Louis Aragon
„Aurélien“
Sarjast „XX sajandi raamat“.
Eesti Raamat. Tallinn 1965.
Prantsuse keelest tõlkinud Paul Viires.
Illustreerinud Heldur Laretei.
„Aurélien“ oli romaan, millesse ma kohe armusin. Just teosesse, mitte selle peategelasse, kes ju ise küllalt huvitav ja armastusväärne on. See on Aurélieni ja Bérénice armastuse lugu, mille kohta teine tuntud prantsuse kirjanik ja filosoof Jean Marcenac on öelnud: „Armastuse heroiline tragöödia maailmas, mis määrib armastuse – see on Aragoni „Aurélieni“ mõte.“„Kui Aurélien nägi Bérénice´i esmakordselt, näis too talle lausa inetu. Ta lihtsalt ei meeldinud talle. Ka oli talle vastumeelt selle naise riietus. Aurélien ise poleks valinud säärast riidesorti. tal oli kangaste suhtes taipu. Seda riiet oli ta näinud paljude naiste seljas. Mida head võis loota naisest, kes kandis idamaise printsessi nime, aga ilmselt ei lugenud end kohustatuks maitsekalt riides käima? Tema juuksed olid sel päeval tuhmid, hoolitsemata. Lühikesed juuksed nõuavad aga pidevat hoolitsust. Aurélien poleks teadnud ütelda, kas Bérénice on blond või brünett. Ta oli teda pealiskaudselt vaadelnud.“
Aurélien on mees, kes „ei suutnud iialgi täiesti toibuda sõjast“. Ta on kolmekümneaastane, kui kohtub naisega, kes talle oma öö- ja päevanäoga niivõrd tugevasti ei meeldi, et see mittemeeldimine juba ise häirib, kuni kasvab suureks armastuseks.
Ma tahaksin väga, et mu blogi lugejad „Aurélieni“ loeksid. Tihti ehmatab praeguseid lugejaid Aragoni lugemisest eemale tõik, et see kirjanik on kirjutanud ka suurromaani „Kommunistid“. Tegelikult aga on ka „Kommunistid“ armastuslugu. Kuid jäägem praegu siiski „Aurélieni“ juurde. Ma ei hakka sisu ümber jutustama. Ka tsitaadid ei suudaks edasi anda „Aurélieni“ terviklikkust, seda prantslaslikkust, kus kerglus vaheldub süvahoovustega; seda mängu armastusega, mis aeg-ajalt tõsi- ja kurvameelsuseks muutub ja siis jälle sõnasädeluses nii hoogne on; neid hinnanguid naistele ja meestele, mis selles mängus esile kerkivad ja ilmsiks tulevad, et järjest kinnitada, et kuigi romaanil on palju eriilmelisi tegelasi, on see ainult ühe mehe ja naise raamat; seda rütmi ja hingust, mis on omane ühele tipptasemel kirjutatud armastusromaanile.
Heldur Laretei illustratsioonid eestikeelsele väljaandele on mu meelest väga head, igatahes on need osutunud ka läbi aastakümnete meeldejäävaiks.
Goncourt'i Akadeemia liige. Aastail 1953–1972 oli Aragon L'Humanité kirjanduslisa Les Lettres Françaises peatoimetaja. Aastatel 1959–1965 esitati teda neli korda Nobeli kirjanduspreemia saamiseks. Aragon oli ka andekas ja hinnatud poeet.
Kuigi kommunist, kritiseeris ta teravalt Nõukogude Liidu kommunistlikku režiimi, astudes välja näiteks kirjanike Sinjavski ja Danieli kaitseks, kui nende üle 1966. a kohut peeti, nõudes Brežnevilt filmirežissöör Sergei Paradžanovi vabastamist ja aidates Nõukogudemaalt pagenud Viktor Nekrassovil 1977. a kutsuda enda juurde elama poeg. Oma sõna ütles ta 1968. a ka Nõukogude vägede Tšehhoslovakkiasse sisseviimise vastu.
Siinse portree Aragonist on joonistanud Henri Matisse ja seda kasutati „Aurélieni“ eestikeelse väljaande ümbriselakal.
Aragon „Aurélien“ (1944).
