamine, siis aidamehe poja jaoks toodi kohale „kohutav vitsakimp“ ja seekord pidi tema kisa mõisamajasse kuulda olema...

Mnjah, mis sa kostad, karistus oli karm. Aga kui ihunuhtlus ja vitsakimbud täielikult ajakohatuks tunnistatud ja põlatud on, siis kuidas saavad karistada tänapäeva poisid, kui nad keelatud tiikidele oma uudishimust ja seiklussoovist ajendatuna hulljulgeid koerustükke tegema lähevad? Või ei lähegi, vaid on sukeldunud e-maailma?

21/08/2019

Vahepala: raamatusari „Muinaslugusid kogu maailmast“ 1975-1993


Kirjastus Kunst on tegevust lõpetamas. Olen tähele pannud, et selle 1957. a loodud teeneka kirjastuse välja antud raamatutest ja panusest meie kultuuriellu kirjutatakse selle kurva lõpuga seoses vähe, sest põhitähelepanu ja kirjutajate n-ö kogu aur läheb kõmulisele poliitperekonnale, kellega on seotud olnud kirjastuse viimased aastad. Tegelikult aga on kirjastuse Kunst osa meie raamatu- ja kultuurielus olnud suur: välja on antud tuhandeid raamatuid kunstist, kultuuriajaloost, ajaloost laiemalt ja veel mitmesugustel teemadel. Oma hiilgeajal oli see meie parimaid ja sisukamaid kirjastusi.

Siinse blogi sisuga haakuvalt ja minu meelest üldse on kirjastuse Kunst üks toredamaid raamatusarju olnud taskuformaadis kaunite illustratsioonidega sari „Muinaslugusid kogu maailmast“. Tõsi, see sari ilmus kuidagi aeglaselt, aastas vaid üks-kaks raamatut, kui sedagi. Arvatavasti johtus see aeglus sellest, et kunstnikel ja kujundajatel oli sarja iga väikese raamatuga palju tööd. Need pisiköited on sõna otseses mõttes kunstiteosed ja neis on enamasti niisugused lood, mille tõlkimist ei pidanud patuks ka Eesti tunnustatumad tõlkijad.

Raamatukois on praegu müügil 17 selle sarja raamatut, minul olemas 15. Umbes 20 neid vist ilmuski, aastatel 1975 kuni 1993. Aastaarvudest nähtub, et esimene oli Prantsusmaa päritolu „Lood Lotringist“ (1975) ja seejärel meie oma loomamuinasjutud „Tere, tere, Tiipajalga!“ (1976). neile järgnes „Lendav laev ja teisi vene muinasjutte“ (1977), milles muu hulgas ka „Muinasjutt Ivanist kaupmehepojast ja Imetargast Vassilissast“ ning muinasjutt, mille pealkirjaks on kõigile tuntud ütlus: „Mine sinna – ei tea kuhu, too seda –  ei tea mida“.

Aga jätkan loetelu. Järgmine oli „Aus talupoeg Massaro Veritá. Itaalia muinasjutte“ (1978), Siis „Retoromaani muinasjutte“ (1979) Šveitsist.

Kui sarja senised raamatud olid olnud heledama kujundusega, siis „Unesnõiduja. Tšuktši muinasjutte" (1981) pälvib tähelepanu huvitava must-valge kujundusega, millele vahetevahel ka tibake muud värvi lisandub. Vahvad illustratsioonid pärinevad Kalju Põllult. Raamatukese koostaja Andres Ehin kirjutas saatetekstis: „Loomulikult on need karmides tingimustes jutustatud lood ka ise karmid, tihtilugu koguni õudsed, aga ometi ununesid muinasjuttude võluilmas viibijatel nende endi hädad ja vaevad. Jutuvestmisega taheti rajust võitu saada ja omal kombel saadigi. Iga muinasjutt lõpetati uhkete sõnadega: Wango, jotskin tinmugan! (Ohoi, ma olen tapnud tormi!)“

Järgnesid: Ludwig Bechsteini „Kuldkeegel. Valik saksa muistendeid“ (1984),
„Valge kana ja Kuldsõrg. Provence'i muinasjutte“ (1984). Koostanud André Pézard.
„Paadimehe tõed. Katalaani muinasjutte“ (1985) ilmus mõttehiiglase Uku Masingu tõlgituna.

„Suve tagasitoomine. Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte“ (1986) aga tõlkis inglise keelest Jaan Kaplinski, kes tutvustas raamatukest niimoodi: „Siia raamatusse on mitmetest väljaannetest ja ajakirjadest kokku kogutud muinaslugusid indiaanlastelt, kes elavad Põhja-Ameerikas Atlandi ja Vaikse ookeani vahel umbes samadel laiuskraadidel kui Eestigi.“

Järgmisena ilmuski Eesti oma  „Antsu torupill. Lugusid rumalast Vanapaganast“ (1987) Pille Kippari koostatuna. Seejärel „Kaksteist hobust ja neiu ujuvalt saarelt. Mustlaste muinasjutte" (1988) mille oli koostanud Jerzy Ficowski ja poola keelest tõlkinud meie tõlkekorüfee Aleksander Kurtna.

„Hedaleni metsa trollid. Norra muinasjutte ja muistendeid“ on Raamatukoi andmetel
koostanud P. Chr. Asbjørnsen ja Jørgen Moe ning norra keelest tõlkinud Sigrid Kangur. Ilmumisaastat ma ei tea, sest see on üks kahest selle sarja raamatust, mida minu kogus pole.

Seejärel ilmus Charles P. Mountfordi väikekogumik „Unenägude aegadest.
Austraalia põlisasukate müüte“ (1990) Boris Kaburi tõlgituna ja saatesõnaga, mis on ise nagu muinasjutt ja mida tsiteerin: „Austraalia põlisasukad tunnevad sügavat huvi ümbritseva maailmaruumi – tähtede, taeva, ja eriti maa enda vastu. Sellest igavesest huvist on välja kasvanud rikkalike müütide ja uskumuste pärand: maa ujub keset piiritut maailmamerd, ta on lõpliku suurusega ketas, mis liigub taevas otse tähtede all. Ja silmapiiri taga on surnute maa; seal voolavad ojad, on varjulisi puid, palju toitu ja alati hea ilm.
Üks muistne jutt räägib, kuidas taevas olnud nii madalal maa kohal, et varjutas valguse ja sundis kõiki roomama pimedas, kus inimesed käsikaudu pidid korjama toiduks seda, mis pihku sattus.
Aga harakad, kes on ühed kõige targemad linnud, otsustasid: kui nad kõik koos pingutavad, siis suudavad nad taeva kõrgemale tõsta, et saada rohkem liikumisruumi. Aegamisi tõstsidki linnud taevast pikkade ritvadega, nad toetasid need algul madalatele, siis aina kõrgematele kaljurahnudele, kuni viimaks kõik said püsti tõusta.
Kui harakad parajasti vaeva nägid, et tõsta taevast oma laagriplatsi kohal kõrgemale, lõhenes see äkki ja harakad nägid esimese päikesetõusu ilu. Valgus ja soojus tegid harakatele nii suurt rõõmu, et nad puhkesid kõlavalt laulma, ja laulmise ajal rebenes pimeduse vaip tükkideks ning tükid hõljusid pilvedena minema.
Nendest kaugetest aegadest peale kuni tänaseni tervitavad harakad alati päevatõusu oma võrratult kauni kädinaga."

Järgmisena ilmus „Maputše, kes ronis vulkaanile. Tšiili indiaanlaste muinasjutte“ (1991), mille hispaania keelest tõlkis Jüri Talvet. Siis tuli Marie Catherine D'Aulnoy „Sinilind“ (1992), mille tõlkis prantsuse keelest Guido Ivandi, kuid frankofiil Lauri Leesi kirjutas selle kohta: „Krahvinna Marie Catherine Le Jumel de Barneville d'Aulnoy (1650-1705) loomingust tuntakse tänapäeval vaid ta muinasjutte, neist enim tuntud on „Kuldjuustega kaunitar“, „Valge kass“ ja „Sinilind“. Sinilinnu sümboolikat võib pidada Madame d'Aulnoy originaalideeks. Ikka ja jälle inspireerib tema „Sinilind“ kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid.“

Vist viimasena ilmus selles sarjas „Muinasjutuvestja. Läänemeresoome väikerahvaste muinasjutte“, mille oli koostanud ja tõlkinud Pille Kippar ja mis sisaldas vadja, liivi, vepsa, ingerisoome, isuri ja karjala muinasjutte igale eale – ka seda raamatukest mul ei ole. (Siinsete kaanepiltide hulgast on puudu ka nende kahe minu kogust puuduoleva raamatu kaanepildid.)

Kujundanud ja illustreerinud on selle sarja raamatuid Silvi Liiva, Henno Arrak, Jüri Arrak, Vladimir Makarenko, Mai Einer, Naima Neidre, Piret Selberg, Jaan Tammsaar, Roman Kutsjuba, Eva Kask, Maie Helm, Piret Niinepuu, Mari Kaarma jt.

Kogu see imeline sari mahub ära ühe käe peopesale, aga on sisu poolest võrratult rikkalik ja võluv. Aitäh tegijatele!

27/07/2019

„Pioneerijuhi käsiraamat“


„Pioneerijuhi käsiraamat“
Pedagoogiline Kirjandus. Tallinn 1949.
Toimetanud Raoul Viies.

Sõber küsis, kui kuulis mu kirjutamiskavatsusest: „Kas teed ainult ühe postituse? See on nii hea raamat, sellest peaks mitu postitust tegema.“ Tema arvamust raamatu headusest jagavad paljud. Kindlasti on aga ka neid, kes arvavad, miks sellisest Nõukogude-aegsest, isegi stalinismiaegsest raamatust üldse kirjutada.


Aga raamat on tõesti hea, lausa suurepärane, sest nii palju igasuguste oskuste õpetamist pole ma oma eluajal, mis nüüdseks on ju pikalt kestnud, ühestki teisest raamatust ühtede kaante vahelt leidnud.

Omaaegne Eesti Panga president Vahur Kraft ja kunagine Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste on seda raamatut samuti kiitnud. Kui Tulvistega oma ühistest kooliaastatest rääkisime, ütles ta, et nagu meie lapsepõlve aegne pioneeritöö üldse, nii ka see käsiraamat sisaldab palju skautidele omaseid ja vajalikke oskusi ja tõdesid. Mis oli ju suur saavutus, kui arvestada, et raamat trükiti 1948. a ja ilmus aasta hiljem.

619 leheküljest umbes kümnendik on täis stalinlikku ideoloogiat, mida on ajaloo meeldetuletamiseks üsna huvitav lugeda. Kui aga ideoloogilis-poliitiline n-ö sundmaterjal välja arvata, siis on tegemist erakordselt põhjaliku käsiraamatuga oskustest, kogemustest, nõuannetest, soovitustest jne. Hõlmatud on peaaegu kõik eluvaldkonnad ja sellisena on raamat tarvilik mitte ainult laste kasvatusprobleemidega tegelejatele, vaid laiemas mõistes igaühele.

Praegusaegsed lugejad on selle kohta arvanud, et tegu on hea ellujäämisõpikuga, seda juhuks kui elekter, internet, soojusvõrgud ja muu, mis meie igapäevaelus asendamatuna tundub, otsa saavad ja tuleb toime tulla raskemates oludes. Internetis leidsin näiteks arvamusavalduse: „...mul on üks „Pioneerijuhi käsiraamat“ aastast 1949. Vot see on see raamat, mida ma hoolikalt hoian juhuks, kui keegi me perest pärast kolmandat maailmasõda elus peaks olema.“

Raamatu annotatsioonides öeldakse: „Vajalik käsiraamat kõigile noortetööga tegelejatele või looduses liikujatele. Raamatust leiab hulganisti kasulikke nõuandeid matkamiseks, orienteerumiseks, loodusvaatluste tegemiseks, käitumisjuhiseid, meisterdamisideid ja mänge.“

Peatükid, mis omakorda veel rohketeks alajaotusteks jagunevad: Noored pioneerid, Juht, kasvataja ja sõber, Pioneerikoondus, Tugevad, osavad ning julged, Matkama!, Lumel ja liuväljal, Osavad käed, Teaduslikes ringides, Noored looduseuurijad, Raamat on pioneeride sõber, Meie isetegevusest, Pioneerilaager, Kui vihma sajab,  Kultuursest käitumisest, Loe läbi ja pea meeles.

„Pioneerijuhi käsiraamat“ oli tõlgitud kirjastuse Molodaja gvardija 1948. aasta väljaande järgi, kuid kohandatud ja täiendatud päris olulisel määral vastavalt Eesti NSV oludele. Trükiarv oli 10 000. Osta.ee-s on seda aeg-ajalt müügil olnud hinnaga alates 50 eurost.

Minu raamat on üsna äraloetud ja kulunud, sest selles leiduvaid kasulikke näpunäiteid ja teadmisi on mitut puhku  vaja olnud. Siinsed pildireprod annavad raamatus leiduvast vaid väga põgusalt aimu, nende paremaks nägemiseks klõpsa pildile.





„Книга вожатого“ (Молодая гвардия, 1948).