29/08/2014

AABITS


AABITS
L. Alttoa ja H. Raigna
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1953.

Kindlasti kuulub lapsepõlves loetud raamatute hulka aabits. Sestap veidi juttu ja mõned pildid minu omast, mis üsna kapsastunud on.

Lugeda oskasin mitu aastat enne kooliminekut, seepärast polnud mul aabitsaga mingit muret. Kirjutamist alustasime i-tähest, mida tegime ilukirjavihiku esimese lehekülje täie. Viisnurksulega nr 1 polnud kuigi meeldiv kirjutada, aga hakkama ma sain. Kui kõik puhtalt ja korralikult valmis oli, libises mu pikk pats õlalt ettepoole ja maandus otse vihikulehele, vedades sinna veel kuivamata tähtedest pikad inetud jäljed. Ilukirjaga ei sobinud need kokku. Hindeks sain "kolme" ja lisaks veel tõrelda hooletuse eest, mis mind täitsa kurvaks tegi.

Õ-tähega seoses meenub, kuidas kordasime kogu klassiga kooris õ-ga algavaid sõnu, kõiki kolm korda. Mulle see meeldis ja kui ütlesime "õnn", lisasin suure hooga veel neljandagi - hõisates üle terve vaikseks jäänud klassi. Õpetaja pahandas ja pani mind karistuseks püsti seisma. See oli elus esimene kord, mil ma suure õnne eest karistada sain. Järgmised korrad pole ka tulemata jäänud.

Aabitsa alguspildil tulevad lapsed kooli - tüdrukutel tumesinised kleidid ja valged põlled. Esimeses klassis oli ka minul tumesinine vormikleit, aga põll oli eestlastel must. Koos valge krae ja kätistega oli värvikombinatsiooniks sini-must-valge. Aga ju vist tabati haridussüsteemis või veel kuskil kõrgemal ära, et selline värvide kooskõla nõukogude koolis pole paslik. Teises klassis olid meil kohustuslikud pruunid vormikleidid, valget n-ö üleliidulist põlle meile siiski peale suruma ei hakatud.

Aga viksi koolilapse rõivastus pidi enam-vähem niisugune välja nägema, nagu siin kõrval pildil.

Selleks ajaks, kui septembris esimesse klassi läksin, oli Stalin juba surnud. Aga aabits oli ladumisele antud jaanuaris 1953 ja trükkimisele märtsis. Ning Stalin on selles aabitsas veel täiesti elus. Silbitamist õpetati lookese "Õpime laule" järgi.

Veel hoidsid Stalini teemat ülal tollases massimeedias levinud foto, millel vuntsidega mees Lenini mausoleumi tribüünil hoidis süles väikest suure valge lehviga tüdrukut; lisaks luuletused "Stalin meie südameisse jääb" ja "Armsale Stalinile", Leninit ei unustatud samuti: "Suur Lenin - ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea..."

Õnneks oli meil mõistlik õpetaja, range vanem daam, kes nõukogude ideoloogiasse arvatavasti kuigi soojalt ei suhtunud ja meid nende kohustuslike Stalini-Lenini-luuletustega ei koormanud. Rohkem huvitas teda meie kirjutama õpetamine. "Karu-taat maiustamas" oli aga meil kõigil peas. Ja "Naerist" meeldis meile ka lugeda ning selle maast sikutamise mängu mängida.




Aabitsa illustraatorit ma ei tea - küllap olid pildid tehtud üsna täpsete üleliiduliste ideoloogiliste suuniste järgi, ometi aimus nende eklektilisuse juures kohati ka midagi Eestile omast.

No comments:

Post a comment