23/06/2018

„Belkini jutustused“

 
Aleksander Puškin
„Belkini jutustused“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.
Tõlkinud Eugen Hange.
Illustreerinud Väino Paris.

„Belkini jutustused“ (täieliku pealkirjaga „Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused“) oli minu kooliajal tervikuna kohustuslik kirjandus, nagu veel mitu Aleksander Puškini proosa- ja luuleteost. Selle viis jutustust olid kõik kirjutatud 1830. aasta sügisel ja kujutasid ühtekokku endast Puškini esimest lõpetatud proosateost. Järgmisel aastal ilmusid need ka trükis.

Ivan Petrovitš Belkin, nende lugude jutustaja, on Puškini väljamõeldisena sündinud isik. Neid ridu kirjutades tuli mul mõte, et kas mitte Andrus Kivirähk alateadlikult või teadlikult oma väljamõeldud jutustajakujule Ivan Orav nimeks pannes ka veidi Puškini tegelase nimevalikust mõjutatud polnud. Belkin on ju tulenenud sõnast belka, mis vene keeles oravat tähendab.

Belkini iga jutustus on kirjutatud erinevalt, kajastades niimoodi tollal Venemaal levinud kirjandusvoolusid. „Lask“ on realistlik, „Tuisk“, „Postijaama-ülem“ ja „Talutüdruk-preili“ on sentimentalismist mõjutatud, „Kirstutegija“ aga gooti stiilis. Puškini kaasaegsetele meeldis kõige rohkem „Tuisk“, teisi peeti keskpärasteks.

Minule meeldis lapsepõlves lugedes kõige rohkem „Postijaama-ülem“; võib-olla ka sellepärast, et just seda juttu oli raamatu esikaanel värvikalt illustreeritud ja kaunites kleitides daamide pildid meeldisid mulle mingil lapseeaperioodil üliväga.

1953. aasta väljaannet ei ole mul enam alles, küll aga on „Belkini jutustused“ 1949. a väga ilusas köites ilmunud Puškini „Valitud jutustustes“.

Ka on mul alles sarjas „Kooli kirjavara“ ilmunud 1960. aasta väljaanne, mille sain kingituseks lastelehe Säde toimetuselt. Selle on kujundanud V. Vare, kuid minu meelest mitte kuigi õnnestunult.

 (Selle raamatukese tagakaane hinnatempel on aga omamoodi huvitav meenutus nõukogudeaegsest rahareformist.)

Jutustused on isevärki elupildid vaesuse ja rikkuse vahel haigutavast tühimikust, mida ka kirglikul armastusel ei õnnestu alati ületada.

Kõik Belkini jutustuste tegelased on omamoodi masendunud – nüüdisaega üle kandes võiks neid kirjatükke pidada kirjeldusteks depressioonis inimestest.

Mahult on kogumik õbluke, sestap ei hakka ma jutustusi ümber jutustama – igaüks võib neid ju soovi korral ise lugeda. Vist on neist vähemalt üks, „Tuisk“, senini koolis kohustusliku kirjanduse hulgas.

Tekstinäide ka:
„Jõudsime kalmistule, millegagi piiramata lagedale kohale, täis puuriste, milledele ei heitnud varje ükski puu. Iial pole ma näinud nii kurba kalmistut.
„Siin on vana jaamaülema haud,“ ütles mulle poiss, hüpates liivahunnikule, kuhu oli sisse kaevatud must rist vasest pühakujuga.
„Ja proua tuli siia?“ küsisin

„Tuli,“ vastas Vanka, „ma vaatasin teda kaugelt. Ta heitis siia maha ja lamas kaua. Siis läks proua külla, kutsus papi, andis talle raha ja sõitis minema, mulle aga andis hõbeviielise – tore proua!“
Mina andsin poisikesele samuti viiekopikalise ega kahetsenud enam ei sõitu ega kulutatud seitset rubla.“


Александр Сергеевич Пушкин  „Повести покойного Ивана Петровича Белкина“ (1830).

No comments:

Post a Comment