29/08/2013

"Vitja Malejev koolis ja kodus"


Nikolai Nossov
"Vitja Malejev koolis ja kodus"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1952.
Tõlkinud Eugen Hange.
Illustratsioonid: Niina Aljak.

"Ühel kaunil hommikul - see oli esimesel septembril - tõusin varakult üles, panin oma raamatud pauna ja läksin kooli. Sel päeval, nagu öeldakse, valitses tänaval suur elevus. Kõik poisid ja tüdrukud, suured ja väikesed, olid nagu käskluse peale välja ilmunud ja sammusid koolimaja poole. Nad läksid ühe- ja kahekaupa ja koguni tervete salkadena, igaühes mitu inimest. Mõni kõndis tõttamata, nagu mina, mõni aga kihutas ülepeakaela justkui tulekahjule. Pisikesed tassisid lilli, et nendega klassi kaunistada. Tüdrukud kiljusid. Ka poistest kiljus mõni ja naeris. Kõigil oli lõbus. Ka minul oli lõbus."

Ja kuigi parim sõber Fedja sel sügisel enam kooli ei tulnud, polnud neljanda klassi õpilane Vitja Malejev kaua ilma pinginaabrita: saabus Kostja Šiškin ja temaga koos hulk sekeldusi ja seiklusi. Nikolai Nossov oskas need lustakalt ja kaasakiskuvalt kirja panna.

Matemaatika tekitas  Vitjale kõige rohkem muret. Kui ükskordüks kuidagiviisi pähe oli saadud, siis ülesannete lahendamisega oli endiselt tükk tegemist. Mõni ime siis, et ka dresseeritud koer Lobzik koolipeol esinedes publiku antud ülesannetele valesti vastama kippus.

Klassikaaslased tögasid poissi ka, koguni seinalehes: "Meie Vitja sõprust peab / etteütlemisega, / kuid see teda sisse veab - / tasub number kahega." Ometi pole Vitja ainus, kel pahandusi kipub olema, kuid sõpradena ja hea tujuga saadakse kõigest üle.

Mõned pildid sellest raamatust on mulle teistest paremini meelde jäänud. See, kui poisid klassiseinale madruse joonistasid. See, kus Kostja ja Vitja Lobzikuga esinevad.


Ja muidugi see, kuidas nad kahekesi lustakat hobust tegid - koguni nii lustakat, et see oma kõrvalehvitamisega etenduse kõige kurvematel kohtadel vaatajad naerma ajas.


Tegelikult on nii, et ega ümberjutustamine suudagi seda vahvat raamatut õigesti edasi anda. Küll aga võiks huviline kuulata ERR arhiivist 1952. aastal lindistatud kuuldemängu "Vitja Malejev koolis ja kodus".

Kuuldemängu seadis raadiole Iko Maran, režissöör oli Ellen Liiger. Osades: Väino Luup (Vitja Malejev), Lisl Lindau (tema ema); Franz Malmsten (tema isa); Ilotar Värik (Vitja õde Lika); Aino Talvi (õpetaja Olga Nikolajevna); Hugo Sein (pioneerijuht Volodja). Teistes osades: Madis Ojamaa, Mäido Tõnnus, Jaan Ennulo, Lembit Viirpalu, Tõnu Aav ja Jaak Talva. Palju unustamatuid hääli Eesti raadio ja teatri ajaloost...

* Nikolai Nossov (1908-1976) on praegustele lugejatele vist iseäranis hästi tuntud Totu ja tema sõprade seikluste kaudu. Eesti keeles on tema raamatutest lisaks "Vitja Malejevile..." ilmunud: jutukogu "Elav kaabu", "Lõbus pere" (millest siin blogis tulevikus juttu teen), "Totu ja ta sõprade seiklused", "Totu Kuul", "Totu Päikeselinnas" jt.

Mul pole õrna aimugi, kui palju Nikolai Nossov oma raamatute ja filmistsenaariumite eest raha teenis, kuid 2008.aastal laskis Venemaa Keskpank tema 100. sünniaastapäeva auks välja hõbemündi.
Nikolai Nossovi foto on Venemaa kultuurisündmuste kalendrist.

Николай Носов "Витя Малеев в школе и дома" (1951).

25/08/2013

"Tuul puhub lippudes"


Ralf Parve
"Tuul puhub lippudes"

Valitud luuletusi lastele 1940-1955.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1956.
Illustreerinud Asta Vender ja Olev Soans.

Enne, kui need luuletused sellesse ühte kogusse liideti, olid neist paljud ilmunud eraldi pildiraamatutena. Nõnda juba aastaid lastele tuttavad ja enamasti ka mitmesugusteks puhkudeks pähe õpitud või lihtsalt mitmekordsest lugemisest pähe kulunud.

Paljud neist on küll liigagi naiivsed ja ajastukajalised, aga meile, lastele, need meeldisid ning see oligi kõige tähtsam. Paljud neist muutusid kohe ilmudes lasteluule klassikaks. Mitmete puhul tuleb meelde, kuidas neid koolipäevil deklameeritud või tunnis arutatud sai. Mõni on praegugi peas.

Näiteks seda "Tervitust lenduritele" olen teises või kolmandas klassis koolilavalt lugenud, "kaela ümber kirju sall, nööri otsas õhupall". Aga leivanumbriks sai see hoopiski ühele mu klassiõele, kes sellega deklamaatorite võistlustelt mitu auhinda tõi.


Ralf Parve värsid tabasid hästi ära koolielu ja tüüpe. Selle uhke Tiidu, kes oli korrapidaja; parima sõbra koolivend Jaani; lastesaates kogemusi jagava viielise Laine; Mihkli, kes "koju tõttab nagu nool", aga teel kõikvõimalikult aega viidab; Juku, kes istub koolipingis "otse nagu süte peal"; musta kassi kartva Jassi ja paljusid teisi.

Ja Oskar Ohakas oli lausa legendaarne kuju, kelle kohta käiva luuletuse mõnel uue kooliaasta päeval siia blogisse ka tervikuna panen. See lihtsalt on selle ära teeninud, nagu ka mõned muud selle kogu luuletused. Tuletage meelde:


Parve värssjutustustest aga oli laste hulgas vist kõige populaarsem "Mida jutustas kapten Aru", mille algus on siin:


(Luuletuste vaatamiseks klõpsa piltidele.)

Vaata ka mu teisest blogist väikest meenutust seoses Ralf Parve luuletusega "Esimene lumi": Kuidas luuletust näpati.

* Ralf Parve (25. juuni 1919 - 29. aprill 2011) oli eesti kirjanik.

22/08/2013

Vahepala: raamatukogutädidest

On suur vedamine, kui laps kohtub hea raamatukoguhoidjaga, kes juhatab teda raamatute võlumaailma, laseb riiulite vahele, soovitab lugemisvara, õpetab bibliograafia alustõdesidki.

Vist umbes viieaastasena hakkasin koos lapsepõlvesõbratari Marinaga käima Nõmme raamatukogus, mis asus siis Õie tänaval vene kooli kõrval. Marina vanaema oli seal pidev lugeja ja esimestel kordadel läksime temaga koos. Hiljem hakkasime ise käima. Seal olime ikka lausa tundide kaupa, sest...

... Nõmme raamatukogus oli väga tore raamatukogutädide naiskond. Kõigepealt Hilda Kallik, kelle pildi hiljuti Rahvusarhiivi fotode andmebaasist leidsin, koos tütre Inesega ja veel paari kolleegiga. Nad kõik suhtusid meisse väga hästi ja raamatukogu kaks tuba muutusid aastateks nagu meie teiseks koduks, kus saime kõike vaadata, uurida, ise laenata ja isegi raamatukogu külastajaid teenindada.

Hilda Kallikule olen palju tänu võlgu. Hiljem olen teada saanud, et ta töötas Nõmme I raamatukogus 1951. aastast kuni oma surmani 1978. aastal; alates 1962. aastast oli ta selle raamatukogu juhataja.

Noil ammustel aegadel raamatukogudes veel avariiuleid ei olnud, aga Nõmme I raamatukogus võeti need 1958. aastast alates kasutusele - esimesena Tallinnas. See tegi riiulitevahelise püha paiga, kus seni sai liikuda ainult raamatukoguhoidja, lugejatele lahti. Ja meie Marinaga tundsime selle üle suurt rõõmu.

Meie päralt olid nii laste- kui ka täiskasvanute osakond ja alati, kui vaja, jagasid raamatukogutädid lahkelt selgitusi. Meie omakorda püüdsime neid igati abistada: tõime riiulitelt lugejatele soovitud raamatuid, aitasime kõikvõimalikke sedeleid ja lipikuid teha...

Niinimetatud eestiaegseid raamatuid oli selles kogus vist päris palju, aga üldiselt neid välja ei laenutatud - siiski saime igal raamatukogu külastusel mõnd põnevat raamatut näha ja mõnikord ka koju kaasa. Mäletan, et üsna ära kulunud "Tuulest viidud" köide oli üks neid raamatuid, mida seal niimoodi tüdrukupõlves lugesin.

Ka minu esimeses koolis, Tallinna 28. 7-aastases, oli tore raamatukoguhoidja. Tema nime ma ei mäleta, aga temagi soosis igati õpilaste suhtlemist raamatutega. Kui kell tunnist välja helises, siis kiirustasime enamasti raamatukokku koolimaja kõige kõrgemal korrusel ja veetsime seal enamiku vahetundidest. Kui Nõmme pioneeride majas Nurme tänaval bibliograafiaring loodi, siis käisin ka seal hoolega.

Ilmselt just tänu oma lapsepõlve raamatukogutädidele olen kogu elu raamatukoguhoidjate tööst lugu pidanud ja neist ka ajakirjanikuna korduvalt kirjutanud.

19/08/2013

""Kon-Tiki" ekspeditsioon"


Thor Heyerdahl
""Kon-Tiki" ekspeditsioon"

Sarjast "Maailm ja mõnda".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Norra keelest tõlkinud Henrik Sepamaa.
Ümbrispaberi kujundanud Hugo Mitt.

Võib-olla ma eksin, kuid mul on meeles, nagu oleks Thor Heyerdahli (1914-2002) põnev reisikiri enne eestikeelsena raamatukaante vahele jõudmist ilmunud vähemasti osaliselt järjejutuna mingis meie ajalehes. 1957. aastal ilmunud raamatut lausa oodati, sest esiteks oli "Maailm ja mõnda" sari ülipopulaarne - minu põlvkond kasvas sellega üles - ning teiseks oli teave "Kon-Tiki" retkest jõudnud ka Eestisse.

Raamatu juhatas sisse S. Obrutševi eessõna venekeelsele väljaandele 1955. aastal.Too Obrutšev oli nõukogude teadlane, väga populaarsete raamatute "Sannikovi maa" ja "Plutoonia" autori Vladimir Obrutševi poeg ning eessõna kannatas lugemist - Thor Heyerdahli hüpotees polüneeslaste Aasia päritolu kohta oli selles lühidalt ära seletatud.

Heyerdahli ekspeditsioon (1947) balsapuust parvel on maailmas vist üks paljuräägitumaid uurimisretki üldse, raamat kaasahaarav, läbi aegade ikka ja jälle huviga loetav. Nüüd norralaste vägeva filmina kinolinalegi jõudnud. Ka Eestis.

Nii et jäägu selle teose ja retkepõnevuste avastamisrõõm kas siis raamatut lugedes või filmi vaadates igale blogilugejale endale. Siia panen kirja vaid mõned tsitaadid.

"Mõõtsin sammudega toa põrandapinna nii täpselt ära, kui säng ja kummut seda võimaldasid. Oo jah, parv tuleb palju suurem kui see tuba. küünitasin end aknast kaugele välja, et silmitseda ribakest suurlinna unustatud tähistaevast, mida võis näha ainult otse ülal majade kõrgete müüride vahelt. Kui parvel küll ruumist nappus tuleb, on seal igatahes küllaldaselt ruumi kogu tähistaevale meie peade kohal."

"Ükski neist ei olnud varem teisi näinud ja kõik nad olid täiesti erinevat tüüpi. Seega peab parvel mööduma küll mitu nädalat, enne kui üksteist oma lugudega ära tüütame. Ohtlikumaks kui ükski tormipilv ühes madalrõhkkonna ja rajuilmaga võib meile kujuneda psüühiline äike, kui kuus meest triivival parvel kuude viisi hunnikus koos peavad olema. Siis on hea nali sageli sama tähtis kui päästevöö."

"... meie edasi liikudes libises ka silmapiir nähtamatult kaasa ning meie endi ujuv maailm jäi ikka üheks ja samaks - ümmarguseks sõõriks taevavõlvi all, mille keskpunktiks oli meie parv, ning öö öö järel sirasid meie kohal ikka ühed ja samad tähed."

"Meeleheites kiskusime end habemest: istume siin öösel tühjal saarel palmide all, säravad tähed pea kohal, aga keegi ei taha meid uskuda!
Torstein ei andnud alla. Ta asus jälle võtme taha ja saatis lõpmatuseni "kõik korras, kõik korras, kõik korras,
kõik korras". Pidime ometi, pagan võtaks, ära hoidma, et kogu see päästmise masinavärk üle kogu Vaikse ookeani tööle ei hakkaks!
Siis kuulsime vastuvõtjast üsna tasast häält:
"Kui kõik on korras, mispärast sa siis säärast lärmi teed?"
Seejärel jäi eetris jälle vaikseks - see oligi kõik." 


Thor Heyerdahl "Kon-Tiki ekspedisjonen", Oslo (1951).

16/08/2013

"Minu klass"


Frida Vigdorova
"Minu klass"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1951.
Tõlkinud Veronika Kruus.
Illustreerinud B. Vinokurov.
Kaas: Evald Okas.

Minu lapsepõlves ilmus väga palju raamatuid koolielust, õpetamisest ja õpetajatest. Vene kirjanduses, mida tollal usinasti tõlgiti, on õpetajast kirjutamise traditsioonid väga pikad, igasuguseid koduõpetajaid ja guvernante on selles lademes ning ka näiteks Lev Tolstoi alustas oma lapsepõlve, poisiea ja noorusaastate kirjapanekut unustamatu koduõpetaja kirjeldusega.

Nõukogude pedagoogika ja kirjandus aga ei saanud ei üle ega mööda kasvatuskorüfeest Anton Makarenkost, tema "Pedagoogilisest poeemist" ja "Lippudest tornidel", mille sisuliseks järjeks kujunes ka Frida Vigdorova "Tee ellu". Neist kolmest raamatust tuleb siin blogis edaspidi juttu.

"Minu klass" köitis mind väga. See on noore õpetajanna Marina Nikolajevna jutustus tema esimesest tööaastast, kujunemisest õpetajana ja inimesena, otsingutest, ootustest ja lootustest.

Väga soravalt ja kenasti kirja pandud, ka eestikeelne tõlge on hea. Näited on elulised, klass hakkab lugeja jaoks elama, poisid saavad tuttavateks ja lugeja ootab huviga, mis neist saab ja kuidas nad toimivad.

"... Palju vigu tegin ma oma esimeses tunnis: ma ei loendanud lapsi nimepidi, ei öelnud avasõna ja lugesin Garšini muinasjuttu, mida üldse polnud kavatsenud lugeda. Kui tõtt rääkida, siis peitsin ma ennast lihtsalt sellesama konna selja taha, et võita aega ja saada üle oma erutusest. Ma ei teostanud midagi sellest, mida kavatsesin tundi minnes. Kuid need esimesed nelikümmend viis minutit õpetasid mulle selgeks lihtsa ja hädavajaliku reegli, mida, nii imelik kui see ka on, ma seniajani ei teadnud: kui tahad, et sind kuulatakse, siis ära karju."

"Varem näis mulle, et algkoolis võib õpetada iga kirjaoskaja inimene ja mulle minu kõrgema haridusega igatahes ei saa see olla raske. Kuid osutus teisiti. Kui tahad õpetada õpiku järgi sõnasõnalt - palun väga, siis piisab täiesti sellest, mida sa tead. Kui tahad aga vastata igale "miks'ile" ja esile kutsuda uusi "miks'e", siis on tarvis pidevalt lugeda, otsida, vaadata avasilmi kõike - ja siiski veendud üha enam: tead veel vähe!
Ja veel panin ma tähele: mida rohkem tead ise, seda rohkem tahavad teada ka lapsed. Näiteks tarvitseb täna jutustada neile meie põhjamaast, kui järgmisel päeval toovad poisid mulle pilte põhjamaa loodusest või raamatu tšeljuskinlastest. Serjoža Selivanov voolis pruunist plasteliinist jurta, Vitja Iljinski tegi luuletuse."

"Kasvatajal on kõige tähtsam, kõige olulisem - mõista õpilast. Tuleb ette, et räägid õpilasega tundides, eksamitel, hindad ta teadmisi, juhtub isegi, et annad talle iseloomustuse ja tegelikult ei tea temast õieti veel midagi. Ootad, valvad ja varitsed seda hetke, vahel isegi ootamatut juhtumit, mis avab sulle kõige sisima inimeses. Neil hetkedel helendab ja saab selgeks kõik nagu prožektori valguses..."

"Tead isegi kõike ning elu ja töö õpetavad sulle paljutki. Tahaksin sulle vaid öelda: oled õpetaja, mõtle sellele uhkustundega. Ärgu kunagi lahkugu sinust eneseväärikuse tunne. Ära luba endaga talitada ega kõnelda taktitult ja toorelt, sest vastasel korral ei alanda sa üksnes ennast, vaid kogu oma õilsat ja kirgast tööd. Ära taandu, kui sul on õigus ning hoia oma väärikust. Ära unusta: sa oled õpetaja, see aga, kes kannab õpetaja nime, võib sellele õigusega uhke olla."

"Armastada. Teada. Ja otsida lakkamatult igas inimeses head. Õpetada lapsi ja neilt õppida. Kui sa neid armastad ja nemad sind armastavad, siis on kõik hästi. Sa ületad siis kõige raskema, siis leiad tee ka kõige isekama südame juurde ja saad väga, väga õnnelikuks."


* Frida Vigdorova (3. /16./ märts 1915 - 7. august 1965) oli nõukogude kirjanik ja ajakirjanik. Pärit õpetajate perekonnast, õppinud ka ise vene kirjanduse õpetajaks, kellest pärast mõnda koolis töötatud aastat sai ajakirjanik. Tema kirjutised ilmusid "Pravdas", "Komsomolskaja Pravdas", "Literaturnaja Gazetas". Väga paljudes neist oli juttu pedagoogika- ja kasvatusprobleemidest. Ülemaailmselt tuntuks sai Vigdorova oma võitlusega teisitimõtlejast andeka kirjaniku Jossif Brodski vabaduse eest ning ülestähendustega Brodski üle peetud kohtuprotsessilt. Paljud tema artiklid ilmusid nn Samizdati väljaandena. (Foto on siit.)

 Фрида Вигдорова "Мой класс" (1949).

12/08/2013

"Meremees Murka"


Juhan Smuul
"Meremees Murka"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1958.
Illustreerinud Romulus Tiitus.

Lapsepõlves lugesin mitut südamlikku lugu koertest. Tšehhovi "Kaštankat" (1951) ilmselt varem kui Turgenevi "Mumuud" (1955). Mõlemad olid ka kooli kohustuslikus kirjavaras. Ja mõlemad olid väga kurvad lood.

"Meremees Murka" oli nendega võrreldes väga reibas raamat. Meie omamaisest kirjandusest on Evald Tammlaane "Laevakoer Tuhk" (1940) sellele kõige lähedasem. Mõlemas on juttu merekoerast - laevakoerast ja tema elamustest.

Murka oli Smuuli koer, kelle kirjanik võttis 1955. a juunis kaasa ENSV esimese heeringalaeva püügiekspeditsioonile Põhja-Atlandil. Nii et kui praegust terminoloogiat kasutada, sai Murkast, kes merele sattudes oli veidi üle aasta vana, seoses temast raamatu kirjutamisega tõeline staarkoer.

Tallinna turult 50 rubla eest ostetud kutsikas, üks koer kikkis, teine longus, tuletas Smuulile meelde kellamees Liblet Tootsi lugudest. Küla kassidega pidas ta lakkamatut sõda. Lammastest aga läks pärast üht vahejuhtumit "võimalikult kaugelt mööda ja tegi näo, et neid määgijaid loomi pole tema jaoks olemas".

Kui jõudis kätte linnatalv, mil Murka enam suuremaks ei kasvanud, oli tal väga igav. "Ta muutus ükskõikseks ja loiuks. Ta hakkas paksuks minema. Ta silmad olid nukrad. Koer kaotas elu mõtte. Ma ootasin pikisilmi kevadet, et koer saartele saata. Ja just siis tuli sõit Põhja-Atlandile, kus Murkast sai meremees Murka."

Smuul kirjutas oma lapsepõlve muljetest seoses ranna ja merega, laevadest ja meremeestest, kelle jutt talle meeldis, sest nad "rääkisid laevast nagu elavast olevusest". Ta kirjeldas heeringatraalerit ja laevakoerte erilist seisust, uskudes, et nende hinges on "niisamasugune tüdimus pikast sadamasolekust nagu igal ehtsal meremehel".

"Meremees Murka" on niisugune raamat, mida täiskasvanulgi on lust sirvida. Koera juhtumused laeval, tema harjumine mere ja meeskonnaga, tekitatud sekeldused ja tehtud pahandused on kirja pandud tolle irvhambalikkusega, mis Smuulile tihti omane oli.

"Kuid see merehaigus jäi Murkale esimeseks ja viimaseks. Ainult tugeva tuule või tormi ajal armastas ta magada kajutis ega tulnud tekile. Õige ka. Seal sai ta juba esimese minutiga lainega vastu pead. Kuid koerad ja pisikesed poisid ei salli, kui neid liiga palju pestakse, pealegi veel külma ja kibesoolase veega."

Kes tahab meenutada, kuidas ENSV ajal heeringapüük käis, ka sellele on "Meremees Murka" põnev lugemine. Aga just nende püügikirjelduste - heeringapüüdjate argipäeva - pärast ei olnud see raamat mu lapsepõlvelemmikute hulgas. Mis praegu üle lugedes paeluvana tundub, ei olnud seda tollal.

09/08/2013

"Hunt ja kutsikas"


Leida Tigane
"Hunt ja kutsikas"

RK "Ilukirjandus ja Kunst", Tallinn 1948.
Illustreerinud V. Lember.

"Hunt jäi üllatunult seisma. Mida sellest arvata? Noor, rumal koerakutsikas haugub tema, suure hundi, ümbruskonna hirmukuju peale. Säärast lugu ei olnud tema elus veel ette tulnud."

Hunt tahab kutsikat karistada, aga kuni tema sõnum teiste loomade kaudu kutsikani jõuab, on kutsikast juba suur koer saanud, kelle ees hundil taanduda tuleb.

Niisugune lihtsakoeline looke, mida korraks ju lugeda/kuulata võis, aga mis uuesti lugema ei kutsunud.

Piltidega oli hoopis teine lugu, sest suurema osa väärtusest andsid raamatukesele just illustratsioonid, jäädes märksa kauemaks meelde kui tekst. Minu lemmik oli raamatu keskel üle kahe lehekülje laotuv pilt rebaseperest.


* Leida Tigane (21. mai 1908 – 13. veebr 1983) alustas romaanikirjanikuna, kirjutades aastatel 1935-1939 neli romaani, mis suure lugejahuviga vastu võeti. Väga viljakas oli ta lastekirjanikuna - "Lugu kahest laisast varesest" (1936) , "Metsatalu vahvad loomad" (1938), "Hunt ja kutsikas" (1943, 1948), "Vanaema maja" (1946), "Kelleks ma tahan saada" (1948), "Mina oskan paremini" (1952),"Peremees ja sulane" (1958) jt.

Nimekas lastekirjanik oli ka tema noorem õde Aino Tigane, kellest siin blogis on juba juttu olnud ja kelle raamatud mulle huvitavamad olid.

* Valli Lember-Bogatkina (sündis 30. oktoobril 1921 Tartus) on eesti akvarellikunstnik, meie kunsti Grand Old Lady.


06/08/2013

"Eesti rahvanaljandid. Mõis ja kirik"

 
"Eesti rahvanaljandid. Mõis ja kirik"
Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nim Kirjandusmuuseum.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957.
Koostanud Selma Lätt.
Kunstiliselt kujundanud Väino Tõnisson.

Lapsena oli mul üsna halb tervis, seepärast ei sobinud mulle kõiksugust füüsilist pingutust eeldav tegevus ja ma jäin üsna hätta, kui nõuti, et igal pioneeril peab olema mõni pioneerinstruktori eriala. Mida rohkem, seda uhkem. Üks eriala siiski sobis: Jutupaunik. Mäletan, et selle saamiseks tuli sooritada eksam: jutustada põnevaid lugusid, midagi deklameerida, lugeda ette ka midagi omaenda kirjutatut.

Eksami jaoks olid väga head abivahendid eesti rahvanaljandite kogumikud, sest igasugused lookesed mitmesugustest juhtumistest, näiteks sellest, kuidas talulastele tilken-talken-tolken nimeks pandi või saarlane oma lapsele "Paljas Priidu" nimeks sai, jäid jutustamiseks hästi meelde ja polnud kuulajatele igavad.

* * *
"Saarlane läheb õpetaja juurde lapse nime üles panema.
Õpetaja küsib: "No mis me siis lapsele nimeks paneme?"
Mees vastab: "Panga Priidu!"
Õpetaja kirjutab ja kõneleb ühtlasi: "Panga Priidu."
Mees kuuleb seda ja seletab vahele: "Ärga panga panga Priidu, panga ikka paljas Priidu!"

* * *

"Õpetaja pihil sulase naise käest: "Kas sa tunnistad kõigest südamest kahetsedes üles kõik oma rasked patud?"
Naine: "Egas ma perenaine ei ole!"


* * *
"Mõisasulane heitnud teiste sulaste tööajal puu alla päikese varju magama.
Eks mõisnik juhtunud magava teomehe juurde.
Mõisnik karjuma: "Lurjus, maast üles! Sa ei ole seda väärt, et päike su peale paistaks!"
Teomees vastu: "Seda arvan minagi. Sellepärast ma just päikese eest ära põgenesin!"

* * *

"Preester köstriga varastasid kaks mullikat. Jagamise juures tahtis preester köstrile väiksema anda. Köster polnud nõus ja otsustas kätte maksa.
Kirikus jutluse ajal laulnud köster kirikulaulu viisil:
"Papp see varast paari pulle."
Preester vastanud talle samuti lauldes:
"Ole vaiki, ole vaiki! Suur sitikas saab sinule, must mullikas jääb minule."


Mõisa ja kirikuga seotud rahvanalju oli eestlastel päris palju. Muidugi seostati seda rohkust kogumiku sissejuhatuses nende ühiskonnakriitilise meelelaadiga. Ka peatükkide vahelehed oma piltidega rõhutavad seda. Aga lapsena ei osanud ma seda tähele panna - olid lihtsalt toredasti naljakad ning hästi meelde jäävad lookesed.

02/08/2013

"Laul Haiavatast"


Henry Wadsworth Longfellow
"Laul Haiavatast"

Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.
Tõlkinud Boris Kabur.
Kunstiliselt kujundanud ja illustreerinud O. Volmer.

Küllap olid James Fenimore Cooperi "Nahksuka jutud", vähemasti neist kõige populaarsem "Hirvekütt" mul loetud juba enne, kui 1961. aastal koolist "Laulu Haiavatast" kingiks sain. Nii et ma indiaanlastest ikka juba üht-teist teadsin. Noil aastatel oli indiaanivaimustus üldse väga suur nii laste kui ka täiskasvanute hulgas ja nende kohta loeti palju ning seisti kinodes kassasabades, et filme näha. Aga "Laul Haiavatast" on üks neist raamatutest, mis nagu hea vein lähevad ajaga paremaks.

"Kaldal seisis Haiavata,
lahkudes veel käega viipas,
siledale veele tõukas,
lükkas rannaklibustikult
välja sügavasse vette
kasekoorest Tšiimauni -
ütles vaikselt: "Läände, läände!"
Teele kuulekalt läks paat."

Sellesse kaunisse poeesiasse, rütmi ja vormi voolavusse, eriskummalistesse laulvatesse sõnadesse ning kogu võluva teksti tagamaadesse süvenemine on tulnud tõepoolest ajapikku. Ka olen alles aastaid hiljem mõistnud nii mõndagi selle eepose väärtusest ning Boris Kaburi lisatud sõnaseletuste, lausa muinasjuttudena mõjuvate põnevate selgitavate märkuste ja Longfellow' elu- ja loomingukäsitluse headusest.

Sedagi ei teadnud ma lapsena, et "Laul Haiavatast" eestikeelse väljaande illustraator Omar Volmerilt on tulekul veel indiaaniraamatuid nii tõlgetena, kui ka päris tema enda sulest ("Tomahookide aeg", 1980). See kõik oli juba hiljem.

Aga esialgu oli "Laul Haiavatast":

"Seal ta laulis Haiavatast,
laulis laulu Haiavata
imelisest sündimisest,
sellest, kuis ta palus, paastus,
kannatas ja rängalt töötas,
et kõik hõimud edeneksid,
rahvad õnnelikuks saaks!"


Vaata ka Hasso Krulli käsitlust "Nägemuse otsing" Ninnikust.

* Henry Wadsworth Longfellow (1807–1882) oli ameerika luuletaja, Põhja-Ameerika suurim poeet 19. sajandil. Andekas värsimeister, tark ja mitmekülgne inimene. Muu hulgas tundis ta põhjalikult indiaani folkloori ja armastas seda alistamatut loodusrahvast.

* Boris Kabur (1917-2002) on eesti keelde vahendanud kolm eepost: "Laul Haiavatast" (1960), "Sassuuni Davith" (1975) ja "Gilgameš" (1994), lisaks veel hulga romaane, populaarteaduslikke käsitlusi, luulet jpm. Üks meie põnevamaid tõlkijaid, lisaks veel kõigile lastekirjandusest tuttava robot Ropsi isa ning praktilises elus mootorsae "Družba" leiutaja.

Henry Wadsworth Longfellow "The Song of Hiawatha" (1855).