Anton Tammsaare „Jutustused 1.“

Anton Tammsaare
„Jutustused 1.“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959.
Koostanud Eerik Teder.
Kujundanud Heldur Laretei.
Illustreerinud Richard Kaljo.

Täna, Tammsaare 140. sünniaastapäeval, tuli see raamat meelde.

Sain selle 1959. a lastelehelt Säde kingituseks pühendusega „Meie tublile kirjasaatjale... uueks aastaks“ ja selles on kuupäevaks 25. detsember – nii võib seda tolleski ajas võtta omamoodi jõulukingitusena.

Köide sisaldas Tammsaare esimese loominguperioodi kaalukamaid teoseid: „Kaks paari ja üksainus“ (1902), „Vanad ja noored“ (1903), „Raha-auk“ (1907) ja „Uurimisel“ (samuti 1907) ning hilisemast ajast pärit loo noortele „Meie rebane“ (1932).

Rebaselugu meeldis mulle hästi juba varasematest lugemistest teistest, lastepärasematest väljaannetest ja mul polnud vaja seda sellest raamatust uuesti lugeda. Neli esimesena nimetatut aga mõjusid mulle esmalugemisel süngete ja tumedatena, nagu ka raamatu tegelikult ju vägagi sümboolne ümbrisepilt ja illustratsioonid – mustmeelsed ja nukrad. Üldmuljet ei leevendanud ka kirjandusteadlase Heino Puhveli järelsõna.

Tammsaarega seonduvast olen oma blogides varemgi kirjutanud.
„Varjundid“
„Meie rebane“
„Vargamäe lapsed“ (Ott Kangilaski illustratsioonist Anton Tammsaare „Tõde ja õigus“ esimesele köitele 1952. aastal.)

Jakob ja Wilhelm Grimm „Muinasjutte“

Jakob ja Wilhelm Grimm
„Muinasjutte“
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1960.
Tõlkinud L. Ronk ja S. Tui.
Kujundanud Erik Vaher.

Hiljuti kirjutasin Perrault' muinasjuttudest, nüüd siis loogilise jätkuna tema järglastest, veelgi rohkem tuntud muinasjutuvestjatest.

Minu esimene vendade Grimmide muinasjutukogu nägi välja selline, nagu siin kõrval (pilt internetist). Selle 1951. a ilmunud poolesajaleheküljelise raamatukese oli illustreerinud Avo Keerend ja selles oli seitse muinasjuttu: „Hunt ja seitse kitsetalle“, „Lumivalgeke“, „Vaene möldripoiss ja kassike“, „Noor hiiglane“, „Tark talutütar“, „Magus puder“ ja „Vaim pudelis“.

Mäletan, et tollal meeldis mulle eriti „Magus puder“, mis oli küll väga lühike, kuid lapse jaoks õpetlik: olulisi asju tuleb teada ja meeles pidada, muidu võib juhtuda nii nagu tolles jutukeses:

„Pajake keetis ja keetis, puder tõusis üle ääre ja kees ikka edasi. Varsti oli terve köök putru täis ja kogu maja ja naabermaja ja lõpuks terve tänav. Näis, nagu tahaks pajake tervet maailma toita; oli lausa häda, ja keegi ei teadnud, kuidas aidata.“

Järgmine Grimmide muinasjutukogu, mis tänini alles, oli 1960. a ilmunud väljaanne, mida rõõmsalt lugesin, kuigi olin juba oma arust muinasjuttude east välja kasvanud. Aga lugedes ja veidi hiljem selgus, et ei ole – kellele muinasjutud on kunagi südame külge ja mällu jäänud, neil on muinasjuttudest võimatu välja kasvada.

See sisaldas rohkem kui poolsada lugu, millest enamik on pärast ikka ja jälle mitmesugustes kogumikes ja eraldi ilmunud ja mida on põnevalt kujundanud paljud kunstnikud, kellest eriti Siima Škopi ja Jaan Tammsaare illustratsioone esile tõstaksin.

Vendadest muinasjutuvestjatest ja nende juttudest on tehtud filme ja kirjutatud uurimusi, nende loomingut on igatpidi analüüsitud ja seletatud, näiteks juba üksnes „Punamütsikese“ kohta on olnud palju arvamusi, millest veidi olen kirjutanud oma blogis „Suleke“ ja siin blogis teisal. 1960. aasta „Muinasjutte“ sisaldab ka Walther Pollatscekki kena kokkuvõtet vendade loomingust:

„Nad nägid, kuidas hiiglasi, vaime ja koletisi võidetakse, kui julge ja tark ollakse – omadused, mis on palju enam väärt kui toores vägivald. Ja vennad nägid, kuidas muinasjuttudes aidati neid, kes inimeste ja loomade vastu head olid. Nad nägid, kuidas ka muinasjutus saab kõike väärtuslikku ainult suure vaevaga saavutada ja kuidas rõhutuid kas või nõiduse abil aidatakse.“

Ma ei hakka kõigile tuttavaid muinasjutte siin rohkem kirjeldama, las jutustavad need mõned pildid, mis lisasin.

* Jakob Grimm (4. jaan 1785 – 20. sept 1863), Wilhelm Grimm (24. veebr 1786 – 16. dets 1859) olid maailmakuulsad saksa kirjanikud ja keeleteadlased.
<<< Foto allikas: Projekt Gutenberg-DE.

Die Kinder- und Hausmärchen der Brüder Grimm (1812).

„Mina ka!“

Just selle luuletuse jaanuarikuu luuletusena blogissepaneku tõukeks sai praegu maailmas küll hoopis teises kontekstis leviv lausung „Mina ka!“. See osalushüüe tõi mulle meelde mu algkooliaja, mil koolis ja tollases Lasteraadios kõlas tihti Juhan Smuuli (siis veel Schmuuli) „Mina ka!“.

Neid luulekogusid, kus see 1949. a kirjutatud luuletus sees oli, pole mul ammu enam alles, ka ei ole tahtmist minna seda otsima raamatukogusse, sestap taastasin selle oma mälu, eakamatel tuttavatel meeles olnu ja internetis leidunud fragmentide põhjal.

Siinses tekstis on originaaliga võrreldes kindlasti vigu nii kirjavahemärkide kasutamisel kui ka mõne sõnaga seoses, ka ei saanud vist päris kõik salmid kokku, sest midagi on justkui vahepealt puudu, aga umbes niisugune see luuletus oli. Meelde jäi see küllap tänu oma hoogsusele, sest ma ei mäleta, et seda meile koolis eriti tungivalt pähe tambitud oleks.

Küll arvan mäletavat, et minu kooliajal, aastatel pärast Stalini surma, oli luuletusel teistsugune, ilma Stalinita lõpp – ju oli Smuul siis midagi ümber teinud või jäeti lõpuread lihtsalt ära, aga sellele oskavad ehk täpsemini vastata kirjaniku loomingut uurinud.

MINA KA!
Juhan Schmuul

Olime kolhoosipõllul. Suurel laial Saaremaal.
Järsku kuulsin poisi hüüdu, noort ja värsket: „Mina ka!“
Pööran ringi. Kahle kandis kasvult alles väike mees.
Läks kui liikuv viljakuhil. Rätik punas vaid – pioneer.

Kõrvuti me astusime. Küsin: „Tegid tublit tööd.
Seleta. Veel noor sa oled. Miks sa nõnda kaasa lööd?“
Tema aga imestades tõstis oma valge pea.
Vaatas otsa umbes nõnda: „Sõber, mis sa elust tead?“

Vastas: „Näed sa rätti? Juba sellepärast teen.
Ega ma ei vaja käsku. Mina olen ju pioneer!
Vili ootab, vihm on karta. Kuidas teisiti siis saab?
Kogu pere oli põllul. Loomulikult mina ka!

Sügisel siis pole aega, siis pean hästi õppima.
Aga praegu teenin nõnda Stalinit ja Kodumaad!“

/1949/

Pilt: Mõned ajakirja Pioneer 1949. aastakäigu kaaned internetist.