„451° Fahrenheiti“

Ray Bradbury
„451° Fahrenheiti“
„Loomingu“ Raamatukogu 23/24 (83/84).
Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus. Tallinn 1959.
Inglise keelest tõlkinud Hans Luik.

Olen teiste blogisid lugedes tähele pannud, et praegu loevad hästi paljud Ray Bradbury 1953. a kirjutatud romaani „451° Fahrenheiti“. Mina lugesin seda esmakordselt umbes 13aastasena, kuus aastat pärast raamatu ilmumist. Olen üsna kindel, et tänastele lugejatele mõjub raamat hoopis teistmoodi.

Tollal oli see fantaasia, tulevikuennustus. Nüüd on see tulevik suures osas käes ja muutused on enamjaolt just sinnapoole kulgenud, nagu Bradbury kirjutas.

Tollal oli see nagu värske lonks vett, sõõm õhku. Nüüd on võib-olla kohati isegi igav ja näib naiivsena.

Tollal oli see ehmatav, sest oli kujuteldamatu, et ühiskond võib nii totaalselt hakata raamatuid põlgama, nüüd aga tuleb niisuguseid ilminguid sageli ette. Ja tohutult on kasvanud ka soov tarbida rohkem, olla teistest tarbimise ja omamise läbi parem.

Samas leidub alati inimesi, kes kõikvõimalike massihullustega kaasa ei lähe, vaid oma peaga mõtlevad – ja selles aitavad neid raamatud, mida Bradbury on pidanud kogu inimkonna kultuuri sümboliks.

Tõlkija eessõnas 1959. a  on kirjas: "Rääkides oma raamatus küll XXI sajandist, mõtleb Bradbury kaasaega." Nüüd elame XXI sajandis ja taas on see raamat meie kaasajast.

Lapsena ei süvenenud ma raamatu pühendusse. See on adresseeritud Don Congdonile, kes oli Ray Bradbury esindaja rohkem kui pool sajandit. Bradbury on 2000. a öelnud: „Abiellusin Don Congdoniga samal kuul, kui võtsin naise.Nii olen ma 53 aastat olnud seotud oma naise ja Don Congdoniga. Me ei ole kunagi vaielnud oma argumentide üle, sest ta on alati puhastanud mu teed draakonitest, koletistest ja valedest.“

Romaani motot ei pannud ma samuti lapsena tähele. 
„Antakse sulle joontega paber, teistpidi kirjuta read!“ – Juan Ramón Jiménez.
Tegemist oli tuntud hispaania luuletajaga (1881–1958), kes 1956. a sai Nobeli kirjanduspreemia. Väidetavalt valis Bradbury just selle mõtte oma motoks, et kinnitada: ära järgi käske ja seadusi ainuüksi sellepärast, et sulle öeldakse, mida sa tegema pead. Kirjuta nii, nagu tahad ja kuhu tahad; ela nii, nagu pead õigeks.

„451° Fahrenheiti“ tekstinäide:
„Seda linna võiks kätte võtta ja lehitseda – igal inimesel on teatud hulk lehekülgi peas, ja kunagi, kui sõda on möödas ja on jälle võimalik raamatuid kirjutada, kutsutakse inimesed ükshaaval jutustama, mida nad teavad, ja me trükime kõik ära, kuigi võib tulla teine vaimupimeduse ajastu, mil me peame kogu seda hullu tööd algusest peale uuesti tegema. Aga inimesel on üks imeväärne omadus: ta ei löö kunagi nii araks ega tüdine nii ära, et ei teeks seda kõike veel kord, sest ta teab väga hästi, et see on vajalik ja v ä ä r i b tegemist.“

* Ray Douglas Bradbury (Raymond Douglas Bradbury; 22. august 1920 – 5. juuni 2012) oli USA kirjanik, ulmeklassik.

Ray Bradbury „Fahrenheit 451“ (1953).

„Luulet neile kes luulet ei loe“

Hans Magnus Enzensberger
„Luulet neile kes luulet ei loe“
Sarjast „XX sajandi luule“
Eesti Raamat. Tallinn 1974.
Saksa keelest tõlkinud Peeter Tulviste.
Kujundanud Vello Vinn.

See „XX sajandi luule“ sarjas ilmunud raamat ei kuulunud mu lapsepõlve lugemisvara hulka, aga selle tõlkijaga on mind sidunud sõprus alates lapsepõlvest.

„Luulet neile kes luulet ei loe“ oli oma ilmumise ajal omamoodi pretsedent. Lapsena oli selle autor astunud Hitlerjugendisse, hiljem aga kaldunud vasakpoolsete vaadete poole, väites, et Saksa rahvas ei ole sõjakuritegudes süüdi. Võib-olla oli see põhjuseks, miks tolle luulevaliku ilmumisele 1974. aastal takistusi ei tehtud, kuigi Hitlerjugendisse kuulunute raamatuid tolle aja Eestis meelsasti ei avaldatud. Aga võib-olla oli põhjuseks hoopis see, et mõnda aega oli Enzensberger olnud abielus nõukogude kirjanduse suurkuju Aleksandr Fadejevi ja poetess Margarita Aligeri tütre Mariaga.

Luuletused on jagatud kolme alajaotusse: „huntide kaitseks“, „riigikeel“ ja „pimedatekiri“ (mis on tema luulekogude pealkirjad). Neile on lisatud tõlkija märkused ja autoritutvustus, mida Peeter Tulviste alustas nii:

„Hans Magnus Enzensberger, kelle koostatud „Moodsa luule muuseumi“ eessõna loeb Mati Undi „Tühiranna“ minakangelane läänesaartel, on tänapäeva tunnustatumaid saksa luuletajaid. Üks ta kriitikuid arvab, et tunnustamine on parim viis kanna peale käivate vaimuinimeste ohutuks tegemiseks. hea luuletaja on oma ajast „ees“, lugeja temast seega „maas“, hea luule käib tihti üle jõu, seda ükski eneseteostaja tunnistada ei taha, igaüks ütleb: „Enzensberger – jah, miks ma ei tea“, ja vabastab end Enzensbergeri või kellegi teise luules sõnastatud küsimustele vastamisest. Tunnustatud Enzensberger jääb üksi pettumaks luule suutlikkuses maailma muuta.“

Enzensbergeri luulet on üsna raske lugeda. See on mingis mõttes justkui ajakirjanduslikult päevakajaline ja poliitiline, kantud n-ö agressiivsest intellektuaalsusest, mida lugejal tuleb läbi hammustada. Kujundisüsteemid nõuavad süvenemist. Aga tal on ka lihtsakoelisemat armastus- ja loodusluulet.

Luulenäitena panen siia midagi kergemini mõistetavat:

KÕLAKAS

vana kõlakas läheb lendu,

vana kõlakas käib ringi ja räägib:

see kõik on ammu möödas.

kui ainult midagi muud ei oleks!

seda me juba teame.

aga kust siis küll

ilmub hommikul

teie pruuni purki

ukselävele õigeaegselt

ja värskena petipiim?

värsket vett kukub

meile taevast kaela,

midagi kisavat tuleb

värskena naistest välja,

aju endal õrn ja metsik,

kes eile sõitis, ka täna sõidab

kella kaheksase rongiga.

millega seda seletada?

lehmad saavad vasikaid ja ammudes

tammuvad vasikad. isegi

oma sünnipäeva tähistab

mõni häbitu veel.

nagu poleks midagi juhtunud,

ilmub iga päev ikka

meie liigutav räpane

paukrange vaga romaan.

järgneb, ja lõppu pole näha.

aga kust siis?

aga kust siis küll

ilmub hommikul

ukselävele õigeaegselt

ja värskena vana kõlakas?

Ja mälestades eile surnud tõlkijat lisan kolm osa luuletusest:

ROHKED HARAKAD

XI

mu harakad ja mina:

mitte kõik mis meist räägitakse

pole tõsi.

XIV

harakad, teie olete mu lootus.

mu matuserongis

te naerate

saks saks

nagu oleksin ma harakas.

XV

minust, mu härrad,

saate ehk jagu,

aga rohked harakad lumes

on argument.

* Hans Magnus Enzensberger (sünd 11. nov 1929) on saksa kirjanik, tõlkija ja toimetaja. Ta on avaldanud oma luulet ja kirjutisi ka rohkete pseudonüümide all ja pälvinud palju kirjandusauhindu.

* Peeter Tulviste (28. okt 1945 – 11. märts 2017) oli teadlane ja poliitik, tunnustatud kultuuripsühholoog, akadeemik, Tartu Ülikooli rektor (1993–1998).

"Paastukuu tuuled"

Juhan Sütiste
"Väike luuleraamat"
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.

Märtsikuu luuletuseks valisin sellest väikesest valikkogust luuletuse, mis esmakordselt ilmus Juhan Sütiste kogus "Valgus ja varjud" (1939).

Siinsetest luuleridadest meeldivad mulle eriti sõnad "tujude paast" ja mõte, et selle lõppedes võib jälle rumalusi teha.

PAASTUKUU TUULED
Juhan Sütiste

Nüüd lõõtsuvad jälle paastukuu tuuled,

täis sügavat koha,

täis laulvaid ja murdlikke hääli.

Õhk elab kui hing, mis luues

on lõikav kui ohak

ning vabades mõtetes kääriv.

Tähiseid öid saadavad vihurite tuiked

ja katusepleki tujukad põrinad,

korstnalõõrid on täis kirglikke huikeid

ning aknad jääkildude viimaseid kõrinaid.

Nüüd jälle minus tõstavad pääd

igirahutuse suured rõõmud,

nüüd voolavaks veeks sulatavad jää

taliharja sügavad sõõmud.

Alla jõgedesse uhtub

vana kõnts ning korisev saast,

terasekarva ehas

lõpeb minu paatunud puhkus

ja tujude paast -

nüüd võin jälle rumalusi teha.

Võtke meilt ära pühad rumalused,

rõõmud, kired ja kinnisideed -

siis oleme hoolsad kui kumalased,

ent surnud kui seisvad veed.

Sest sügav kurbus on see,

mis meid hingeni haarata suudab,

mis murrab kui voog;

suur rõõm on see,

mis ängistund vaimu uueks loob

ja enesepäraseks maailma muudab.

* Juhan Sütiste (1936. a-ni Johannes Schütz; 28 /16/ dets 1899 - 10. veebr 1945) oli eesti luuletaja ja näitekirjanik. Noorpõlves harrastas sporti, võitis 1927. a Roomas üliõpilaste olümpiaadil odaviskes kuldmedali.
Portree-puugravüür: Ernst Kollom.