„Nõmmelill“

Anna Haava
„Nõmmelill“
Valimik luuletusi.
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Koostanud Paul Rummo.
Kujundanud ja illustreerinud Vive Tolli.

See imearmsa kujundusega väike valikkogu sisaldab palju luuletusi, mis suurel enamikul Eesti rahvast juba kooliaastatest peas on. Mitut neist on laulupidudelgi lauldud. Paljusid neist salmidest teadsin juba lapsena minagi, mõned on tänini meeles. Näiteks need kaks:

KUI SA TULED, TOO MULL' LILLI
Anna Haava

Kui sa tuled, too mull' lilli, –
 lillekesi armastan.
Sügisel neid vähe leida? –
Ühestainsast küllalt saan.

Ehk vast juhtud nurmelt leidma
veel üht hilist lillekest –
kõige kallim, oh kui väga
tänaksin sind selle eest!

(Palju lilli siin nad kandvad
meelitelles minule –
mitmest lillest leidsin kihvti
minule ja sinule...)

Ehk vast juhtud nurmelt leidma
veel üht hilist lillekest? –
Kõige kallim, oh kui väga
tänaksin sind selle eest!

EI TULE LUULE TUULEST
Anna Haava

Luule, see ei tule tuulest
ega kuku käisest ka...
Ära sunni, ära keela –
kõik see oleks asjata.

Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,
seda p e a d sa ilmutama,
hoolimata enesest.

* Anna Haava (Anna Rosalie Haavakivi; 15.(3.) okt 1864 – 13.märts 1957). Paar päeva tagasi möödus 155 aastat luuletaja sünnist. 1954. aastal pälvis ta rahvakirjaniku nimetuse. Oma kooliajast mäletan, et tema surma järel võeti kogu meie 7-klassilise kooli pere kokku aktusele, kus loeti tema luuletusi, lauldi tema sõnadele tehtud laule ja räägiti tema elust. Nii toimiti ka teistes koolides – Anna Haavat mälestati kõikjal.

Siinsed illustratsioonid on kogust "Nõmmelill", kunstnikuks Vive Tolli. Paremaks nägemiseks klõpsa pildile.

“Jahikoera memuaarid”

Edgar Valter
“Jahikoera memuaarid”
Perioodika, Tallinn 1974.

Edgar Valter, kelle 90. sünniaastapäeva nüüd tähistatakse, oli mu lapsepõlve lemmikkunstnik. Tema piltidega kasvasin. Praegugi vaatan tema illustratsioone sageli – selles blogis olen seni juttu teinud küll ainult seitsmest tema illustreeritud raamatust, aga neid on üle 250.

See on tohutu töö ja on lausa ime, kui südamlik suutis kunstnik oma piltides olla. Ei mingit jälge kiirustamisest, iga tegelaskuju on hästi läbi mõeldud, ka need, kes ja mis on pärit kunstniku enda või kirjanike fantaasiavallast.

Väga meeldivad mulle ka Edgar Valteri maalid – nende värvikuses väljendub alati mingi oluline meeleolu, jäädes mitte igavaks ja üksluiseks, vaid ilmutades mitmekesiseid tundevarjundeid, mis vaataja südames vastu kajavad.

Siia aga panen lihtsalt mõne pildi mustakaanelisest raamatust, kus sõnu vähe, aga peategelane nii sõbralik lontu, et teda vaadates kõigil tuju paraneb. Vist oli Ramses ilmunud varem mõnes ajalehes, igatahes kui ta raamatusse jõudis, oli kõigil tunne, et tegu on vana tuttavaga ja raamat oli piltlugu sellest, „kuidas koer sattus inimesele“.

Üks raamatu ilmumisaja kuulsamaid teadlasi Eestis, akadeemik ja professor Harald Haberman kirjutas eessõnas:

„Et autor nimelt zooloogi õnnistas saatekirja koostamise volitusega, on omaette koeratemp. Kindlasti tagamõttega. Zooloogide põline tava nõuab igale elusolesele teadusliku nimetuse andmist. Enamasti lähevad need nimed ajalukku. Sinna pürib Valtergi oma Ramsesiga. /- - -/ See peni kannab oma looja särtsu ja jõudu ning jagab neid meilegi. Ta pälvib täiesti teaduslikku nimetust. Saagu selleks  

CANIS FAMILIARIS INTERMEDIUS EMOTIONALIS 
VALTERI.“

* Edgar Valter (21. sept 1929 - 4. märts 2006). „Jahikoera memuaaride“ looja lühitutvustuses öeldi tema kohta muu hulgas nii: „... põline tallinlane, elukutselt kunstnik-naljamees, koera- ja inimpsühholoogia hea tundja, populaarne laste- ja noorsooraamatute illustreerija, pilalehe „Pikker“ järjekindel kaasautor, abielus, lapsi ei ole – koer oli, hobi – maalimine...“

Foto on samast raamatust, 1974.

„Päikese varaait“

Mihhail Prišvin
„Päikese varaait“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1950.
Tõlkinud Rein Nurkse.
Kaanejoonise valmistanud ja J. Ratšovi motiividel illustreerinud Väino Paris.

Olin nelja-aastane, kui see raamat ilmus. Ise ma veel kirjutada ei osanud ja ema käekirjaga on raamatusse kirjutatud minu nimi. Küllap lugesin seda esimest korda juba mõne aasta pärast. Tagantjärele võin öelda, et ilmselt sain selle raamatu liiga vara. Igatahes oli Prišvini kaunis muinasjutt minu jaoks liiga kurb ja pärast esmakordset lugemist võtsin selle kätte alles palju hiljem, kuid selle tõelisest ilust ja sisukusest sain aimu alles täiskasvanuna. Lugejamäärangus on kirjas, et teos on mõeldud kooliealiste keskmisele astmele.

Prišvini jaoks „on muinasjutt üldinimliku usu väljendus headuse võidust kurjuse üle.“ Seda usku ilmutab ta nii oma paljudes looduseteemalistes jutukestes ja jutustustes kui ka „Päikese varaaidas“. Muinasjutt-tõsiloo peategelased on kaks last, kes jäid orbudeks, sest nende ema suri haiguse kätte ja isa hukkus sõjas.

Nastja oli armas tüdruk, „nagu kullakarva kanake kõrgeil jalgadel“, Mitraša oli õest kahe aasta võrra noorem, vaid jupike üle kümne aasta, aga tugev ja kangekaelne poiss, keda naljatamisi kutsuti „Mehepoeg-mehike“. Nad pidid hoolt kandma majapidamise, koduloomade ja muidugi ka iseenda eest.

Ühel kevadhommikul läksid lapsed jõhvikale, otsima marjakurukest, millest neile oli rääkinud isa ja kus nad lootsid leida palju ületalve lume all magusaks muutunud jõhvikaid. Kuid Hälbesoos oli teel selle juurde Sõgevete lagelaugas, kus oli hukkunud nii inimesi, kui ka lehmi ja hobuseid.

„Aga vahel juhtub, et üks naisinimene satub marjadele, ja vaadanud ümber, kas keegi ei näe, heidab maha märja soo peale ning aina ahmib ja roomab, ja enam ei märkagi, et tema juurde roomab teine, kes pole ülepea inimese nägugi. Nii nad kohtuvad üksteisega ja – mis muud kui kisklema!

Algul Nastja murdis jõhvi küljest iga marja eraldi, kummardas maani iga punakaunikese auks. Kuid varsti lakkas ühe marja pärast kummardamast, tahtis rohkem saada.“

Raamatuke on sellest, mis lastega soos juhtub, kuidas nad tülitsedes lahku lähevad ja millised ohud neid varitsevad. Appi tuleb võtta leidlikkus ja kangekaelsus. Laste saatusele elab kaasa kogu mets, kõik loomad ning linnud – kes sõbralikult, aga kes tahaks nende käest oma osa krahmata.

Sellele põnevale muinasjutt-tõsiloole on õhukeses köites lisatud kaks saatesõna, millest ühe autor on tollane nõukogude juhtivkirjanik Maksim Gorki ja teise – Mihhail Prišvini elu ja loomingu tutvustuse on kirjutanud tuntud eesti õpetaja ja kirjanik Jaan Rummo. Viimase sisutihedast tekstist saab teada, kuidas Prišvin on kogu elu otsinud ja lihvinud oskust kirjutada laste jaoks ideaalseid jutustusi.

* Mihhail Prišvin (23. jaan 1873 - 16. jaan 1954) oli vene kirjanik ja väga suur loodusesõber ja -tundja. Eesti keelde on tõlgitud mitu tema raamatut, esmajoones meenuvad jutukogud „Kuldne aas“ ja „Rebase leib“. Siinne G. Vereiski joonistus temast on pärit eestikeelsest „Päikese varaaida“ väljaandest.

Olen Mihhail Prišvinist ja tema imepärasest loomingust kirjutanud varem siin: „Panen suveraamatu tagasi riiulisse“.

Михаил Пришвин „Кладовая солнца. Сказка-быль“ (Детгиз 1948).