„Tee viib kaugusse...“

 
Aleksandra Bruštein
„Tee viib kaugusse...“
Sarjast "Noorus ja maailm".
Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1964.
Illustreerinud Endel Maisaar.

Mitu Tütarlapse-blogi pidevat jälgijat on küsinud, miks pole ma veel kirjutanud raamatutest, mille peategelaseks oli Vilniuse arsti tütar Saša Janovskaja, kes südamliku ja särtsakana on neile hästi meelde jäänud. Nüüd siis tulen nende soovile vastu. Ka mulle meeldisid jutustused temast – neis oli seda erilist hoogu ja lennukust, mis kaasneb pungana puhkevate noorte tüdrukute elukäigu meisterliku kirjeldamisega.

Jutustus „Tee viib kaugusse...“ on samanimelise triloogia esimene osa, mis eesti keeles ilmus ühtede kaante vahel koos teise osaga „Enne koitu“. Kolmas osa „Kevad“ ilmus veidi hiljem eraldi raamatuna ja sellest ma siinses postituses juttu ei tee. „Tee viib kaugusesse...“ on tõlkinud Ethel Aesma, „Enne koitu“ on Laine Soe tõlkes.

Raamatututvustustes tavatsetakse öelda, et tegemist on liigutava jutustusega juudiperekonna elust Tsaari-Venemaa provintsilinnas, ajastust, erinevate klasside esindajatest, nende leppimatust võitlusest. Autor ütleb saatesõnas, et tema sõbrad-lugejad on eelkõige temaga ühevanused lapsed, see tähendab lapsed 13st kuni 90ne aastani.

Selle triloogia kirjutamise ajal oli Aleksandra Bruštein juba päris eakas, kuid teoses ei ole kirjutaja kõrget vanust märgata, puudub igasugune vanurlik tardumus. Vastupidi – Bruštein kirjutas lennukalt, elavalt, nautides dialooge, mõnu tundes oma mälestustest, sest kuigi pole tegu memuaaridega, on enamik raamatus kirja pandust pärit tema enese lapsepõlvest ja noorusest, ja andes seda kõike lugemisrõõmuna edasi oma lugejatele. Seda tuleb ainult tunnustada, sest juba kahekümneaastaselt hakkas Aleksandra Bruštein kurdistuma, oma triloogia kirjutamise ajal oli ta kuulmise peaaegu täielikult kaotanud ja normaalsest nägemisest oli alles vaid viiendik.

„Muide, kui elad maailmas kaua või kui tähelepanelikult ja sügavalt õpid tundma elunähtusi ja protsesse, siis hakkad mõistma, et olevik, minevik ja tulevik on tihedalt ning lahutamatult üksteisega seotud: meie „täna“ on sündinud juba kauges „eilses“ ja iga „täna“ kannab endas tingimata meie „homset“, kirjutas autor saatesõnas eestikeelsele väljaandele.

Tempokast ja sisukast teosest on tsitaati väga raske valida, olgu siis üks katkend kohe algusest:

„Ma olen emal ja isal ainuke. Pole mul vendi ega õdesid. Ja see on päris aps! Isegi siis, kui meil veel sünnib keegi – ükskõik, kas poiss või tüdruk –, pole mul sellest mingit kasu! Mina olen praegu juba üheksa aastat vana, nemad aga – mitte ühtegi. Kuidas nendega mängida? Kui nad aga mulle järele jõuavad ja üheksaseks saavad, olen mina juba tervelt kaheksateistkümnene... Jälle ei paku nad mulle mingit huvi!... Kui nad ometi just praegu minuvanused oleksid!
Võtan ema laualt väikese, raamatusuuruse, kolme poolega peegli. Löön lahti kõik kolm poolt ja sealt vaatavad mulle ühesuguse uudishimuga vastu kolm täpselt ühesugust sagrispäist tüdrukut, peas lehv, mis vajub ühe silma peale. Ma kujutlen, et need on minu õed.
„Tervist!“ noogutan neile.
Ja kõik kolm tüdrukut noogutavad mulle väga sõbralikult vastu, raputades oma lehve. Kuulmatult, üksnes huultega, ütlevad ka nemad: „Tervist!“...“

Tõepoolest ei jää Saša Janovskaja alatiseks üheksa-aastaseks, triloogia teise osa alguses astub ta juba tütarlaste instituuti...

* Aleksandra Bruštein (11. /23./ august 1884 – 20. sept 1968) oli rohke loominguga tuntud nõukogude kirjanik ja publitsist.

Triloogia esimene jutustus „Дорога уходит в даль“ ilmus 1956., teine – „В рассветный час“ 1958. ja kolmas – „Весна“ 1961. a, saades kohe väga populaarseks lugemisvaraks nii noorte kui täiskasvanute hulgas.
Autori foto on raamatust.