10/09/2019

„Päikese varaait“


Mihhail Prišvin
„Päikese varaait“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Tõlkinud Rein Nurkse.
Kaanejoonise valmistanud ja J. Ratšovi motiividel illustreerinud Väino Paris.

Olin nelja-aastane, kui see raamat ilmus. Ise ma veel kirjutada ei osanud ja ema käekirjaga on raamatusse kirjutatud minu nimi. Küllap lugesin seda esimest korda juba mõne aasta pärast. Tagantjärele võin öelda, et ilmselt sain selle raamatu liiga vara. Igatahes oli Prišvini kaunis muinasjutt minu jaoks liiga kurb ja pärast esmakordset lugemist võtsin selle kätte alles palju hiljem, kuid selle tõelisest ilust ja sisukusest sain aimu alles täiskasvanuna. Lugejamäärangus on kirjas, et teos on mõeldud kooliealiste keskmisele astmele.

Prišvini jaoks „on muinasjutt üldinimliku usu väljendus headuse võidust kurjuse üle.“ Seda usku ilmutab ta nii oma paljudes looduseteemalistes jutukestes ja jutustustes kui ka „Päikese varaaidas“. Muinasjutt-tõsiloo peategelased on kaks last, kes jäid orbudeks, sest nende ema suri haiguse kätte ja isa hukkus sõjas.

Nastja oli armas tüdruk, „nagu kullakarva kanake kõrgeil jalgadel“, Mitraša oli õest kahe aasta võrra noorem, vaid jupike üle kümne aasta, aga tugev ja kangekaelne poiss, keda naljatamisi kutsuti „Mehepoeg-mehike“. Nad pidid hoolt kandma majapidamise, koduloomade ja muidugi ka iseenda eest.

Ühel kevadhommikul läksid lapsed jõhvikale, otsima marjakurukest, millest neile oli rääkinud isa ja kus nad lootsid leida palju ületalve lume all magusaks muutunud jõhvikaid. Kuid Hälbesoos oli teel selle juurde Sõgevete lagelaugas, kus oli hukkunud nii inimesi, kui ka lehmi ja hobuseid.

„Aga vahel juhtub, et üks naisinimene satub marjadele, ja vaadanud ümber, kas keegi ei näe, heidab maha märja soo peale ning aina ahmib ja roomab, ja enam ei märkagi, et tema juurde roomab teine, kes pole ülepea inimese nägugi. Nii nad kohtuvad üksteisega ja – mis muud kui kisklema!

Algul Nastja murdis jõhvi küljest iga marja eraldi, kummardas maani iga punakaunikese auks. Kuid varsti lakkas ühe marja pärast kummardamast, tahtis rohkem saada.“


Raamatuke on sellest, mis lastega soos juhtub, kuidas nad tülitsedes lahku lähevad ja millised ohud neid varitsevad. Appi tuleb võtta leidlikkus ja kangekaelsus. Laste saatusele elab kaasa kogu mets, kõik loomad ning linnud – kes sõbralikult, aga kes tahaks nende käest oma osa krahmata.

Sellele põnevale muinasjutt-tõsiloole on õhukeses köites lisatud kaks saatesõna, millest ühe autor on tollane nõukogude juhtivkirjanik Maksim Gorki ja teise – Mihhail Prišvini elu ja loomingu tutvustuse on kirjutanud tuntud eesti õpetaja ja kirjanik Jaan Rummo. Viimase sisutihedast tekstist saab teada, kuidas Prišvin on kogu elu otsinud ja lihvinud oskust kirjutada laste jaoks ideaalseid jutustusi.

* Mihhail Prišvin (23. jaan 1873 - 16. jaan 1954) oli vene kirjanik ja väga suur loodusesõber ja -tundja. Eesti keelde on tõlgitud mitu tema raamatut, esmajoones meenuvad jutukogud „Kuldne aas“ ja „Rebase leib“. Siinne G. Vereiski joonistus temast on pärit eestikeelsest „Päikese varaaida“ väljaandest.

Olen Mihhail Prišvinist ja tema imepärasest loomingust kirjutanud varem siin: „Panen suveraamatu tagasi riiulisse“.

Михаил Пришвин „Кладовая солнца. Сказка-быль“ (Детгиз 1948).

02/09/2019

„Selma at the Abbey“


Elsie J. Oxenham
„Selma at the Abbey“

Collins. London and Glasgow. 1955.

Selle raamatu saatis mulle kohe ilmumisaastal tädi Austraaliast – küllap seetõttu, et pealkirjas oli tema õe ehk minu ema nimi. Inglise keelt ma siis veel ei osanud ega õppinud ja raamat jäi kuidagi vedelema. Millalgi lugesin selle läbi, kuid mingit toonast muljet ei mäleta. Mäletasin vaid, et juttu oli tüdrukutest, tüdrukutekoolist ja esimesest armumisest. Kooliaasta alguse puhul on vägagi sobiv nii seda raamatut kui ka selle autorit meenutada.

Raamat ilmus Collins Seagull Library sarjas – see merikajaka-sari olevat sisaldanud häid koolilugusid, seiklusjutte ja lastekirjanduse klassikat.  Poistele soovitati kaaneümbrisel eriti selles sarjas ilmunud „Robinson Crusoe’t“, „Moby Dicki“, „Saladuslikku saart“ ja „20 000 ljööd vee all“, tüdrukutele aga olid eelispakkumisel „Väikesed naised“ ja selle järjena ilmunud „Head naised“ ning väga mitu Elsie J. Oxenhami raamatut.

Nüüd toona kaugelt kingituseks saadud raamatust kirjutades lugesin seda uuesti ja uurisin autori kohta teavet ka internetist.

Elsie J. Oxenhami raamatusari tütarlastekoolist Abbey's koosneb  38 raamatust (kirjutatud aastatel 1914-1959). Tütarlastekoolid olid Inglismaal üsna ranged, andsid eluks vajalikke praktilisi oskusi, kujundasid oma õpilastes ehk kasvandikes ajastule vastavat moraali ja kombekust ning laiendasid silmaringi nii palju, kui seda tulevastele emadele ja abikaasadele tarvilikuks peeti. Võib-olla oleks kogu sarjaga tervikuna tutvumine päris huvitav ka praegustele pedagoogikateadlastele ja õpetajatele üleüldse, kui viimastel muidugi rohkete kontrolltööde parandamisest selleks mahti jääks.

„Selma at the Abbey“ (kirjutatud 1952. a) tutvustus ütleb, et selles loos teeb Abbey-raamatute esmakordselt lugeja tutvust šoti neiu Selmaga, kes töötab Glasgow's poes. Tal on sõber Angus Reekie, kes oli tegelaseks juba ühes varasemas Abbey-raamatus. Angus arvab, et tema tuttavad Abbey-koolist võiksid Selma mõneks ajaks külla kutsuda. Abbey’s saab Selma elada koos Joani, Joy ja Jeniga ning õpib tundma nende mõtte- ja eluviisi. Raamat püüab vastata küsimusele, kas Anguse kavatsus õnnestub ja kas Selmale meeldib Abbey.

Abbey kujutamisel võttis Oxenham malli Somersetis Washfordi külas asunud Cleeve Abbey’ilt, mis oli keskaja klooster. Sealsed romantilised varemed, mida Oxenham oli reisides näinud, meeldisid talle oma rahuliku vaikuse tõttu ja ta leidis, et sellises keskkonnas asuvas koolis oleks tütarlastel hea omandada vaimselt ja füüsiliselt harmoonilist elustiili.

Abbey-raamatutes on mitu kogu sarja läbivat peategelast. Autor jälgib nende elukäiku mitte ainult koolitüdrukutena, vaid ka hulk aastaid pärast kooli. Nii on need omapärased lood tütarlaste kujunemisest naisteks ja pereemadeks. Kirja on need pandud küllalt lihtsas keeles ja sobivad lugemiseks ka neile, kes inglise keelt alles õpivad.

Oma karjääri lõpul sõnastas Oxenham oma kirjanikukreedo: „...my books are for girls, not for grown-ups, but I've felt it worth while to write them ... I’ve never dared to think I could help grown-ups; I doubt if I could even amuse or interest them. But it has seemed worth while to try to influence girls and children for good, by amusing them and catching their interest. Girls are the grown-ups of the future. They may keep something of what is put into them while they are fresh and receptive. I've believed it was more worth while to write for them than to try to write novels.“

* Elsie J. Oxenham (Elsie Jeanette Dunkerley; 25. nov 1880 - 6. jaan 1960) oli inglise kirjanik, kes lisaks oma 38 Abbey-raamatule on kirjutanud veel umbes 50 teost. Temast sai ülipopulaarne tüdrukutele mõeldud raamatute autor. Oxenhami teoste väljaanded muutusid hinnalisteks kogumisobjektideks. Tema loomingust pajatati õhinal mitmes tema auks loodud kirjandusühenduses Suurbritannias, Austraalias, Uus-Meremaal ja Lõuna-Aafrikas. Neisse lugejaterühmitustesse kuulusid ka Oxenhami raamatute austajad USAst, Kanadast, Indiast ja Hollandist. Mõned neist kirjandusseltsidest tegutsevad praeguseni.
Foto allikas: alchetron.com

30/08/2019

„Minu esimesed „triibulised““


Eduard Vilde
„Minu esimesed „triibulised““

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Illustreerinud Richard Kaljo.

On lausa imekspandav, et ma sellest õhukesest raamatukesest siin põhiliselt mu lapsepõlveraamatutest pajatavas blogis varem kirjutanud pole. Loetud sai seda põhjalikult ja palju. Kindla peale oli see esimesi Eduard Vilde jutustusi, mida ma lapsena lugesin. Ka koolis tuli see üksipulgi „läbi töötada“ – ikka õpetaja selgitustega ees ja väikesed õppurid oma arutlustega järel.

Ajalehes „Uudised“ 1904. a. esmakordselt trükitud „Minu esimesi „triibulisi““ on välja antud palju-palju kordi, aga ma ei teagi, kas ka praegusaja lapsed seda innuga loevad. Kohustuslik kirjandus see ka vaevalt enam on. Pigem pahandavad nüüdislugejad, et laste ihunuhtlust selles raamatukeses otsesõnu maha ei tehta, vaid et kirjanik selle kulul oma mälestustest tagasivaateliselt kirjutades lausa nalja oskab teha. Kuid küllap leebume me kõik oma lapsepõlveseiklustele tagasi vaadates, kui juba elu teisele poolele lähenemas oleme või seal usinasti askeldame – ega Vildegi polnud erand.

Seda raamatukest, mille kaanepildi internetist laenasin, pole mul enam alles. Sestap ei saa ma siia panna ka Richard Kaljo meeldesööbinud illustratsioonide näidet. Siinne pilt on hoopiski Alo Hoidre joonistatud ja ilmunud koos jutukesega Eduard Vilde „Teoste“ väljaande „Jutustuste“ III köites 1953. a. Nüüd seda jutukogu lapates olin suisa üllatunud, sest ei mäletanudki enam, kui lühike lugu „Minu esimesed „triibulised““ on: ainult kaheksa lehekülge, pigem veste kui jutustus, aga kui piltlik ja põnev ning kui hea lopsaka keelekasutusega kirjutatud.

Igati nauditav lugu, milles lugeja silme ette kerkib seitsmeaastane Eedi, kes teenijatemajast ülendatakse parunipoja mänguseltsiliseks, selle puhul korralikult puhtaks pestakse ja juukseidki tavalisest hoolikamalt soetakse. Eedile öeldakse, et ta uhkelt rõivastatud parunipojale liiga ei tohi teha ja peab kõiges talle sõnakuulelik kaaslane olema. Aga nagu poisid ikka, tahab ka parunipoeg teha lastele kõvasti keelatud tegu – minna tiigi äärde ja tiigi peale.

Nii nad siis seilasidki, üks uksel, teine tõrrekaanel. Meresõda arenes veepritsimisest käsitsikähmluseks ja kindel pind poiste jalge alt kadus.

„Minu päästetöö läks õnnelikult korda. Varsti seisis väike saks kaldal omal jalal. Aga jumala eest, nii „kurva kujuga rüütlit“ nägin elus esimest korda.  See mehike, kes seal kössis ja lossis mu ees seisis, tuletas meelde enam koerte puretud ja mudast väljatõmmatud vaest varest kui meie mõisa noorhärrat.“

Ja siis pani noorhärra oma Jeeriku pasuna hüüdma...

Ning kui noorhärrat mõisas ootas ees poputamine ja tohterdamine, siis aidamehe poja jaoks toodi kohale „kohutav vitsakimp“ ja seekord pidi tema kisa mõisamajasse kuulda olema...

Mnjah, mis sa kostad, karistus oli karm. Aga kui ihunuhtlus ja vitsakimbud täielikult ajakohatuks tunnistatud ja põlatud on, siis kuidas saavad karistada tänapäeva poisid, kui nad keelatud tiikidele oma uudishimust ja seiklussoovist ajendatuna hulljulgeid koerustükke tegema lähevad? Või ei lähegi, vaid on sukeldunud e-maailma?

21/08/2019

Vahepala: raamatusari „Muinaslugusid kogu maailmast“ 1975-1993


Kirjastus Kunst on tegevust lõpetamas. Olen tähele pannud, et selle 1957. a loodud teeneka kirjastuse välja antud raamatutest ja panusest meie kultuuriellu kirjutatakse selle kurva lõpuga seoses vähe, sest põhitähelepanu ja kirjutajate n-ö kogu aur läheb kõmulisele poliitperekonnale, kellega on seotud olnud kirjastuse viimased aastad. Tegelikult aga on kirjastuse Kunst osa meie raamatu- ja kultuurielus olnud suur: välja on antud tuhandeid raamatuid kunstist, kultuuriajaloost, ajaloost laiemalt ja veel mitmesugustel teemadel. Oma hiilgeajal oli see meie parimaid ja sisukamaid kirjastusi.

Siinse blogi sisuga haakuvalt ja minu meelest üldse on kirjastuse Kunst üks toredamaid raamatusarju olnud taskuformaadis kaunite illustratsioonidega sari „Muinaslugusid kogu maailmast“. Tõsi, see sari ilmus kuidagi aeglaselt, aastas vaid üks-kaks raamatut, kui sedagi. Arvatavasti johtus see aeglus sellest, et kunstnikel ja kujundajatel oli sarja iga väikese raamatuga palju tööd. Need pisiköited on sõna otseses mõttes kunstiteosed ja neis on enamasti niisugused lood, mille tõlkimist ei pidanud patuks ka Eesti tunnustatumad tõlkijad.

Raamatukois on praegu müügil 17 selle sarja raamatut, minul olemas 15. Umbes 20 neid vist ilmuski, aastatel 1975 kuni 1993. Aastaarvudest nähtub, et esimene oli Prantsusmaa päritolu „Lood Lotringist“ (1975) ja seejärel meie oma loomamuinasjutud „Tere, tere, Tiipajalga!“ (1976). neile järgnes „Lendav laev ja teisi vene muinasjutte“ (1977), milles muu hulgas ka „Muinasjutt Ivanist kaupmehepojast ja Imetargast Vassilissast“ ning muinasjutt, mille pealkirjaks on kõigile tuntud ütlus: „Mine sinna – ei tea kuhu, too seda –  ei tea mida“.

Aga jätkan loetelu. Järgmine oli „Aus talupoeg Massaro Veritá. Itaalia muinasjutte“ (1978), Siis „Retoromaani muinasjutte“ (1979) Šveitsist.

Kui sarja senised raamatud olid olnud heledama kujundusega, siis „Unesnõiduja. Tšuktši muinasjutte" (1981) pälvib tähelepanu huvitava must-valge kujundusega, millele vahetevahel ka tibake muud värvi lisandub. Vahvad illustratsioonid pärinevad Kalju Põllult. Raamatukese koostaja Andres Ehin kirjutas saatetekstis: „Loomulikult on need karmides tingimustes jutustatud lood ka ise karmid, tihtilugu koguni õudsed, aga ometi ununesid muinasjuttude võluilmas viibijatel nende endi hädad ja vaevad. Jutuvestmisega taheti rajust võitu saada ja omal kombel saadigi. Iga muinasjutt lõpetati uhkete sõnadega: Wango, jotskin tinmugan! (Ohoi, ma olen tapnud tormi!)“

Järgnesid: Ludwig Bechsteini „Kuldkeegel. Valik saksa muistendeid“ (1984),
„Valge kana ja Kuldsõrg. Provence'i muinasjutte“ (1984). Koostanud André Pézard.
„Paadimehe tõed. Katalaani muinasjutte“ (1985) ilmus mõttehiiglase Uku Masingu tõlgituna.

„Suve tagasitoomine. Põhja-Ameerika indiaanlaste muinasjutte“ (1986) aga tõlkis inglise keelest Jaan Kaplinski, kes tutvustas raamatukest niimoodi: „Siia raamatusse on mitmetest väljaannetest ja ajakirjadest kokku kogutud muinaslugusid indiaanlastelt, kes elavad Põhja-Ameerikas Atlandi ja Vaikse ookeani vahel umbes samadel laiuskraadidel kui Eestigi.“

Järgmisena ilmuski Eesti oma  „Antsu torupill. Lugusid rumalast Vanapaganast“ (1987) Pille Kippari koostatuna. Seejärel „Kaksteist hobust ja neiu ujuvalt saarelt. Mustlaste muinasjutte" (1988) mille oli koostanud Jerzy Ficowski ja poola keelest tõlkinud meie tõlkekorüfee Aleksander Kurtna.

„Hedaleni metsa trollid. Norra muinasjutte ja muistendeid“ on Raamatukoi andmetel
koostanud P. Chr. Asbjørnsen ja Jørgen Moe ning norra keelest tõlkinud Sigrid Kangur. Ilmumisaastat ma ei tea, sest see on üks kahest selle sarja raamatust, mida minu kogus pole.

Seejärel ilmus Charles P. Mountfordi väikekogumik „Unenägude aegadest.
Austraalia põlisasukate müüte“ (1990) Boris Kaburi tõlgituna ja saatesõnaga, mis on ise nagu muinasjutt ja mida tsiteerin: „Austraalia põlisasukad tunnevad sügavat huvi ümbritseva maailmaruumi – tähtede, taeva, ja eriti maa enda vastu. Sellest igavesest huvist on välja kasvanud rikkalike müütide ja uskumuste pärand: maa ujub keset piiritut maailmamerd, ta on lõpliku suurusega ketas, mis liigub taevas otse tähtede all. Ja silmapiiri taga on surnute maa; seal voolavad ojad, on varjulisi puid, palju toitu ja alati hea ilm.
Üks muistne jutt räägib, kuidas taevas olnud nii madalal maa kohal, et varjutas valguse ja sundis kõiki roomama pimedas, kus inimesed käsikaudu pidid korjama toiduks seda, mis pihku sattus.
Aga harakad, kes on ühed kõige targemad linnud, otsustasid: kui nad kõik koos pingutavad, siis suudavad nad taeva kõrgemale tõsta, et saada rohkem liikumisruumi. Aegamisi tõstsidki linnud taevast pikkade ritvadega, nad toetasid need algul madalatele, siis aina kõrgematele kaljurahnudele, kuni viimaks kõik said püsti tõusta.
Kui harakad parajasti vaeva nägid, et tõsta taevast oma laagriplatsi kohal kõrgemale, lõhenes see äkki ja harakad nägid esimese päikesetõusu ilu. Valgus ja soojus tegid harakatele nii suurt rõõmu, et nad puhkesid kõlavalt laulma, ja laulmise ajal rebenes pimeduse vaip tükkideks ning tükid hõljusid pilvedena minema.
Nendest kaugetest aegadest peale kuni tänaseni tervitavad harakad alati päevatõusu oma võrratult kauni kädinaga."

Järgmisena ilmus „Maputše, kes ronis vulkaanile. Tšiili indiaanlaste muinasjutte“ (1991), mille hispaania keelest tõlkis Jüri Talvet. Siis tuli Marie Catherine D'Aulnoy „Sinilind“ (1992), mille tõlkis prantsuse keelest Guido Ivandi, kuid frankofiil Lauri Leesi kirjutas selle kohta: „Krahvinna Marie Catherine Le Jumel de Barneville d'Aulnoy (1650-1705) loomingust tuntakse tänapäeval vaid ta muinasjutte, neist enim tuntud on „Kuldjuustega kaunitar“, „Valge kass“ ja „Sinilind“. Sinilinnu sümboolikat võib pidada Madame d'Aulnoy originaalideeks. Ikka ja jälle inspireerib tema „Sinilind“ kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid.“

Vist viimasena ilmus selles sarjas „Muinasjutuvestja. Läänemeresoome väikerahvaste muinasjutte“, mille oli koostanud ja tõlkinud Pille Kippar ja mis sisaldas vadja, liivi, vepsa, ingerisoome, isuri ja karjala muinasjutte igale eale – ka seda raamatukest mul ei ole. (Siinsete kaanepiltide hulgast on puudu ka nende kahe minu kogust puuduoleva raamatu kaanepildid.)

Kujundanud ja illustreerinud on selle sarja raamatuid Silvi Liiva, Henno Arrak, Jüri Arrak, Vladimir Makarenko, Mai Einer, Naima Neidre, Piret Selberg, Jaan Tammsaar, Roman Kutsjuba, Eva Kask, Maie Helm, Piret Niinepuu, Mari Kaarma jt.

Kogu see imeline sari mahub ära ühe käe peopesale, aga on sisu poolest võrratult rikkalik ja võluv. Aitäh tegijatele!

27/07/2019

„Pioneerijuhi käsiraamat“


„Pioneerijuhi käsiraamat“
Pedagoogiline Kirjandus. Tallinn 1949.
Toimetanud Raoul Viies.

Sõber küsis, kui kuulis mu kirjutamiskavatsusest: „Kas teed ainult ühe postituse? See on nii hea raamat, sellest peaks mitu postitust tegema.“ Tema arvamust raamatu headusest jagavad paljud. Kindlasti on aga ka neid, kes arvavad, miks sellisest Nõukogude-aegsest, isegi stalinismiaegsest raamatust üldse kirjutada.


Aga raamat on tõesti hea, lausa suurepärane, sest nii palju igasuguste oskuste õpetamist pole ma oma eluajal, mis nüüdseks on ju pikalt kestnud, ühestki teisest raamatust ühtede kaante vahelt leidnud.

Omaaegne Eesti Panga president Vahur Kraft ja kunagine Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste on seda raamatut samuti kiitnud. Kui Tulvistega oma ühistest kooliaastatest rääkisime, ütles ta, et nagu meie lapsepõlve aegne pioneeritöö üldse, nii ka see käsiraamat sisaldab palju skautidele omaseid ja vajalikke oskusi ja tõdesid. Mis oli ju suur saavutus, kui arvestada, et raamat trükiti 1948. a ja ilmus aasta hiljem.

619 leheküljest umbes kümnendik on täis stalinlikku ideoloogiat, mida on ajaloo meeldetuletamiseks üsna huvitav lugeda. Kui aga ideoloogilis-poliitiline n-ö sundmaterjal välja arvata, siis on tegemist erakordselt põhjaliku käsiraamatuga oskustest, kogemustest, nõuannetest, soovitustest jne. Hõlmatud on peaaegu kõik eluvaldkonnad ja sellisena on raamat tarvilik mitte ainult laste kasvatusprobleemidega tegelejatele, vaid laiemas mõistes igaühele.

Praegusaegsed lugejad on selle kohta arvanud, et tegu on hea ellujäämisõpikuga, seda juhuks kui elekter, internet, soojusvõrgud ja muu, mis meie igapäevaelus asendamatuna tundub, otsa saavad ja tuleb toime tulla raskemates oludes. Internetis leidsin näiteks arvamusavalduse: „...mul on üks „Pioneerijuhi käsiraamat“ aastast 1949. Vot see on see raamat, mida ma hoolikalt hoian juhuks, kui keegi me perest pärast kolmandat maailmasõda elus peaks olema.“

Raamatu annotatsioonides öeldakse: „Vajalik käsiraamat kõigile noortetööga tegelejatele või looduses liikujatele. Raamatust leiab hulganisti kasulikke nõuandeid matkamiseks, orienteerumiseks, loodusvaatluste tegemiseks, käitumisjuhiseid, meisterdamisideid ja mänge.“

Peatükid, mis omakorda veel rohketeks alajaotusteks jagunevad: Noored pioneerid, Juht, kasvataja ja sõber, Pioneerikoondus, Tugevad, osavad ning julged, Matkama!, Lumel ja liuväljal, Osavad käed, Teaduslikes ringides, Noored looduseuurijad, Raamat on pioneeride sõber, Meie isetegevusest, Pioneerilaager, Kui vihma sajab,  Kultuursest käitumisest, Loe läbi ja pea meeles.

„Pioneerijuhi käsiraamat“ oli tõlgitud kirjastuse Molodaja gvardija 1948. aasta väljaande järgi, kuid kohandatud ja täiendatud päris olulisel määral vastavalt Eesti NSV oludele. Trükiarv oli 10 000. Osta.ee-s on seda aeg-ajalt müügil olnud hinnaga alates 50 eurost.

Minu raamat on üsna äraloetud ja kulunud, sest selles leiduvaid kasulikke näpunäiteid ja teadmisi on mitut puhku  vaja olnud. Siinsed pildireprod annavad raamatus leiduvast vaid väga põgusalt aimu, nende paremaks nägemiseks klõpsa pildile.





„Книга вожатого“ (Молодая гвардия, 1948).

24/06/2019

„Valitud jutustusi"


Lydia Koidula
„Valitud jutustusi"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Kaanepildid: Märt Laarman.

Mulle tundub, et Koidulat loeti selle raamatu ilmumise aastatel rohkem kui praegu. Koidula andis tollal paljudele elamistuge.

Mäletan seda valgekaanelist raamatut meie kodusest riiulist juba sellest alates, kui ma alles lugema õppisin. Olen täitsa kindel, et tegin nende juttude lugemisega katseid nii umbes kuueaastaselt, kuid ei olnud neist vaimustunud. Lakooniline kaanekujundus tundus igavana, selle väärtust Eesti maaelu kujutamisel hakkasin mõistma väga palju aastaid hiljem. Jutud olid lapsele samuti igavavõitu ja seda ka siis, kui koolis Koidula kirjanduspärandiga tutvust tegime. Aga sama köidet lappasin kirjapandu meeldetuletuseks ka enne ülikoolis tehtud eesti kirjanduse eksamit.

Koidula jutulooming pole kaugeltki halb. Selles on tema luulelisele hingele omast poeetikat, ilusaid ütlemisi, keni pisiseiku, tuginemist rahvalikule pärimusele ja oma ajastu arusaamadele, kauneid looduse ja külaelu kirjeldusi. Ka oma tegelaste karaktereid on ta püüdnud väljendada mõne tabava ütlemisega. Siiski pean vähemasti mina tema loomingus tugevamateks luulet ja näitemänge.

„Valitud jutustusi“ sisaldab nelja jutustust: „Ojamölder ja tema minia“, „Enne ukse lukutamist“, „Ainuke“ ja „Tammiste küla „veskitondid““ ning Villem Alttoa ülevaatlikku kirjutist „Koidula jutulooming“.

Lapsena meeldis mulle kõige rohkem Andrese ja Tiio  armastuslugu „Ainuke“, millest suur osa meie rahva laulude ja lauluhäälte ilust pajatab, hiljem nautisin rohkem „Tammiste küla „veskitontide““ ladnat kodukäijate motiivi.

Üks jaanipäevaga seostuv tsitaat „Ainukesest“:
„Soe päike mängis paremal ja pahemal pool kätt rohu ja lillede peal, sinine taevas vaatas siit ja sealt nagu armas silm läbi okste. Kerge tuuleõhk, mis metslehist läbi liikus, kandis nooremehe rõõmust häält kaugele metsa. Kui ilus ja vaga oli taevataadi maailm, kui aga süda sees vaikne on ja rahuline! Lootuse ja rõõmu karva kandis iga asi, selge silmaga vaatas Andres kõige peale, mis tema ümber liikus ja lendas, ja mis niisugune vaikne, rõõmus südame seisus õieti maksis, sest ei osanud ta ometi ise selgesti aru saada. Ta ei olnud seda tänini ju veel kordagi kaotanud.“


Selle köite lisaväärtuseks on Villem Alttoa kokkuvõte Koidula ajastust ja jutuloomingust. Paljud võib-olla ei teagi, et kauaaegne Tartu ülikooli väliskirjanduse professor ka eesti kirjandust oli põhjalikult tundma õppinud ja uurinud. Koidula kohta ütles ta, et „noore Kirjaneitsi esimesed kirjanduslikud sammud kulgevad truult Postipapa jälgedes“, kusjuures Koidula kujunemisaastail tegi Jannsen ise läbi tugeva arenemistee.

„Ojamölder ja tema minia“ (1863) oli omal ajal väga populaarne, kuid Koidula on kirjas Kreutzwaldile tunnistanud, et see ei ole algupärand, vaid mugandus saksa kirjandusest. Kuid ka sellisena on „Ojamölder...“ arvestatav panus eesti külajutu ajaloos.

Ülejäänud kolme jutustuse tekkeaeg on 1868. aasta. Ka need on laadilt olustikulised külajutud. „Ainukese“ kohta rõhutab Alttoa, et see on kirja pandud „laulupeo-eelses õhkkonnas, lauluseltside propaganda ülesandeis“. Sellisena on „Ainuke“ Koidula elurõõmsamaid teoseid ja võib-olla tema õnnestunuim proosateos üleüldse.

„Enne ukse lukutamist“ seevastu on traagiline lugu väljarändamisest, mille ainestik on ammendatud ajaleheteadetest. Alttoa väitel avastas Koidula esimese eesti kirjanikuna oma jutustuses väljarändamise sotsiaalsed alused.

* Lydia Koidula (Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember (vkj 12. detsember) 1843 - 11. august (vkj 30. juuli) 1886) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar. Oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Hinnatud draama- ja proosakirjanik.
<<< Foto on pärit EKBL-ist.

* Märt Laarman (Martin Laarman; 22. veebruar 1896 - 18. aprill 1979) oli eesti graafik (tegeles nii vabagraafika kui ka raamatukujundusega) ja maalikunstnik.

* Villem Alttoa (kuni 1934 Wilhelm Alto; 31. oktoober 1898 - 3. juuni 1975) oli eesti kirjandusteadlane.

30/05/2019

„Eesti postmarkide 100 aastat“


Elmo Viigipuu
„Eesti postmarkide 100 aastat“

Post Factum 2018.
Toimetaja Mare Nurmoja.
Kujundaja Liina Valt.

Sellisest raamatust tundsin lapsena suurt puudust. See on ka põhjus, miks kirjutan sellest ülevaatest siinses lapsepõlve- ja noorusaastate lugemisvara blogis, kui teistest sama sarja raamatutest olen kirjutanud oma teise blogi värskemate lugemismuljete hulgas.

Kes ei oleks lapsena marke kogunud? Kuid tõenäoliselt on see harrastus nüüdseks vähemasti Eestimaal laste ja noorte seas välja suremas, sest tavakirja saatmine jääb järjest vähemaks ja minu meelest teeb Eesti Post või moodsamalt Omniva kõik selleks, et kirjasaatmine sootuks kõngeks.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.
Miks ma lapsena sellisest raamatust puudust tundsin? Minagi olin usin margikoguja nagu hästi paljud mu tuttavadki ja mu markide hulgas oli mitu Tsaari-Venemaa, Eesti Vabariigi ja sõjaaja marki. Kuskilt ei olnud lugeda, mis need täpselt on, mida kujutavad, kes on autorid jne. Miks mõned margid on ületrükiga? Miks mõned margid on hammasteta? Mikse oli rohkemgi.

Kui Elmo Viigipuu ülevaade Eesti postmarkidest oleks toona ilmunud või mõni taoline raamat imekombel mu kätte sattunud, siis oleksin oma paljudele küsimustele vastused saanud ja teose piltidel tuttavaid marke kohanud.

Veel tõi raamat mulle meelde Tallinnas Pärnu maanteel asunud väikese, kuid omamoodi hubase postmargipoe ühes markide kohta vist küll kõike teadva ja alati oma kundedesse sõbralikult suhtuva vanaldase lühemakasvulise müüjatädiga. Selles poekeses meeldis mulle käia ja ma olin mingil ajal isegi mõnede postmargiabonementkaartide omanik – nii ei jäänud temaatilisest kogust marke puudu. Vist korraldasid selles poekeses või kuskil lähikonnas ka tõsisemad filatelistid oma koosolekuid, igatahes oli neid seal sageli näha.

Kui suuremaks sain, rändasid mu margialbumid kapisügavustesse, mõneks ajaks said need välja tõstetud siis, kui mu pojal margikogumise lust tekkis, aga seegi möödus ja margialbumid on kapisügavustes tagasi. Need, mida siin mainisin, ja mõned Eesti-teemalised Nõukogude margid sealhulgas. Raamatus oli huvitav vanu tuttavaid kohata.

Minu meelest on „Eesti postmarkide 100 aastat“  ääretult põnev ja väärtuslikku teavet sisaldav raamat. Muidugi pole selles kõiki marke, mis Eestis ja Eesti kohta välja on antud, sest tegu pole ju margikataloogiga, kuid see teave, mille Elmo Viigipuu on süstematiseerinud ja kokku pannud, on huvitav nii filatelistlikust kui ka ajaloolisest vaatevinklist, on üldhariduslik selle sõna parimas tähenduses.

Autor kirjutab postmarkidest nii postimaksevahendina kui ka riigi visiitkaardina. Ta on alustanud posti kohaletoimetamise eest tasumisest, esimestest filatelistidest ja filatelistide organisatsioonidest ning jõudnud läbi nn esimese Eesti aja ja okupatsiooniaja uue Eesti ajani ja sedakaudu tänapäeva. Eriti huvitav on muidugi lugeda erimite ja võltsingute kohta, aga ka kõikvõimalikest mälestusmarkidest, rahvusvahelisest koostööst ja postmarkide hindamisest, samuti postmarke kujundanud kunstnikest.

Viiest raamatust, mida maikuus EV 100 raamatusarjast lugesin, oli postmarkide ajalugu esimene (kuigi sellest viimasena kirjutan) ja minu meelest kõige huvitavam.

Annaks taevas meie filatelistidele ikka ja jälle nauditavalt põnevat kogumisainest ja ka kogujate järelkasvu, et tore ja põnev harrastus välja ei sureks!

Tänan Postimehe Kirjastust (Post Factum) raamatu eest.

Vaata ka! EV 100 raamatusarja teistest raamatutest minu blogis Kruusatee:
Karin Paulus „Eesti disaini ja reklaami 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-disaini-ja-reklaami-100-aastat.html
Tiit Hennoste, Roosmarii Kurvits „Eesti ajakirjanduse 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-ajakirjanduse-100-aastat.html
Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-raamatu-100-aastat.html
Madli Pesti „Eesti teatri 100 aastat“
http://iltaka.blogspot.com/2019/05/eesti-teatri-100-aastat.html

12/05/2019

„Kirjandusõhtu“


Mats Traat
„Kaalukoda“

Luuletusi 1960-1964.
Eesti Raamat. Tallinn 1966.
Ümbrise kujundanud Jaan Klõšeiko.

Eesti kirjanduse ühelt visamalt töömehelt leidsin kauni luuletuse, mis sobib nii sirelite puhkemist ootava maikuuga kui ka tänase emadepäevaga. Luulekogu, milles see kirjas, olen selle ilmumisest saati mitut puhku lehitsenud – need luuletused sobivad mulle seda enam, mida vanemaks ma saan.

KIRJANDUSÕHTU 
Mats Traat

Pisike tüdruk
loeb väikeses küla-algkoolis
Liivi.

Rohelistes rättides emad
kuulavad ärevalt pealt,
nuusates aeg-ajalt nina.
Ja nende karedad käed, mida lakkunud vasikad,
on ilusasti rüpes.
Nende tütred õppisid püüdlikult luuletusi,
ja lähevad ikkagi salmiga segi,
need tillukesed kohmetud lapsed
väikese koolimaja klassitoas.

„Tulin linnast. Lumesadu.
Tööd ei leidnud kusagilt...“

Palju aastaid on möödas
ja väljas, kraamitud kooliaias,
puhkevad sireleil pungad.
Kuni tüdrukupirts meenutab järge,
vajub päike lillaka metsa taha.

Kuskil kriuksub uks ja köhatab mees.

Seisan piida najal tundega,
et õuest tuleb aeglasel ja raskel kõnnakul,
nagu võib tulla vaid läbi sajandi,
Juhan Liiv ise.

Istub pingile klassitoas
pisikeses külakoolimajas,
plaksutades lapsele,
kel valge lehv juustes,

kes, leidmatagi järge,
veereb roosa suislepaõunana
üle põranda ema sülle.

* Mats Traat (sünd 23. nov 1936) on eesti kirjanik, luuletõlkija ja stsenarist. Fotol on ta aasta pärast oma kolmanda luulekogu „Kaalukoda“ ilmumist, 1967.

Luuleread  „Kaalukoja“ kaanelt:

07/05/2019

„Jumalaema kirik Pariisis“


Victor Hugo
„Jumalaema kirik Pariisis“

Eesti Raamat. Tallinn 1971.
Tõlkinud Johannes Semper.
Kujundanud Jüri Palm.

„Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi – ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise.“
(Victor Hugo veebruaris 1831, „Jumalaema kirik Pariisis“ algusleheküljelt. Tlk Joh. Semper 1971.)

Selle tsitaadi panin Facebooki sel aprillipäeval, kui Jumalaema kirik Pariisis põles.

Victor Hugo romaanist „Jumalaema kirik Pariisis“ olen ka siin blogis juba ammu kavatsenud kirjutada, aga aega on nappinud. Nüüd siis meenutan raamatut, mis minu ellu astus filmina.

„Jumalaema kirikut Pariisis“ on filmilinale toodud mitu korda. Mina mäletan erilisena 1956. a lavastaja Jean Delannoy (1908–2008) käe all valminud prantsuse-itaalia filmi, milles peaosades olid võrratud Anthony Quinn ja Gina Lollobrigida, kes on siinsetel filmikaadritel.

Käisin seda filmi vaatamas u 1960. a koos emaga. Film oli Nõmme kinos Võit alla 16aastastele keelatud, mina olin alles 14, aga ema viis mind sisse. Olen talle tookordse ebapedagoogilise käitumise eest olnud kogu elu tänulik. Emale meeldis filmi aluseks olnud romaan väga ja me mõlemad saime sel kinoskäigul tohutu elamuse.

Quinn Quasimodona ja Lollobrigida Esmeraldana sobisid oma rollidesse täiuslikult. Kõige taustaks oli aga Jumalaema kiriku kütkestav hoone. Originaalina nägin seda ehitist esmakordselt alles 2002. a Pariisis käies. Siis kirjutasin oma reisipäevikusse read:

„Jumalaema kirikus laulis koor. Panin küünla, et olla õnnelik. Kuskil siin hulgub Quasimodo vaim, kuigi teda pole kunagi olnud. Pariis on üldse täis loendamatuid kirjanduslikke vaime. Nad tulevad meelde isegi siis, kui nendele ei mõtle. Esmeralda oma kitsekesega samas Cité`i saarel, hüljatud Gavroche`iga eesotsas Bastille`i väljakul,  Remarque tegelased Triumfikaare juures ja niimoodi lõputult edasi.“


Victor Hugo romaane loeti mu noorusaastatel palju. Koolis õppisime „Jumalaema kirikut Pariisis“ juba õige varakult. Midagi selle õppimisest meenub kusagilt seitsmenda klassi paiku, keskkoolis käsitlesime teost juba põhjalikumalt.

Aga Hugo pole päris kindlasti lugemiseks väga varajases eas, sest tema raamatutes on nii palju mitmesuguseid kõrvalepõikeid, tema ajastule omaseid ja sealt tulevikku ning minevikku vaatavaid arutlusi, mille mitmekesisusest saab enam-vähem täielikult aru ainult juba laiema silmaringi ja suuremate kogemustega lugeja. „Jumalaema kirik Pariisis“ jääb lapsele ainult Esmeralda ja Quasimodo kurvaks looks, kuid see teos on tegelikult nagu paljude salalaegastega varandusekastike, millest järjest uusi kirjanduslikke ja filosoofilisi pärle ning varjundeid leiab.

Victor Hugo „Jumalaema kirik Pariisis“ ilmus eesti keeles esmakordselt 1924. a Johannes Semperi tõlkes. Põhjalikult töötas ta selle tõlke ümber 1961. a, mil see ilmus sarjas „Suuri sõnameistreid“. Mäletan, et meil kodus oli esimene romaan Jumalaema kiriku kohta just selle sarja kujundusega, siia blogisse pandud kaanepildiga raamatu aga sain selle ilmumise aastal.

Tuleb siiski märkida, et küüraka kellalööja Quasimodoga oli eesti lugeja tuttav märksa varem, sest „Notre-Daame kellalööja, ehk ilus mustlasetüdruk: Üks kole lugu, mis Pariisi linnas sündinud“ oli Heinrich Laakmanni väljaandena ilmunud juba 1876. a.

Romaani tegevus algab 6. jaanuaril 1482 Pariisis Jumalaema kirikus ja selle ümbruses, kus toimuval narride pidustusel valitakse narride kuningaks kiriku kellalööja inetu, küürakas, kurt ja ühest silmast pime Quasimodo. Narride pidustused toimusid tollal tõepoolest ja võib ainult kujutleda, kui palju pilkeid, mõnitusi ja sõimusõnu sai tollastele narride kuningatele osaks.

Hugo alustas romaani kirjutamist 1829. a, mil käis arutelu, kas Jumalaema kirik senisest asukohast mujale viia või ümber ehitada. Hugo oli mõlemale vastu ja kirjutas oma romaani sõna otseses mõttes kiriku kaitseks. See kujunes omamoodi ülistuseks Jumalaema kiriku ajaloole ja arhitektuurile ja aitas seda imposantset hoonet veelgi kinnistuda prantslaste, eelkõige pariislaste südames ja hinges.

Tsiteerin Kalju Lehe ja Ott Ojamaa väliskirjanduse õpikut keskkoolile (1965): „Hugo on ületamatu kontrastide maalimises, ülitugevate värvide kasutamises. Esmeralda õhuline veetlus valab valgust Quasimodo grotesksele inetusele. Kuid nende hinges ja saatusrasketes kannatustes on palju siduvat. Phoebus seevastu on kellalööjale jäägituks vastandiks – nii välise hiilguse kui ka seesmise tühjusega. Tähendusrikas on ka ebardliku kellalööja kõlbeline üleolek oma isandast, õpetatud vaimulikust.“

Ja veel on „Jumalaema kirik Pariisis“ ood Prantsusmaa rahvale, suurte ja püsivate väärtuste loojale. Rahvale, kelle kanda on saatuse raskus, kelle anne ja töö aga ometigi elavad läbi sajandite.

Salapärane kreekakeelne sõna romaani alguses oli ΑΝΑΓΚΗ (anagkh), millele Semper on vasteks andnud „saatus“, praegused ingliskeelsed sõnastikud aga pakuvad rohkem tõlgendusi.

* Victor Hugo (1802–1885) alustas oma loometeed luuletaja ja näitekirjanikuna. „Jumalaema kirik Pariisis“ (1831) oli tema esimene proosateos, mida on nimetatud üheks parimaks ajalooliseks romaaniks prantsuse kirjanduses. Hästi on tuntud ka tema kolm suurt romaani: „Hüljatud“ (1862), „Meretöölised“ (1866) ja „Inimene, kes naerab“ (1869).

Piltidel: Victor Hugo foto ja Chifflarti pilt sellest, kuidas kerjused piiravad Jumalaema kirikut, on pärit postituses tsiteeritud väliskirjanduse õpikust; filminäitlejate fotod on internetist leitud kaadrid filmist.

Victor Hugo „Notre-Dame de Paris“ (1831).

06/04/2019

„Töö ja talent näitleja loomingus“


Voldemar Panso
„Töö ja talent näitleja loomingus“

Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Kaane kujundanud Henno Arrak.
Vahetiitlid joonistanud Edgar Valter.

See raamat ilmus mu viimasel keskkoolikevadel ja kujunes mu noorusaja oluliseks mõjutajaks. Panso kohta olen kirjutanud siin blogis ka teisal, aga tema olulisim panus Eesti kultuuriloos oli kahtlemata teatrimehena. Sündinud noorsooteater, tubateatri meeliköitvad etendused Kirjanike Maja musta laega saalis, mitmesugused lavastused – püüdsime neid kõiki vaatamas käia ja ka vastilmunud raamat omandas meie elus laialdase kõlapinna. See oli nagu sõõm värsket õhku ja lonks tervisevett.

Praegu tavatsetakse öelda, et omas ajas oli see omamoodi sarnane praegustele eneseotsingute ja eneseleidmise raamatutele. Tagasivaatena olen isegi hämmastunud, kui palju eluterveks kasvamise mõju see meile avaldas. Kuigi teos on eelkõige teatrist. Eneseabi õpikuks ma seda ei peaks, küll aga elu elamise õpikuks – ja sellisena on sel raamatul minu jaoks püsiv väärtus.

Esimene osa „Kool ja talendid“ avab talentide otsingu ja eelkõige talendi mõiste meie teatrikunstis. Talendid on olnud Liina Reiman, Ruts Bauman, Paul Pinna ja Ants Lauter. Neist kirjutades (aga ka rohkete näidete kaudu maailma näitelavadelt) avab Panso oma vaatepunkti sellele, mis on näitleja säde ja teised näitlejaeeldused. Kirjutab koolist, mis annab näitlejatööle põhialused: lavalise enesetunde, lavalise suhtlemise, mõtte ja tundmuse ning hinge lennuvõime.

Teine osa kannab pealkirja „Teatrimaagia“ ja avab vaatesaali valitsemise saladusi, mis kutsuvad vaataja kaasa looma. Näitekunsti saladuslooris on Panso arvates olulisim eetika. Näitleja mõjutusvahenditest käsitleb ta pinget, kontsentratsiooni, sisendusjõudu, enesetunnet ja rütmi ning silmi.

Kolmas osa on elust ja näitlejaisiksuse kujunemisest, keskpärasuse kriitikast, moraalsest vananemisest ja talendi skleroosist. Taas, nagu ta tegi esimeseski osas, käsitleb Panso paralleelselt ja võrdlevalt Pinnat ja Lauterit, luues neist, nagu ta ütleb, paarisportree.

Kui teatrikoolis on tulevane näitleja alles õpilane, siis teatris kujuneb temast meisterlikkuse ja eetika sulamina teatrimaag: näitleja, kes elus on oma kaasaja taju ja maailmavaate poolest kodanik. Need kolm – õpilane, näitleja ja kodanik – moodustavad isiksuse ja neis väljendub näitleja orgaanilise arengu skeem.

Panso lõpetas oma lennukalt kirjapandud raamatu nii:
„Need kolm tahku ei seisa kõrvu, ei järgne üksteisele, vaid on lahutamatud üksteisest. Nende jagamatuses on nende terviklus ja jõud. Kõik tahud on võrdselt tähtsad.
Kool ei tohi kunagi lõppeda.
Teater algab esimesest koolipäevast.
Kool ja teater peavad algusest kuni lõpuni olema seotud eluga.“




Raamatus on rohkesti fotosid ja meisterlikult kirja pandud pilte teatrielust, tegelased –põhiliselt näitlejad ja lavastajad – on meeldejäävad ja äratuntavad: nõnda mõjub see raamat ka meie teatriajaloo ühe tüvitekstina, arvan ma.

Vaata ka: „Maailm arlekiini kuues“

18/03/2019

„Sinine tulp“ ja „Minu koolipidude tüdrukud“


Vladimir Beekman
„Sinine tulp“

Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Kujundanud Heldur Viires.

Luulekogu, mis ilmus sel aastal, kui lõpetasin keskkooli. Tõenäoliselt just sellepärast jäi eriti meelde luuletus „Minu koolipidude tüdrukud“. Äsja olid olnud viimased koolipäevad, lõpuvalss, ees ootas nii palju unistusi ja lootus, et meie, kõik mu klassikaaslased, kunagi ei väsi.

„Minu koolipidude tüdrukuid“ on kirjandusteadlane Toomas Liiv nimetanud eesti kirjanduse parimaks  tüdrukuteluuletuseks.

Helilooja Gennadi Taniel on „Minu koolipidude tüdrukutele“ ka viisi teinud (vt tema „Laule", Eesti Raamat, Tallinn 1975), mida tollal laulis Maie Tõnso, kuid Youtube'is seda pole.

Uuel kevadel lõpetavad kooli uued tüdrukud.

MINU KOOLIPIDUDE TÜDRUKUD
Vladimir Beekman

Minu koolipidude tüdrukud
käivad väsinult kandekotiga,
igaühel on kodus perekond,
kühmus õlgadel – argipäev.
Juba koolivendadest mõnelgi
kipub kiilaspea kergelt läikima,
kingakannad on lääpa tallanud
juba mõnigi uhke poiss.
   
Pole paljud õieti märganud,
kuidas märgiti ennast vanadeks –
tulid lapsed, ja nii ta veereski,
pole parata, see on aeg.
Tulid tülid, riiud ja nääklused,
rahamured ja hallid kahtlused,
aga sinilind lendas minema,
lendas otsima noorusmaad.
   
Veel on vara sellega leppida,
vara tallatud tuhvleid otsida,
naervast kevadest vaikse talveni
kõige tähtsam on elus ees.
Hoidke silmades naerusädemeid
kuni valusa viimse valsini,
hoidke koolipidude tüdrukuid,
nad on elus üksainus kord.
/1963/

Veel on mulle sellest kogust teistest rohkem meeldinud luuletused „Mälestus vanast Narvast“ ja „Nüüd oled kaunim veel“.

27/02/2019

„Puust palvehelmed“


Natalia Rolleczek
„Puust palvehelmed. Väljavalitud“

Sarjast „Noorus ja maailm“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Tõlkinud Ruth Karemäe.
Illustreerinud Heldur Laretei.

Väga kurvad ja ja ometi kuidagi puhastavad jutustused. Sellisena on meelde jäänud esimesed raamatu ilmumisjärgsed lugemismuljed, kuid see kirgastav kummastus on kordunud ka hilisemate ülelugemiste aegu.

Raamatu autor Natalia Rolleczek kasvas ka ise lapsena mitu aastat nunnakloostri juures asuvas vaeslaste varjupaigas – nii on tema kirjapanek küll masendav, kuid adekvaatne vaste tema sealsetele läbielamistele. „Puust palvehelmed“ ilmus 1953. a, selle järg „Väljavalitud“ aga 1955. a. Katoliiklusesse suhtumine on meil tänapäeval hoopis teistsugune, kui oli nende teoste ilmumise ajal, ja praegu võib nende raamatute lugemine kohati ehk rusuvamgi tunduda kui siis, kui neid peeti katoliikluse reaktsioonilise olemuse paljastajateks.

Olgu ususse suhtumisega, kuidas on, kuid autobiograafiliste jutustustena on need teosed väga mõjuvad, pannes lugejat kaasa elama 1930ndate aastate Poola orbudekodu tütarlaste saatusele. Tüdrukud jäävad meelde, nende kannatused kutsusid toona esile lugejate pisaraid ja lootuse, et nende unistused lähevad täide. Mina igatahes töinasin esimeste lugemiste aegu, aga ka taas üle lugedes prevaleeris nukker mulje. Kuigi raamat oli/on väga hea.

„Tõstsin pilgu raamatult. Lucja magas. Kera, mis ta käest maha oli veerenud, vedeles põrandal. Magaja kergelt naerataval näol paistsid silmade all ja meelekohtadel sinakad varjud.
 

Mida ta unes nägi? Milline unistus uitas tema naeratuses? Tasus ju ometi terve päev vaeva näha, nii palju tunde kudumisraami kohal küürutada, et siis õhtu tagasihoidlike vaeste neidude klubis pimedat muusikut kuulata, muredate küpsiste peale limonaadi juua ja nii kaunilt rõivastatud ning igati sümpaatseid daame vaadata.
 

Kahtlemata! Lucja võis läbi une õndsalt naeratada.“

See naeratus ei kestnud aga kaua, sest Lucja jääb raskelt haigeks, pere kaotab suure osa sissetulekust ja Natalia peab minema orbudekodusse, kus tema elu ei ole meelakkumine juba esimestest päevadest alates.

„Kui ma altarilt tolmu pühkisin, mõtlesin kibedusega, et õde Modesta pole kindlasti selle eest hoolitsenud, et mu õhtusöök oleks kõrvale pandud. Täna aga pidi olema kvassi peal valmistatud kartulisupp ja tükk leiba selle kõrvale. Orvud kasutasid juhust, et mind pole, ja pistsid mu portsu kinni. Tuleb näljasena magama minna.
 

Mõte sellest, millest olin ilma jäänud, tegi mu meele haledaks, suurendas väsimustunnet ja koristamine muutus nii vastumeelseks, et ma istusin altaritrepile, peitsin näo kätesse ja hakkasin nutma.“

Eestikeelsele väljaandele andsid palju juurde Heldur Laretei väljendusrikkad ja meeldejäävad illustratsioonid.


* Natalia Rolleczeki sünniaastaks on kõnealuse raamatu eessõnas küll 1928, poolakeelse Wikipedia väitel aga 1919, mis ilmselt on täpsem. Tema loomingust on tuntud näidendid ja lastele ning noortele kirjutatud jutud.
<<< Foto „Puust palvehelmeste“ eestikeelsest väljaandest.

Natalia Rolleczek „Drewniany różaniec“ (1953); „Oblubienice“ (1955).