“Jahikoera memuaarid”

Edgar Valter
“Jahikoera memuaarid”
Perioodika, Tallinn 1974.

Edgar Valter, kelle 90. sünniaastapäeva nüüd tähistatakse, oli mu lapsepõlve lemmikkunstnik. Tema piltidega kasvasin. Praegugi vaatan tema illustratsioone sageli – selles blogis olen seni juttu teinud küll ainult seitsmest tema illustreeritud raamatust, aga neid on üle 250.

See on tohutu töö ja on lausa ime, kui südamlik suutis kunstnik oma piltides olla. Ei mingit jälge kiirustamisest, iga tegelaskuju on hästi läbi mõeldud, ka need, kes ja mis on pärit kunstniku enda või kirjanike fantaasiavallast.

Väga meeldivad mulle ka Edgar Valteri maalid – nende värvikuses väljendub alati mingi oluline meeleolu, jäädes mitte igavaks ja üksluiseks, vaid ilmutades mitmekesiseid tundevarjundeid, mis vaataja südames vastu kajavad.

Siia aga panen lihtsalt mõne pildi mustakaanelisest raamatust, kus sõnu vähe, aga peategelane nii sõbralik lontu, et teda vaadates kõigil tuju paraneb. Vist oli Ramses ilmunud varem mõnes ajalehes, igatahes kui ta raamatusse jõudis, oli kõigil tunne, et tegu on vana tuttavaga ja raamat oli piltlugu sellest, „kuidas koer sattus inimesele“.

Üks raamatu ilmumisaja kuulsamaid teadlasi Eestis, akadeemik ja professor Harald Haberman kirjutas eessõnas:

„Et autor nimelt zooloogi õnnistas saatekirja koostamise volitusega, on omaette koeratemp. Kindlasti tagamõttega. Zooloogide põline tava nõuab igale elusolesele teadusliku nimetuse andmist. Enamasti lähevad need nimed ajalukku. Sinna pürib Valtergi oma Ramsesiga. /- - -/ See peni kannab oma looja särtsu ja jõudu ning jagab neid meilegi. Ta pälvib täiesti teaduslikku nimetust. Saagu selleks  

CANIS FAMILIARIS INTERMEDIUS EMOTIONALIS 
VALTERI.“

* Edgar Valter (21. sept 1929 - 4. märts 2006). „Jahikoera memuaaride“ looja lühitutvustuses öeldi tema kohta muu hulgas nii: „... põline tallinlane, elukutselt kunstnik-naljamees, koera- ja inimpsühholoogia hea tundja, populaarne laste- ja noorsooraamatute illustreerija, pilalehe „Pikker“ järjekindel kaasautor, abielus, lapsi ei ole – koer oli, hobi – maalimine...“

Foto on samast raamatust, 1974.