24/06/2017

„Kurja lilled“, „Raibe“


Charles Baudelaire
„Kurja lilled“

Loomingu Raamatukogu 35/36 (511/512).
Perioodika. Tallinn 1967.
Prantsuse keelest tõlkinud Ain Kaalep, Jaan Kross, Ilmar Laaban, Ants Oras, August Sang, Johannes Semper.

Homme on suur kirjanduslik tähtpäev: 160 aastat tagasi (1857) ilmus esmakordselt Charles Baudelaire' „Kurja lilled“ („Les Fleurs du Mal“) – luulekogu, millest prantsuse kirjandus üle ega ümber ei saa. Minu kooliaastatel räägiti dekadentsist vähe ja seda enamasti halvustavas mõttes, Baudelaire'i kohta ei saanudki me esialgu midagi rohkemat teada, kui et ta luuletas raipest. Kuid 1965. a väliskirjanduse õpikus keskkoolile (Kalju Leht, Ott Ojamaa) oli dekadentsist ja selle eelkäijast Baudelaire'ist ka paar päris teaberohket lehekülge, milles Baudelaire'i suhtumist maailmasse nimetati külmaks, meeleheitlikuks vihkamiseks ja põlastuseks, mida ta väljendas ülimalt meisterlikes ja stiilipuhtais värssides. „Enda sõnade järgi teritas ta oma riime nagu röövel pussi. Baudelaire on inetuse ja õuduse poeet. See pole enam romantikute ilutsev inetus – see on tõeline, naturalistlik inetus, mille ta luulesse tõi.“ Minu ülikooliaastatel käsitlesid aga Villem Alttoa ja Ott Ojamaa Baudelaire’i luulet elamusliku huviga.

Prantsuse Keisririigi kohus mõistis Baudelaire'i luuletused peagi pärast ilmumist hukka kui ühiskonna moraalile ohtlikud ja otsus püsis jõus kuni III Vabariigi lõpuni. Kuue luuletuse avaldamine keelati täielikult, ülejäänute avaldamisele vaadati samuti kurja pilguga kui jõleduste propageerimisele. Elu lõpus elas Baudelaire vaesuses, võlgades ning haigena. 46aastaselt suri ta halvatuna tõvevoodis.

Selles LR väljaandes kirjutab koostaja August Sang: „Mitte juhuslikult ei kanna „Kurja lillede“ esimene ja kõige mahukam tsükkel pealkirja „Spliin ja ideaal“. Kindlusetus ja inimsusele vaenulikus maailmas saab kunstiharrastus Baudelaire'ile religiooniks, mille teenimisega ta püüab elu vastuoludele vastu astuda ja neid ületada. Ajastu olemuse varane mõistmine, mille tõttu Baudelaire'i kaasaegsed teda õieti hinnata ei suutnud, tagas talle seda suurema tunnustuse järgnevailt sugupõlvedelt.“

See LR-vihik oli esimene eraldi raamatuna ilmuv Baudelaire’i luule väljaanne eesti keeles ja sisaldab ligi poole poeedi luuletustest.

Mulle Baudelaire'i luuletused meeldivad, veelgi enam: need on mu meelest ilusad. Nüüd, olles juba palju vanem kui Baudelaire oma surma ajal, tunnetan neis järjest huvitavamat maailmanägemist.

Siia panen luuletuse „Raibe“ („Une Charogne“) kaks eestindust, mis teineteisest üsnagi palju erinevad. Esimese neist leidsin internetist (Ninniku) ja see on pärit Johannes Aavikult. teine on LR kogust ja selle on tõlkinud August Sang.

RAIBE

Kas mäletad, mu arm, veel seda paha saatust
sel kaunil suvehommikul;
üks raibe, haisev, jälk, meil’ pakkus õudset vaatust
jalgraja järsul käänakul.

Ta jalgu õhku a’as kui ropp ja kiimal naine,
ta’st välja imbus kihvtisid;
ja tsüünilikult kõht end avas -- haisev aine,
täis pööritavaid aurusid.

Ja raipe toredust kui imet vaatles taevas,
kui lille, mis on puhkemas;
nii vänge oli hais, et Sina suures vaevas
ju olid ära nõtkemas.

Parv musti sitikaid, kel mädal kõhul pidu,
teeb vängeid, õõnsaid suminaid,
kui veniv vedelik hulk röövikute ridu
vaob mööda liharäbalaid.

Ja kõik see kihab, keeb kui mässav, veerlev laine,
mis tõuseb, langeb, puruneb;
võiks öelda koguni, et kõik see mäda aine
veel elab liigub, sigineb.

Ja õudne muusika sest lasust välja kõlab,
kui voolav vesi või kui tuul,
või nagu mesipuu, mis kihab, võimsalt elab,
või lehte kahin kõrges puul.

Ja kalju taga koer, kes raibet söömas käinud,
meid vahtis silmi pöörmata,
ja mahti luurates, mil kui me ära läinud,
võiks saagi kallal’ asuda.

-- Ja siiski Sina ka kord oled kui see liha,
see haisev mäda roojasus,
mu silmi täht, mu päev, mu unistuste iha,
mu ingel ja mu armastus!

Jah! nii saad olema, Sa ilu kuninganna,
kui lamad hauas surnuna,
kui pärast viimast au Sind viiakse, et panna
all musta mulla määnduma.

Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,
siis hüüa ussil’ võidukast’:
et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu
mu mädanenud armsamast.
(Prantsuse keelest Johannes Aavik
[Noor-Eesti III, 1909, lk 76-77])


RAIBE

Mu arm, kas meeles veel on sul see lõõskav suvi?
Mu arm, kas meeles veel on sul
see selge, särav päev, kui paelus meie huvi
üks raibe maantee käänakul?

Maas, jalad harali kui kiimalisel naisel,
kõht ilgelt paljas, lamas laip,
ja lehvis ümber jälk ja imal raipehais sel,
märg mädast oli rohuvaip.

Ja ülal päikene tuld valas ühtesoodu
ja hõõgus maa kui lõõmav lee,
et rutem kätte saaks Suur Loodus oma loodu,
kui taas algaineiks muutund see.

Ja lihast koorumas skeletti nägi taevas --
see avanes kui uhke õis.
Sa tundsid iiveldust -- nii väga lehk meid vaevas,
et vaevalt hingata veel võis.

Ja musta pilvena seal ümber kärbseid kihas,
kes prisket einet hoomasid,
ja vaglad agaralt poollagunenud lihas
kui elav ahel roomasid.

Ja üles-alla kõik see voogas nagu laine,
nii uhkelt sillerdas, et näis,
kui oleks hävingut ja hauda trotsiv aine
uut, tuhatkordset elu täis.

Ja vaikselt muusikat võis kuulda, nagu ojal
või keset hiit või rehe all,
kui tuulamine käib ja vili talupojal
vaob sarjast vaiksel sahinal.

Ja vormid hajusid, kõik näis kui unenägu,
kus ainult aimatav on seos,
või nagu visandlik, umbkaudne joonterägu,
eskiisiks jäänud kunstiteos.

Üks peni tigedalt meid luuras kivi taga.
Seal kärsitult ta ootas vist,
et saagi kallale taas söösta õhinaga
saaks pärast meie lahkumist.

Ah, sinagi, mu arm, kord oled hauas all, kus
sind ootab see, mis raibet siin,
mu ööde kauneim täht, mu päeva päiksevalgus,
mu ingel ja mu hingepiin.

Jah, põrmuks sinagi saad, ilu kuninganna!
Kui kinni vaotatud on laud,
ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna,
vaid keset haudu on su haud.

Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele
seal all, kus hõiskab hukk ja hääb,
et sinu kaduv kest, su kuju õrn ja hele
mu armastuses kestma jääb.
(Tõlkinud August Sang, „Kurja lilled“ LR 1967.)


* Charles Baudelaire (9. aprill 1821 – 31. august 1867).
Pildid:
Baudelaire' portree (1844), prantsuse kunstnik Émile Deroy (1820–1846).
Illustratsioon luuletusele „Raibe“ (1923), belgia sümbolist Jan Frans de Boever (1872–1949).

Charles Baudelaire „Les Fleurs du Mal“ (1857).

18/06/2017

„Daam koerakesega“


Anton Tšehhov
„Daam koerakesega“

Kogumikust „Novelle ja jutustusi“.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Väino Linask.

Kirjutades oma teise blogisse teispoolsusesse lahkunud kuulsa näitleja Aleksei Batalovi (20. november 1928 –15. juuni 2017)  meenutuseks postitust lugesin taas üle Tšehhovi imelise jutustuse „Daam koerakesega“, mille ekraniseeringus Batalov 1960. aastal peategelast kehastas. Muidugi mäletasin nii seda kaunist lugu kui ka filmi oma lapsepõlvest, mil need mulle väga hinge läksid.

„Daam koerakesega“ on nagu pastelltoonides elupilt suvituslinna Jalta kaldapromenaadil kohtunud paarist. Ennast hingelt vanana tundev moskvalane Dmitri Gurov, kes pole veel neljakümnenegi, puhkab ilma naise ja lasteta, ning nägus S-linna noorik Anna Sergejevna, kes on puhkama saabunud ilma abikaasata, keda ta lakeiks nimetab ja keda tõenäoliselt ei armasta.

Igavleva mehe ja temast hulga noorema naise armuloos ei nähta praegusajal midagi ebatavalist, tõenäoliselt ei nähtud ka siis, kuigi moraalituks ja pikantseks muutsid tekkiva suhte asjaolud, et peategelased olid abielus. Suhteliselt banaalse loo on Tšehhov imeilusasti kirja pannud. Lausa tajutav on suvituslinna tolm ja aeglaselt kulgevad päevad, vaikselt rannale rulluvad lained ja tunde tärkamine, Anna Sergejevna kahetsus ja juhtunuga leppimine...

Lõpuks ei suudeta enam olla teineteiseta, lahkutakse, kohtutakse Gurovi algatusel uuesti, tegevus kandub naise kodulinna ja Moskvasse ning vaikselt heliseb üle kõige armastuse ja lootusetuse nukravõitu meloodia.

Seda jutustust on nimetatud Anton Tšehhovi meistriteoseks, tema paremate novellide ja jutustuste hulgast parimaks.

Mõned tekstinäited:
„Tarbetud toimingud ja kõnelused ikka ühest ja sellestsamast võtavad ära parima osa ajast, parimad jõud, ja lõpuks jääb järele mingi nudi, tiivutu elu, mingi mõttetus, ja ära minna, põgeneda pole võimalik, otsekui istuksid hullumajas või vangiroodus!“

„Iga isiklik olemasolu püsib saladusel ja võib-olla osalt sellepärast kultuurne inimene hoolitsebki nii närviliselt selle eest, et isiklikust saladusest lugu peetaks.“

„Anna Sergejevna ja tema armastasid teineteist nagu väga lähedased, omased inimesed, nagu mees ja naine, nagu õrnad sõbrad. Neile tundus, et saatus ise on nad teineteisele määranud, ja polnud arusaadav, miks on Gurov naisemees ja Anna Sergejevna mehenaine. Nad olid justkui kaks rändlindu, isalind ja emalind, kes on kinni püütud ja sunnitud eraldi puurides elama. Nad andestasid teineteisele seda, mida häbenesid oma minevikus, andestasid kõik olevikus ja tundsid, et see nende armastus on muutnud neid mõlemaid.“

Piltidel:
Ülal: Kaader filmist „Daam koerakesega“ (rež Jossif Heifits, 1960),  kus Gurovit mängis Aleksei Batalov, Anna Sergejevna osas oli Ija Savvina. Film kujunes menukaks, sai auhinna Cannes’i filmifestivalil ja seda vaadati paljudes maades. Näiteks on Marcello Mastroianni seda nimetanud oma lemmikfilmiks. Praegu on üks vaatamisvõimalus You'Tubes'is:
https://www.youtube.com/watch?v=v9fkGWooVhE

All: Jaltas avati 2004. aastal skulptuurirühm, mis kujutab daami koerakesega ja teda veidi eemalt seiravatTšehhovit.  Praegu peetakse seda taiest Jalta kui kuurordilinna sümboliks. (Foto internetist.)


Антон Чехов „Дама с собачкой“ (1898).

11/06/2017

„Roheline kuld“


Osvald Tooming
„Roheline kuld“

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Kujundanud Ants Viidalepp.

Tunnistan ausalt, et ma ei hakanud „Rohelist kulda“ selle blogipostituse tarbeks uuesti üle lugema, kuid teismelise plikana koolipõlves olen seda mitu korda lugenud ja soovitan sellega tutvuda, vähemasti lehitseda neil, kes praegu meie metsade käekäigu pärast südant valutavad. Lihtsalt meeldetuletusena kunagistest aegadest, mil tiivustajaks oli nn sotsialistlik võistlus, protsentomaania jms, kuid mil mahavõetud puude asemele ikka ja jälle uusi istutati. Loodusesse suhtuti kaheti, korraga nii armutult kui ka hoolitsusega. Sõltus inimestest, kumb neist erinevatest suhtumistest võidutses.

Mulle see raamat meeldis, sest mets oli selles nii loomutruu ja tegelased omakorda enamasti hinge poolest sügavalt metsa kiindunud. Ka nende omavahelisi naginaid, mis enamasti riigikorrast ja -poliitikast tingitud,  oli huvitav lugeda. Inimsõbralik vana saarmas Kirr meeldis mulle ka ning põdratapmisele elasin kurbusega kaasa.

Paar tsitaati:

„Olukord oli Annele piinlik, Remmelgale koomiline. Tüdruk kuivatas käsi põllesse, kuigi selleks vaevalt tarvidust oli. Ta tundis  end süüdlasena, pomises:
„Ma vist ütlesin mõndagi... ebasündsat...“
„Metsaülema kohta? Oh ei midagi erilist, ainult „tuisupea“ ja „auahne roheline tuuletallaja“...“
„Ma palun vabandust... sõnade eest. Aga seda ma tagasi ei võta, et olete julm metsalaastaja!““

„Nugis sirutas selga ja kätt silmadele varjuks tõstes vaatas mustendavate külvilappide kaugeleulatuvat rivi ning ta pikad vurrud kerkisid naeratuseks. Jälgisid teda kõrvalt noored ja naeratasid nemadki – see peaks olema alles tuim inimesetükk, kes jääks ükskõikseks, kui nii rõõmsalt muheleb Surru vana metsavaht Nugis.“


1950. a esmatrükis ilmunud „Rohelist kulda“ tegi kirjanik 1957. a väljaande jaoks mõneti ümber. Tehtud parandustes mängis oma osa ka tõik, et tal olid vahepeal olnud rängad üleelamised.

Kui Osvald Tooming 21. detsembril 1950 Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu piduliku aastapäeva koosolekul üles astus, ütles ta muuhulgas: „Meie kirjandus vajab uut sisemist hingamist. Seetõttu tahan ma avaldada teoseid, mis kõnetaksid meie lugejaid vaimses ja hingelises laadis. Tahan kirjutada Virumaa metsadest,  loodusest ja inimesest selle keskel. Tahan tagasi pöörduda juurte juurde, selle juurde, millest kõik sai alguse. Tahan olla oma loomingus niivõrd vaba, kui kirjeldan elavalt kõike seda, mida  mu kõrv kuuleb ja silm märkab, kui ma viibin metsas ja kuulatan, mida sel mulle ütelda on.“ Juhtkonnale see mõtteavaldus ei meeldinud ja Tooming sunniti veel samal aastal kirjanike liidust välja astuma. Ta vangistati 25. mail 1951 Tallinnas ja mõisteti Eesti NSV Ülemkohtu otsusega 11. septembril 1951 §58-10 alusel 25 aastaks Vjatlagi, kust ta vabanes 3. märtsil 1955.

1957. aasta jaanuaris kirjutas ta „Rohelise kulla“ järelmärkuses. „...lugenud raamatu kriitilise pilguga läbi, teostasin kogu teose ulatuses küll redaktsioonilise silumise- ja kohendustöö, kuid ei muutnud tegelaskujusid ega sündmustikku; muidugi jäi endiseks kunstiline kavatsus, teose idee. /---/ Autori eesmärgiks on heita valguskiireke inimestele, kelle kogu elu on seotud inimkonna ühe suurima rikkuse ja kaunima sõbra - metsa kasvatamise, hoidmise ja mõistliku kasutamisega.“

* Osvald Tooming (26. jaanuar 1914 - 6. juuni 1992) viibis tänu isa metsavahiametile lapsena palju looduses, see tingis ka tema arengu eelkõige looduskirjanikuks, lisaks romaanile „Roheline kuld“ jutustused „Metsade raamat“ (1969) ja „Puude taga on mets“ (1983). Sügavalt eetilisi probleeme käsitles ta ka oma teistes teostes nagu „Perekond Kirretid“, „Luigelend“, „Õpetaja Hiiemägi“, „Maantee läbi metsa“, „Kuus juttu“ jt.